/nginx/o/2016/01/11/4866583t1h9b15.jpg)
Põhja-Eesti lubjakiviplatoole loodud Nabala looduskaitseala pindala on ligi 4664 ha ehk ligi 0,1 protsenti Eesti maismaa pindalast. Kui ei muudeta kaitseala haldamise kodukorda ega lubata kaitseala läbida Rail Balticu trassil, läheb see Eesti rahvale maksma ainuüksi trassi kallinemise tulemusel ligi 70 miljonit eurot, kirjutab geoloog Valter Petersell.
Loodud mammutlooduskaitseala piiridesse jäävad juba aastaid kaitstavad Rahaaugu hoiuala, Tammiku looduskaitseala ja Tuhala maastikukaitseala kogupindalaga 1604 ha. Nendest põhja pool paiknevad neli üksteisest kuni 5 km kaugusel asuvat geoloogiliselt detailselt uuritud Nõmmküla, Tagadi, Nõmmevälja ja Tammiku lubjakivimaardlat kokku 250 ha suurusel alal. Nendelt aladelt lubjakivi kaevandamine ei ohusta mainitud kaitsealasid, küll aga laekuks 2014. aasta tasumäärade järgi riigikassasse ainuüksi ressursimaksu 100,3 miljonit eurot.
Kui hakatakse ehitama Rail Balticu trassi ja keelatakse lubjakivi kaevandamine Nabala maardlatest, siis juba lähema 10 aasta jooksul hakkab Tallinna piirkonnas killustiku kuupmeeter maksma veokauguse suurenemise tulemusel (inflatsiooni ja CO2 maksu arvestamata) 3–6 eurot enam kui praegu.
On meeldiv tõdeda, et Nabala kaitseala majandamisel on hakanud puhuma ka valitsuse tasandil värskendavad tuuled. Mõtlen esmajärjekorras rahandusminister Sven Sesteri avaldust Vikerraadios ja Päevalehes (03.11.15) trükitud arvamust Rail Balticu trassi asukoha kohta: «Nii kalli projekti puhul on enne lõplikke otsuseid vaja selgust saada, kas juba tehtud valik on õige ja kas soodsamast variandist loobumine on olnud möödapääsmatu.»
Minule ja mu kolleegidele geoloogidele pole siiani arusaadav Nabala looduskaitseala eesmärk. Rajatud ulatusliku kaitseala loomise vajaduse põhjusi püüdsid selgitada Eesti rahvale küll möödunud aasta 2. mail Vikerraadio saates «Ökoskoop» Keskkonnaagentuuri spetsialist Udo Tim ja Eesti Maaülikooli professor Kalev Sepp. Nad väitsid, et loodava kaitseala väärtusteks on eelkõige sealne tundlik veerežiim, kaitsealuste taime-, looma- ja linnuliikide elupaigad, allikad ja allikalised alad. Nad unustasid aga mainida, et kavandatava kaitseala piires paikneb neljal eraldi seisval alal kümnete miljonite väärtuses geoloogiliselt detailselt uuritud üleriigilise tähtsusega ehituskillustikuks sobiva lubjakivi maardlat, samas kui sarnaseid soostuvaid ja võsastuvaid alasid pole raske leida piirkondades, kus puudub maavara.
Nabala kaitseala kaitse põhjendus võtab järjest tõsisema pöörde. Juba väideti 02.11.15. a. Vikerraadio saates, et Nabala lubjakivi ei sobigi killustikuks ja seda võib asendada põlevkivi aheraine. Loodan, et Vikerraadio avaldab ka info, millistel faktilistel andmetel see geolooge ja AS Teede Tehnokeskuse laborit solvav vale arusaam on kujundatud ja miks seda laimavat infot lubatakse avaldatakse raadios tõe pähe. Need, kes tegelikult probleemi vastu huvi tunnevad, võiksid tutvuda uuringute materjaliga ja veenduda, et põlevkivi aherainest valmistatud killustik oma füüsikalistelt omadustelt ei sobi ehituskillustikuks.
