Ott Oja

FOTO: Noored Kooli

Mehed välistavad enda jaoks õpetamise kui karjäärivaliku, sest see on naiste ala. Kitsarinnaline? Jah. Inimlik? Kahjuks küll, kirjutab Noored Kooli päevikus programmis osalev noor õpetaja Ott Oja.

Häälestusülesanne: Kui keskmine Eesti õpetaja on 48-aastane naine, siis kui palju 20-aastaseid noormehi unistab õpetajaametist?

Alustasin õpetajana 2015. aasta septembris ja nagu tubli Noored Kooli osaline, võtsin ka mina osa alustava õpetaja toetusprogrammist Tallinna Ülikoolis. Avaseminaril oli kohal pea 40 inimest: hinnanguliselt 17 noort õpetajat, teist samapalju nende koolipoolseid mentoreid (samuti õpetajad) ja ka käputäis koolitajaid. Kui aga ruumis ringi vaatasin, siis ehmusin – tundsin, justkui oleksin väga valesse kohta sattunud. Olin kogu ruumitäie rahva peale ainuke mees ja ühtäkki tekitas see minus suurt ärevust, isegi hirmu.

Vaatamata Eesti Vabariigi pingutustele püsib naisõpetajate osakaal põhi- ja keskkoolides stabiilselt 86 protsendi peal. Elukestva õppe strateegias on sihiks võetud, et 2018. aastaks on naisõpetajate protsent langenud 75-le ja see Haridus- ja Teadusministeeriumi (HTM) eesmärk paistab ka olevat hinge läinud Eesti koolijuhtidele – nemadki on võtnud meesõpetajate osakaalu tõstmise endale südameasjaks. Kevadel koolidesse tööle kandideerides võtsid direktorid mind õhinal vastu ja vestlesime mitmetel teemadel, kuid oli ilmne, et minu õpingutest, minu saavutustest ja kõigest muust, mille nimel olen elus pingutanud, on olulisem mu Y-kromosoom. Omajagu õõvastav oli olla lihakäntsakas Eesti haridussüsteemi külmletis. Tööd pakuti lõpuks enamikus koolides, kuhu kandideerisin ja ka paaris koolis, kuhu ei kandideerinud.

Miks siis võideldakse nii hullunult meesõpetajate eest? Arvestades ministeeriumi ja koolide indu saada kollektiividesse rohkem mehi, võiks arvata, et meesõpetajad on kuidagi naistest paremad – võin teile vanduda, et seda me ei ole. Pealegi on ju meie praegune õpetajaskond meid viinud PISA tippude hulka, nad on kõrgemini kvalifitseeritud ja kogenenumad kui õpetajad enamikus teistes OECD riikides. Huvitaval kombel ei ole HTMi elukestva õppe strateegias lahatud, miks meesõpetajad niivõrd tähtsad on, et nende eest nii võidelda. Saan vaid oletada, et see on seotud ühe teise drastilise statistikaga – meie õpetajaskond on üks OECD vanimaid (Eesti õpetaja keskmine vanus on 48 aastat). OECD 34 riigist on ainult Itaalial see näitaja kõrgem. Iga kuues õpetaja Eestis on enam kui 60-aastane – selle poolest oleme juba OECD tipus. Need on tuhanded õpetajad, kes peaks lähiaastatel penisonile minema, aga asendada me neid selles tempos ei jaksa. Eelmisel õppeaastal lisandus üldhariduskoolidesse vaid veidi üle 200 värskelt õpetajakoolituse läbinud õpetajat, alla 60 protsendi õpetajakoolituse ning kasvatusteaduste õppesuunal lõpetanutest olid järgmiseks aastaks läinud oma erialasele tööle.

Kui sel septembris toimunud seminaril olin ainuke mees ruumis, siis tabas mind põhjendamatu ärevus ja hirm. Loogika mind sel hetkel ei rahustanud – tegu oli alateadvusliku reaktsiooniga, mis üritas mind veenda, et olen valesse kohta eksinud. Tegelikkuses toimub midagi sarnast üle Eesti: mehed välistavad enda jaoks õpetamise kui karjäärivaliku, sest see on naiste ala. Kitsarinnaline? Jah. Inimlik? Kahjuks küll. Ajal, kui uute õpetajate pealekasv ei suuda võistelda veteranide vananemisega, ei saa endale lubada olukorda, kus pooled võimalikud õpetajakandidaadid välistavad ameti enda jaoks juba eos alateadlike hirmude tõttu.

Tegemist on tõsise probleemiga, mis võib ennast vaid süvendada, kui midagi ette ei võeta. Kahjuks ei paista kellelgi lahendust olevat ning HTMi viimaste aastate pingutused pole seni vilja kandnud. Palju räägitakse õpetaja palgatõusust, mis võiks rohkem mehi koolidesse tuua, kuid kardan, et rahaga hirme ei heiduta. Usun, et esmajoones peaksime tegelema õpetajatöö üldise mainega. Kui õpetaja eriala on ühiskondlikult hinnatud, siis üldise huvi kasvades leidub ka rohkem meeskandidaate. Ministeerium on juba plaane pidamas õpetajaameti maine kasvatamiseks Eesti ühiskonnas, kuid lõpuks kujundavad selle maine siiski õpetajad ise.

Kallid kolleegid: see, kuidas me ise oma ametisse suhtume ja kuidas sellest räägime, määrab ka selle, kuidas teised meist räägivad. Kahjuks aga on meil, õpetajatel, komme alustada igat vestlust kurtes kooli, riigi või laste üle. Tegelikult on ju õpetajaamet võrratu – ega me muidu ju õpetaks!