Juhtkiri: kaotatud elupäevad Indias. Kui palju veel?

Illustratsioon: Urmas Nemvalts

Eile mõistis India kohus 14 eestlasest laevakaitsjat viieks aastaks vangi. See on äärmiselt ebameeldiv uudis meestele, kes niigi on üle kahe aasta Indias virelenud. See on kehv sõnum nende lähedastele, aga ka kõigile Eesti inimestele, kes aastate jooksul on laevakaitsjatele kaasa elanud.

Selle kohta, milline on olnud nende meeste eluolu Indias, soovitame vaadata Postimehe dokumentaalfilmi «Laevakaitsjate lugu: 800+ Indias kaotatud elupäeva» (video.postimees.ee 31.12.205). Midagi kadestamisväärset seal kindlasti pole.

Küllap on praktiline, et Eesti välisminister ega ametnikud ei hakka praegu kritiseerima India kohtu otsust, vaid vaatavad uutes oludes ratsionaalselt, mida meeste aitamiseks ja koju toomiseks edasi teha. Inimlikult on aga keeruline seda kohtuotsust ja kafkalikku protsessi õiglaseks ja asjakohaseks pidada. Võime öelda, et nii meie mehed kui ka nende kaaslased on mitmes plaanis jäänud Indias lihtsalt õnnetult hammasrataste vahele.

Nad olid kinnivõtmise hetkel nn ujuvhotellis, baaslaevas, milletaolistes kaitsemeeskonnad kahe turvatöö vahel aega veedavad.  Külalistena ei langetanud nad ise otsuseid, kuhu laev suundub, ning on vähemalt küsitav, kas laev ikka oli kinnivõtmise ajal üldse India territoriaalvetes. Nende tööandja aga jättis nad Indias abita.

Üldjoontes on laevakaitsemeeskonnad teinud tulemuslikku ja meresõidu vabadusele väga vajalikku tööd - aidanud maailmakaubandusel toimida.

Eesti riik on oma kodanikke nende ebameeldiva «seikluse» ajal aidanud muuhulgas tagatiseta laenu andmisega, et nad saaksid palgata advokaate ja katta oma elamiskulud. Selline laen ei ole tavapärane, ent on asjaolusid arvestades igati õigustatud.

Üldjoontes on laevakaitsemeeskonnad teinud tulemuslikku ja meresõidu vabadusele väga vajalikku tööd. Eelmise kümnendi teisel poolel muutus piraatlus Somaalia ranniku läheduses väga tõsiseks probleemiks – igal aastal kaaperdati kümneid laevu ja vangistati sadu meremehi, kellest osa ka tapeti. Algatati Euroopa Liidu ühine mereväeoperatsioon Atalanta, milles osalesid ka Eesti kaitseväelased. See ja veel paljude riikide (sh India) merejõudude tegevus Aafrika sarve naabruses oli üks tegur, tänu millele sai piraatlus sellise hoobi, et viimase kahe aasta vältel pole kaaperdamisi enam peaaegu olnud (erandiks Iraani kalalaev novembris 2015). Siiski oleks viga jätta tähelepanuta eraturvafirmade kaitsemeeskondade panus piraatluse tõkestamisel. Laevakaitsjad on aidanud maailmakaubandusel toimida.

Esmane eesmärk on kindlasti see, et meie inimesed jõuaksid lõpuks ometi koju tagasi. Kas kaevatakse edasi või nõustutakse otsusega lootuses, et India võimud annavad meestele armu ja vabastavad nad, on taktikaline valik.

Üldisemalt võiks aga küsida, kas poleks arukas täiendada rahvusvahelist õigust lepetega, mis välistaksid edaspidi laevakaitsemeeskondade sattumise seesugustesse protsessidesse.