Ajavahemikul 2010–2011 juhtisin praeguse mammutkaitseala keskmesse kavandatava Nõmmevälja karjääri keskkonnamõju hindamise (KMH) grupi tööd. Keskkonnaministeeriumile edastatud KMH aruanne on tänaseni avalikustamata. Kõik tulemused näitasid, et kaevandamisega ei kaasne olulist negatiivset keskkonnamõju varasematele kaitse all olevatele aladele ja piirkonnas leiduvatele üksikutele kaitsealustele lilledele (kaunis kuldking, pruunikas pesajuur, harilik käoraamat), samuti kohalikule elanikkonnale.
Täiendavaks looduskaitsealaks kuulutatud varasemaid kaitsealasid ühendav lubjakiviplatoo osa on põhja suunas nõrgalt madalduv tasandik, kus lubjakivi katab valdavalt 1–7 meetri paksune moreenist (sorteerimata liustikusete) pinnakate. Karstinähtused siin puuduvad ja pinnasevee režiim on tüüpiline Põhja-Eesti lubjakiviplatoole. Mitmeaastaste vaatluste andmetel varieerub pinnasevee tase maapinnast 0,2 – 3 m piirides. Tingimustes, kus veekihi toiteala on kaitseala ääreosadel, kus selle maapind on ligi 10 m kõrgem ja avatud sademeveele, on kaitseala tsentraalsel madalamatel aladel allikate esinemine tavaline.
Käesolevaks ajaks on Nõukogude perioodil alale rajatud kuivenduskraavid enamuses kinni kasvanud ja ka vähesed puisniidud hävinud. Vanametsa levilate kõrval toimub ala intensiivne võsastumine ja osalise soostumisega kaasneb taimede kidumine. Kuuse- ja kase-, harvem lepa- ja haavavõsa on sageli raskesti läbitav ja maapind võsas ja taimedeta.
KMH uuringute käigus püüdsid mõned aktivistid või nendega koostööd tegevad «teadlased» õhutada hirmu ja selgitada, et kaevandamisega jäävad kuivaks isegi Ülemiste järv ja piirkonnas olevad (vastu mäge voolavad) allmaajõed. Samas ei soovitud jõgede olemasolu kontrollimist puuraukudega, mis tõestab, et «loodusesõbrad» ka ise teadsid, et neid jõgesid seal pole.
On lõplikult selgusetu, miks looduskaitsealal paiknevad jahimeeste lasketornid ja ala lääneosas keskkonnamõju hindamise perioodil ehitatud kahekorruseline jahimeeste loss. Nende eesmärk pole kaugeltki arusaadav ja avalikustatud. Vahest on need mõeldud seal elavate jäneste ja kitsede kaitseks ala läbida võivate huntide või karude eest? Looduskaitsealale ilmuda võivad I ja II kategooria kaitsealused linnud harjuvad kindlasti rongliikluse ja kaevandamisega kaasneva müraga, kuid kuidas harjutada neid ka püssipauke taluma?
Nabala looduskaitseala on seaduslikult kehtestatud, see on looduslikult väga mitmepalgeline ja erinevate võimalustega ulatuslik piirkond. Selle piires on otstarbekohane säilitada nii eritasemelist looduskaitset vajavad objektid (kaasa arvatud vajadusel uute loomine) ja samas võimaldada majandustegevus, esmajärjekorras lubjakivi kaevandamine ja Rail Balticu trassi läbimine. Pole kahtlust, et nende suundade kooskõlastatud ja teineteist arvestav tegevus ei avalda kaitsealale negatiivset mõju, vaid arendab seda ning rikastab seda uute võimaluste, samuti uute taimeliikide ja loomastikuga. Kõik ühistegevuste vajadused, võimalused ja kohustused tuleb kajastada kaitseala eeskirjades.