/nginx/o/2017/04/26/6592827t1h2dc3.jpg)
Kiltsi raudteejaamas vapustas mind kunagise lubjatehase lagunenud hoone. Võimas ehitis vaatab mööda tõttavaid ronge suurte tühjade aknasilmadega. See on kui omamoodi Eesti tööstusliku sotsialismi mälestusmärk, kirjutab arvamusportaali kolumnist Andrei Kuzitškin.
Kui ma õppisin tavalises nõukogude koolis, rääkisid õpetajad, et töölisklass elab kapitalistlikes riikides vaesuses, kodanlus aga mõnuleb luksuses. Varem või hiljem alustab töölisklass niisuguse ebaõigluse ja rõhumise vastu ülestõusu ning kukutab kapitalistide klassi. Seejärel algab juba õiglase sotsialistliku ühiskonna ülesehitamine, kus kõik on võrdsed ning võim ja vara kuulub rahvale. Õpetajad sisendasid meisse usku sotsialismi möödapääsmatusse võitu kogu maailmas.
Mis seal öelda, sõidu ajal veendusin, et Eesti provintsielu pole sugugi nii kena, kui võib paista Tallinnast.
Paraku selgus, et sotsialism ei pidanud ajaproovile vastu. Ülemaailmne sotsialismisüsteem haihtus 1989.–1991. aastal ja turumajandus kinnitas kanda põhimõtteliselt kogu planeedil. Ometi ei suutnud sealjuures ükski riik ehitada üles ideaalset ühiskonda: isegi kõige arenenumates ja majanduslikult kõige edukamates riikides on ikka olemas rikkad ja vaesed. Arvatavasti on see inimloomuse loomupärane olek: individuaalsed võimed on juba kord kõigil erinevad. Seepärast on mõni edukam äris ja saab suurt tulu, mõnele aga jääb kojameheamet ja sotsiaaltoetustest elatumine.
Riigi tõhusus ilmneb aga selliste mehhanismide olemasolus, mis vähendaksid sissetulekute erinevust ning looksid tingimused inimeste potentsiaali realiseerimiseks sõltumata nende sissetuleku suurusest, sotsiaalsest staatusest ja elukohast. Kui need mehhanismid korralikult ei toimi, kasvab riigis ühiskondlik pinge ja tekib oht poliitilisele stabiilsusele.
Ma tahtsin selgusele jõuda, kuidas need mehhanismid Eestis toimivad, ja võtsin selleks ette väikese reisi Lääne-Virumaale. Mis seal öelda, sõidu ajal veendusin, et Eesti provintsielu pole sugugi nii kena, kui võib paista Tallinnast.
Kiltsi kandis üllatas mind, kui palju leidub seal mahajäetud põllumajandushooneid: tugevad ja korralikud ehitised on täiesti tühjad, aknad sisse pekstud, uksed maha kistud. Endisi sepikodasid, aitasid, lautasid ei kasuta enam keegi millekski, need aina lagunevad, kasvavad täis rohtu ja võsa.
Kiltsi raudteejaamas vapustas mind kunagise lubjatehase lagunenud hoone. Võimas ehitis vaatab mööda tõttavaid ronge suurte tühjade aknasilmadega. See on kui omamoodi Eesti tööstusliku sotsialismi mälestusmärk – ent surnud mälestusmärk.
Kummalise mulje jätavad arvukad Tallinna-Tartu raudtee ääres näha olevad mahajäetud jaamahooned. Eesti raudteefirma kulude optimeerimine tõi kaasa vaksalite sulgemise. Peremehest ilma jäänud hooned on langenud vandaalide küüsi: neid pannakse põlema, lõhutakse, neis on leidnud varjupaiga narkomaanid ja joodikud.
Veel üks Kiltsi omapära on suur hulk põlenud talusid. Söestunud katused ja seinad on varjunud puude taha. Ma saan muidugi aru, et neil varemetel ja maal, mille peal nad asuvad, on olemas omanikud. Seepärast ei saa võimud neid kuidagi likvideerida. Kuid sellised hooned kujutavad endast päris tõelist ohtu inimeste elule ja tervisele, eriti just lastele, kes võivad kergesti varemetesse mängima sattuda. Ei kaitse ju varemeid võõraste eest mitte keegi.
Ma olin veendunud, et Eestis suhtutakse väga hoolikalt looduse kaitsmisse, kuid teel Kiltsi jaamast Vaosse lugesin kokku viis prügihunnikut otse metsa all. Samal ajal eraldab Euroopa Liit Eesti looduse parandamiseks palju raha. Seega on vaja veel tublisti parandada Eesti elanike keskkonnateadlikkust.
Ma vestlesin muidugi ka paljude inimestega, kes elavad Tapal, Tamsalus, Kiltsis, Vaos, Väike-Maarjas. Need olid Eestis pikalt elanud venelased, eestlased, ukrainlased. Selgus hämmastav tõsiasi: Eesti provintsis pole vastasseisu keskerakondlaste ja reformierakondlaste, eestlaste ja venelaste, ühtse Euroopa pooldajate ja vastaste vahel. Eraldusjoon läheb hoopis nii: meie ja Toompea.
