Juta Saarevet: kuidas sai alguse palju pahameelt tekitanud abivahendireform

Juta Saarevet Foto: Erakogu

Sotsiaalkindlustusameti peadirektor Juta Saarevet selgitab palju kõneainet pakkunud abivahendite reformi tagamaid.

Sõber, kellega jalutasin pärast pikka tööpäeva ilusas hilisõhtuses Tallinnas, palus minult: «Juta, räägi mulle, mis värk on.» Tal oli arusaamine, et midagi on halvasti ja keegi sellest tulenevalt süüdi, aga ta ei saanud täpselt aru, millest selline lärm on põhjustatud. Süüdlaste otsimist ja hinnangute andmist ei pea ma tulemusele suunatud konstruktiivseks lähenemiseks ja sellega ei tegele, küll aga on vaja selgitada, «mis värk on».

1. jaanuaril jõustus abivahendite süsteemi reform, mille eesmärk on, et kõik riigi makstavad abivahendid vastaksid inimeste funktsionaalsetele vajadustele ja oleks ka kasutuses. Pole ju üllatus, et riigi eesmärk on maksumaksjate raha kulutada sel viisil, et abivahendite kasutamine on korraldatud nii, et kõik saaksid vajaliku abi rahaliselt mõistlikul moel. Kuid eelmine süsteem oli pime: inimestele oli koju jäänud vahendeid, mida reaalsuses enam ei kasutatud või mis ei vastanud nende funktsionaalsetele vajadustele, kuid mille eest oli riik raha maksnud ja mõnel juhul maksis ikka edasi. See nõudis reformi, mille tulemusel toimus hulk muutusi.

Riik hakkas juhtima abivahendite korraldust ja sotsiaalkindlustusametist (SKA) sai reformi elluviija. Nüüd liigub raha koos kliendiga, st raha ei ole enam kinni konkreetses Eesti paigas või teenuseosutaja juures, inimene saab osta vahendi sealt, kust ta tahab või on talle mõistlik. Reformi käigus tuli abivahendite eelarvesse raha juurde, tõsi, osa sellest rahast on euroraha ja seetõttu tuleb teha ka seiret.

Kehtestati piirhind, kus ravimitega samamoodi jaotub abivahendi eest tasumine riigi ja kliendi vahel nii, et igal kliendil on omaosalus ja riik maksab abivahendi kinni piirhinna ulatuses. Kui abivahendi hind on varasemast kõrgem, on üks võimalus vaadata kõigepealt teiste turul olevate pakkujate hindu.

Pöörduda saab ka SKA poole ning teha erimenetluse taotlus. Sellega on võimalik tagada, et kõik inimese individuaalsed vajadused võetakse arvesse, st saame tõsta piirhinda, langetada omaosalust ja otsustada, et enne vaid üüris olev vahend läheb ka müüki jms.

Üüritavatele abivahenditele tekkisid kasutusajad, mis tähendab, et riik kompenseerib abivahendi üürimist kuni abivahendi amortiseerumiseni. Edasi võib ettevõtja anda abivahendi inimesele tasuta, tasu eest kasutusse või viia prügimäele – need on valikud, millesse riik enam ei sekku.

Tõrvatilgad paremaks tegemise protsessis

Seadused ja määrused, mis abivahendite reformi reguleerivad, avaldati Riigi Teatajas tõesti alles detsembri lõpus, kuid ettevalmistav töö käis nii SKAs kui ka partnerite juures siiski, sest muutuste tegemisse oldi kaasatud ja nendest teadlikud. SKAs arendasime eelnõude pealt IT-süsteemi, infopäevad-infomaterjalid nii partneritele kui ka sihtrühmadele.

Jah, üks ettevõte saatis lastele, kelle käes on üüril olevad abivahendid, arved, mis on varasematest arvetest märkimisväärselt suuremad. Selliseid lapsi oli 83. Probleemi tekitas see, et arvete juures ei olnud selgitust, miks on arvel suurem summa ja kuidas edasi käituda. Puudus teave, et nende abivahend on selline, mille puhul vaadatakse vajadus SKAs eraldi üle n-ö erimenetluse raames. Samas ei ole erimenetlus midagi sellist, mida tehakse seepärast, et on tekkinud olukord, mida on vaja lappida. Erimenetlus on abivahendite süsteemis olnud varem ja on ka nüüd ning selle käigus hinnatakse inimese individuaalsest abivajadust ja tehakse vajadusest lähtuvalt otsus riigi poolt kinni maksta keerukamad ja kallimad abivahendid, samuti mitu vahendit, kui inimesel on neid kodus mitu. See tähendab aga, et kõik inimesed saavad oma vajadusele vastava abivahendi riigi toel.

Klientide heaolu esmaseks seadva organisatsiooni juhina on kurb, et ligi sada last ja nende vanemad said aasta alguses «šokiteraapia» osaliseks. Tekkinud olukorra lahendamine on meie prioriteet number 1, õnneks on see kõige kriitilisem osa juba lahendatud. Esimene nädal uue süsteemi rakendamist on toonud välja väga palju vana süsteemi kitsaskohti, neid lahendame heas koostöös partneritega edasi.

Hea, et reform sai käima tõmmatud

Samas on oluline, et reform sai algatatud ja meil on praegu käsil paralleelselt kolm teemat: uue süsteemi rakendamise üleminekuküsimused, abivahendite reform suures plaanis ning ettevõtete oma hinnatõus, mis tekitab kliendile tunde, et hinda tõstis muutus kui niisugune. Tänaseks on uus süsteem kestnud vaid kümme päeva, kuid kõige kiiremad ja keerulisemad küsimused on juba saanud lahenduse.

Suuri reforme, eriti üleminekuid vanalt süsteemilt uuele, saab teha sotsiaalvaldkonnas vaid ühiselt: heas koostöös partneritega, olgu need siis tõendeid väljastavad arstid, sotsiaaltöötajad, ettevõtted ja inimesed, kes loovad IT-süsteeme ja protsesse, ajakirjanikud, kes kajastavad teemasid inimlikult, ning abivajajate pereliikmed ja hooldajad. Jagades üheskoos õnnestumisi, tuleb sealjuures kitsaskohti lahendada ka ühiselt.