/nginx/o/2016/01/08/4859777t1h251d.jpg)
«Kotipoisid» on Eesti ajaloos kindel mõiste ja paljudele vanema põlvkonna inimestele lausa elav mälestus, kirjutab rahvusarhiivi teadus- ja publitseerimisbüroo peaspetsialist-teadur Tiit Noormets Tuna 2015. aasta 4. numbris.
Tiit Noormets: «kotipoisid» sõjajärgses Eestis
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui 1946. aastal kaotati Nõukogude Liidus raudtee sõidulubade süsteem ja sõit muutus kõigile vabaks, olid tollasesse kolhooside-eelsesse, talude Eestisse idast tulevad rongid ühtäkki inimesi täis. Rahvasuus «kotipoiste» nime saanud tulnukaid oli dokumentide järgi kaks erinevat liiki, kuigi mõlemaid pani liikuma toidupuudus või lausa nälg (1946–1947 oli näljahäda Moldaavias, Ukrainas ja Venemaal).
Ühed olid tegelikult näljased inimesed, kes kerjasid või varastasid toiduaineid, ajuti ka röövlitööd ette võttes. Teised olid spekulandid, kes Eesti turuhindadest kallimalt taludes toiduaineid kokku ostes ja neid välja vedades teenisid ikkagi suurt vaheltkasu. Tuli ka elukutselisi kurjategijaid, kuigi sellised olid tee Eestisse leidnud juba varemgi. Sellest kõigest tekkis ühiskondlik- poliitiline probleem, mis ühel või teisel viisil puudutas inimesi taluperest kuni riigivõimuni.
Ajalookirjanduses on «kotipoisid» leidnud küll äramärkimist, kuid lähemalt ei ole neid käsitletud. Rohkem on kirjutanud mõned memuaristid, muidugi ainult oma isiklikest kogemustest. Palju ei ole loota ka arhiiviallikatest, sest kõik see kestis ainult kaks aastat. Toiduainete puudus oli Nõukogude Liidus jätkuv, kuid pärast 1947. aastat näljahäda enam ei olnud ja nõnda vaibus ka «kotipoiste» uputus Eestis.
/nginx/o/2016/01/08/4859779t1hd75a.jpg)
Väike jälg on neist siiski jäänud Eestimaa Kommunistliku (bolševike) Partei maakonnakomiteede informatsioonides partei keskkomiteele, millest alljärgnev dokumendipublikatsioon. Kommunistlikul parteil oli oma informatsioonisüsteem, kus madalamad parteiorganid (alates vallapartorgidest) informeerisid kõrgemaid kuni keskkomiteeni olukorrast ja sündmustest oma territooriumil.
Seda ei tehtud küll sugugi üldiselt ja kõikehõlmavalt ega ka objektiivselt. Informatsioonide põhitähelepanu ja põhimaht oli mitmesuguste riiklike ürituste ja kampaaniate ettevalmistamisel-läbiviimisel (valimised, kevadkülv, J. V. Stalinile saadetava kirja «läbiarutamine» jms.), samuti partei siseelul.
Lisaks sellele, neid dokumente põhjalikumalt uurinud Peeter Kaasiku sõnul «[– – –] parteiaruandluses domineerib juba selgelt sõnavaht ning Moskvasse jõudiski lõpuks reibas ettekanne edenevast sotsialistlikust ülesehitustööst». See ei tähenda aga allikaväärtuse puudumist, näiteks on neid kasutanud rahva meeleolude uurimiseks eelviidatud Peeter Kaasiku kõrval ka teised uurijad. Parteiinformatsioonides leidub «sõnavahu» kõrval erinevate eluvaldkondade kohta palju mitmesuguseid üksikfakte ja mõningal määral ka üldistusi – nagu näiteks «kotipoiste» kohta.
24. aprillil 1947 EK(b)P Keskkomitee’le Informatsioon elanikkonna poliitilisest meeleolust Harju maakonnas
[– – –] Kuna maal praegu liigub ringi igasuguseid spekulante, niinimetatud «kotimehi», siis on rahva poolt alalisteks küsimusteks: «Miks liigub nii palju kotimehi, ning kas valitsus lubab neil käia kerjamas ja ei tee nende sõidule raudteel mingeid takistusi, kuna kohalikel inimestel on raske rongidele pääseda, sest kotimehi on alati kõik rongid täis». Küsimusi esitatakse eranditult kõikides valdades. Peab mainima ka, et sellised «kotimehed» levitavad talupoegade keskel nõukogude vaenulikke jutte. Näit: Järvakandi vallas, kus liigub viimasel ajal eriti palju «kotimehi» ringi. Kui elanikud neilt küsivad, et miks nad nii rändavad, siis räägivad nad, et neil ei ole omas kodus, kolhoosis, leiba, sest riik võtab kõik ära ja seepärast on nälg. Samuti on nad ka rääkinud, et möödunud aastane põud ei ole nii suur olnud, aga Ameerika olevat andnud halva nisu seemne, mis ei idanenud, samuti olevat ka raisatud ära seeme ja lõikuse ajal olevat tehtud akt, et oli viljaikaldus. Järvakandi valla Sooaluse külas rääkis üks, umbes 17 aastane kotipoiss talupoegadele, et tema just sõitnud Ukrainast, kus ei olevat ka käesoleval aastal loota viljasaaki, sest seemet ei ole ja kus ongi see külvatud, seal pole ta üldse idanenud. Valla partei organisatsiooni sekretär seltsimees Eelmaa, saades teada sellisest jutust, sõitis kohale, et tabada jutu levitajat, aga viimane oli juba kadunud. [– – –]
EK(b)P Harjumaa Komitee informaator /I. Padevest/ EK(b)P Harjumaa Komitee sekretär allkiri /R. Meijel/ |
ERAF f. 11, n. 8, s. 100, l. 64–65.
/nginx/o/2016/01/08/4859785t1hd4b3.jpg)
Tiit Noormetsa täispikka artiklit loe ajalookultuuri ajakirja Tuna 2015. aasta 4. numbrist.