Provintsiinimesed ei suhtu võimu just väga agressiivselt, aga on täiesti kindlad, et Eesti võim ja ühiskond elavad kumbki oma elu. Paljud vestluskaaslased veensid mind, et parlament ja valitsus võtavad seadusi vastu ainult oma huvides. Ma üritasin vastu vaielda ja esitasin sellise argumendi: vaat, võim võttis ju vastu seaduse miinimumpalga tõstmise kohta, mis kehtib kõigile. Aga kohe tuli vastuväide: «nemad» (võim) suurendasid enda palka 50 protsenti, aga «meile» (rahvale) heideti hambusse kont ja tõsteti 10 protsenti.
Sealjuures oskavad inimesed endiselt asju võtta naljaga: kui pärisin ühelt eakalt mehelt (eestlaselt), mida ta arvab kooseluseadusest, ütles ta, et selles pole midagi hirmsat, sest kogu Euroopas on homoseksuaalsed abielud lubatud. Ja lisas: peaasi, et homoseksuaalsust kõigile kohustuslikuks ei tehtaks.
Üllataval kombel on provintsis nostalgia sotsialismiaja järele palju elujõulisem. Nii venelased kui ka eestlased tuletasid sooja sõnaga meelde nõukogude minevikku, mil võis linnuvabrikust kanu varastada ja neid raudteejaamas maha müüa. Minu suureks üllatuseks selgus, et komme ettevõttest varastada on Eestis ikka alles.
Ühe ettevõtte töötaja rääkis, et neil ei varasta inimesed firmast suhkrut ja muid toiduaineid mitte lõbu pärast, vaid hädavajaduse tõttu. Kõik töötajad saavad palka tükitöö alusel. Tariif on 3,10 eurot tunnis, laos 2,60 eurot. Ja seda enne maksude mahaarvamist. Sealjuures ei garanteeri tööandja, et tööd jaguks kogu nädalaks.
Tootmises valitseb täielik anarhia: ülemusi ei ole kunagi kohal, keegi ei koordineeri tööjärge, töörõivaid ei anta, vahetus võib kesta kuni 14 tundi. Paljud nimetavad seda lausa sunnitööks, aga ei tule siiski ära, sest provintsis pole just kuigi palju soodsaid töökohti saada. Ükski tööline ka ei kaeba kellelegi ega kuhugi, sest pelgab isegi sellest tagasihoidlikust sissetulekust ilma jääda. Nii «kompenseerivadki» inimesed kesist palka toiduainete varastamisega.
Minuga jagati ka üht huvitavat, rahvusega seotud tähelepanekut: kui eestlased joovad, siis nad tööle ei lähe ning neid «katavad» vene ja ukraina kolleegid. Kui aga jooma satuvad venelased või ukrainlased, lähevad nad sellest hoolimata ikkagi tööle.
Juuakse aga Eesti provintsis palju ja ahnelt. Juba keset tööpäeva näeb külapoodides hulganisti 40–60-aastaseid mehi, kes kummutavad viina otse trepil. Mulle meenutas see valusalt Vene küla. Kõige sügavama mulje jättis aga üks noormees nimega Erko: ta astus õhtul trepikojast välja, täis kui tinavile, kukkus otseti pikali, roomas neljakäpukil autoni, istus sisse, pani masina käima ja kihutas Väike-Maarja poole. Hommikul seisid masin ja selles magav Erko trepikoja ees.
Kõik see on korraga lõbus ja nukker. Ma saan muidugi aru, et Tallinn on koht, mis tõmbab eelkõige investeeringuid ligi, kuhu koondub suur kapital ja kus luuakse pidevalt uusi töökohti. Aga sealjuures ei tohi ju ära unustada provintsi. Kohalik omavalitsus ei suuda probleemide ja väljakutsetega toime tulla valitsuse abita.
Viimastel aastatel on Tallinna elanike arv jõudsalt kasvanud just vaesuva provintsi elanike arvel. Pole sugugi juhus, et suurim siserände voog tuleb Tallinnasse Ida-Virumaalt, kus probleemid tööhõive ja sotsiaalse taristu arendamisega on eriti teravad.
Eestil on kogu Euroopas parimad majandusarengu ja finantssüsteemi tervise näitajad. Kuid heade makromajanduslike näitajate tagaajamine ei tohi valitsuse päevakorrast maha võtta Eesti maakondade probleeme. Sest muidu võib Eesti provintside ja pealinna vahel haigutavasse lõhesse langeda kogu riik.
Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane
Andrei Kuzitškin on endine Venemaa riigiametnik, kellele on Eestis antud poliitiline varjupaik. Ta töötas kümme aastat Tomski oblasti valitsuses kommunikatsioonijuhina ning hiljem kuus aastat kultuuriameti juhatajana. Tal on magistrikraad bioloogias ja rahvusvahelistes suhetes. Praegu töötab ta Tallinnas keeltekoolis õpetajana.