/nginx/o/2015/06/10/4172355t1hd919.jpg)
/nginx/o/2009/01/17/118910t1hce95.jpg)
Ma olen alati imetlenud kaasmaalasi, kes on maailmas tuntuks saanud ja sellega meie väikesele riigile kuulsust toonud, olgu need siis sportlased, teadusmehed, poliitikud või kunstiinimesed.
Erik Tohvri: mõõdutundeta kuulsus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Neeme Järvi tähelend on tekitanud minus austust ja lugupidamist; kogu maailmas tuntud andeka dirigendi tagasi kodumaale jõudmise võtsin vastu rahuldustundega. Südantsoojendav on teada, et kuulsused ei unusta oma päritolu ega häbene oma pikalt võõrvõimu all olnud riigi puudusi ja… vaesust.
Ei ole saladus, et maailmakuulsused on ülikõrgelt kinni makstud isiksused, kes tunnetavad oma väärikust ja on sellega harjunud. Paraku tuleb iga nähtust vaadelda realistlikult ja omas kontekstis ning ERSO pankroti äärel vaakumises ja lahkuva peadirigendi hiigelpalgas ilmnev kontrast ei saa kedagi külmaks jätta. Kui orkestri peadirigendile nõustutakse maksma palka viiskümmend (!) korda rohkem kui orkestrandile, on midagi väga mäda ja Eesti riik ei saa endale niisugust luksust lubada, eriti pärast raskest majanduskriisist tingitud kärpeid.
Kahju, aga nii see on… Ning kui keegi tuleb väitma, et mõni nii kõrgelt kinni makstud kuulsus on toetanud üht või teist ettevõtmist suurte summadega, võiks kohe esitada vastuväite: makstagu kellele tahes eestimaalastest kuupalgaks 100 000 krooni ja ta toetaks mõnda vajalikku ettevõtmist iga kuu vähemalt 60 000 – 70 000ga. Rõõmuga!
Lugupeetud maestro nõudmine, et minister Laine Jänes peaks ERSO jaoks senisest mitu korda enam raha leidma, tundub eeltoodu valguses eluvõõras ja groteskselt asjatundmatu. See tuletab meelde kunagi kuuldud tädi Maali ütlemist – presidendil raha küll, tehku aga sahtel lahti ja jagagu!
Paraku nii need asjad ei käi. Rikas pole kunagi vaest mõistnud ega saagi mõista. Ja vägisi tekib tahtmine kiuslikult küsida – kui maestro Neeme Järvi tõesti ERSOt ja oma sünnimaad kõrgelt hindab, miks ta ei võiks oma (Postimehe andmetel) ülikõrgest palgast loobuda, tulla tagasi maa peale ja leppida tavalise dirigendi tasuga?
Aga ikkagi kahju, et ka päikesel on plekid. Tõesti kahju!