L, 28.01.2023
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Rein Perens: Nabala kaitsjad vaatavad teaduslikest faktidest mööda

, hüdrogeoloog
Rein Perens: Nabala kaitsjad vaatavad teaduslikest faktidest mööda
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Rein Perens
Rein Perens Foto: ANTS LIIGUS/PRNPM/EMF

Nabala looduskaitseala (LKA) on kujunemas fosforiidisõja taoliseks sümboliks, kus põrkuvad puutumatu looduse kaitsjate ja majandusinimeste huvid, kirjutab hüdrogeoloog Rein Perens.

Vaidlusse on kistud erinevate valdkondade eksperdid ja teadlased. Esitatakse risti vastukäivaid argumente ja järjest sagedamini valitakse Nabala ja selle maapõue kohta teada olevate faktide hulgast vaid neid, mis kindlaid vaatekohti kinnitavad, jättes kõrvale need, mis võiksid vastaspoolt aidata. Nüüd on lisandumas juba avalikud süüdistused ekspertide pihta erapoolikuses ja valeväidete esitamises – näiteks 16. detsembri arvamusloos «Nabala kaitsjad : mis saab Tuhala nõiakaevust»

Keskseks erimeelsuste allikaks on Nabala LKA maapõue geoloogiline ehitus, selle veevarud ja paekivikihtide vahel ning õõnsustes voolavad veed. Selle keeruka piirkonna kohta on olemas Eesti Geoloogiakeskuse paljude aastate töö tulemustel tuginev ulatuslik faktiline materjal. Nende aluseks olnud välitöödel, muu materjali kogumisel ja analüüsimisel on käesoleva loo autor olnud aastaid tegev. Kahju, et suurt osa sellest materjalist on paljudes kirjutistes ignoreeritud.

Nabala looduse kaitsjad tuginevad – kõnesoleva arvamusloo alusel otsustades – Leo Vallneri 2014 aastal ajakirjas «Eesti Loodus» (8/2014, 13–19) ilmunud artiklile «Karstinähtused kavandataval Nabala looduskaitsealal» kui erapooletule teaduslikule ekspertiisile. Tegelikult ei saa seda lugu pidada erapooletuks ning see sisaldab ka olulisi faktivigu. Seetõttu pidasin vajalikuks Postimehe lugejatel aidata situatsioonist objektiivset pilti kujundada.

Karst paikneb veidi teises paigas

Leo Vallner viitab Eesti tunnustatuima karstiuurija Ülo Heinsalu töödele, kes eristas välja Kohila karstivaldkonna. Ainult et Ülo Heinsalu käsitluses paikneb karstivaldkond Nabala kaitsealast tunduvalt lõuna pool, hõlmates ka Kuivajõe, Aandu, Hageri, Kadaka, Pae, Palamulla ja teisi tuntud karstialasid. Nabala LKAst jääb Kohila karstivaldkonna kirdenurka ainult Tuhala karstiala, mis on juba alates 1989. aastast riikliku kaitse all.

Nabala LKA on valdavalt soostunud moreentasandik ilma märkimisväärsete karstinähtusteta. Ka Leo Vallner kirjutab, et «suurem osa Nabala LKA pindalast hõlmab karstivee hajusa välje vöönd, kus karstimaastiku väliseid tunnuseid on vähe».

Keskkonnaministeeriumi põhjaveekomisjoni määratluse järgi on karstiala karsti (karstilehtrid,-nõod, -järved, -koopad, -jõed) leviku piirkond, kus puudub ajutiselt või alaliselt sademevee pindmine äravool vooluveekogusse.

Nabala LKA piirkond on pinnavee ärajuhtimiseks kaetud tiheda kraavivõrguga. Seepärast ei ole tegelikult põhjendatud ka Hella Kingu poolt piiritletud nn Nabala karstiala kandmine Eesti ürglooduse raamatusse. Veel 2006. aasta sama autori poolt koostatud raamatus «Veeobjektid Eesti ürglooduse raamatus» ei ole Nabala karstialast sõnagi. Väide, et karst Nabala LKA-l on kaetud ehk vene tüüpi, ei anna alust lugeda Nabala piirkonda karstialaks. Sellisel moel võiksime kogu Põhja-Eesti ja Kesk-Eesti ning Lääne-Eesti saared, kus esinevad kergesti karstuvad lubjakivid, lugeda üheks suureks karstialaks.

Nabalas leidub pigem kaitsmist vajavat elusloodust

Nimeliselt peab Leo Vallner Nabala piirkonnas esineva karsti eitajateks Heikki Bauertit, Anto Raukast ja käesoleva loo autorit, kelle kohta sihitud valeväited tahaksin kummutada. Tegelikult on sealkandis esinevaid üksikuid karstinähtusi kõik nimetatud eksperdid oma artiklites kirjeldanud, rääkimata Tuhala karstiala detailsest iseloomustusest.

Nabala puhul on tegemist mitte karsti kui nähtuste kompleksi eitamisega, vaid selle esinemisele adekvaatse hinnangu andmisega. Selle kompleksi omadusi arutati süvitsi 23.01.2014 Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumis toimunud geoloogide ümarlaual. Ümarlaua peamiseks eesmärgiks oli tuua avalikku arutellu teadlaste seisukohad karstinähtuste kohta Nabala kaitsealal Rail Balticu projekti kontekstis. Arutellu olid kaasatud mitmed suurte kogemustega geoloogiaspetsialistid nagu akadeemik Anto Raukas ja professor Mait Mets.

Hüdrogeoloog dr Andres Marandi (Tartu Ülikool – TÜ) märkis ümarlaual, et vee neeldumisega seotud pinnavormid (karstilehtrid, kurisud) esinevad Tuhala ja Nabala piirkonnas reljeefiastangute peal serva läheduses ning põhjavee väljavool (allikad) toimub vahetult astangu jalamil. Nabala LKA piirkond ei erine karsti ilmingute poolest muust paekivi avamusest Põhja-Eestis.

Nabala karstivormide revisjoni tegi spetsialist, kellel pole ei erialast haridust ega hüdrogeoloogiliste tööde litsentsi – mis mõlemad on vajalikud eeltingimused hüdrogeoloogilise situatsiooni adekvaatseks hindamiseks. Selle tulemusel on Nabala LKA lõunaosas Pahkla küla lähistel karstivormidena välja eraldatud ka hoopis muud pinnavormid, mis on tõenäoliselt Balti jääpaisjärve rannamoodustiste vahelised kehvema äravooluga nõod.

Geoloog dr Argo Jõeleht (TÜ) selgitas, et erinevalt Tuhala piirkonnast sumbub plaanitava Nabala LKA alal georadari läbilõigetel radarisignaal kiiresti. See võib tuleneda kas savikast pinnakattest ja/või põhjavee väljavoolust, mis mõlemad on vastunäidustused ulatusliku karsti levikule. Priit Ilves (OÜ Reaalprojekt) demonstreeris, et kohtades, kus Rail Balticu trass võib minna läbi Nabala LKA, ei ole olemasoleva info põhjal tegemist karsti mõttes eritähelepanu vajava piirkonnaga.

Järgnenud arutelul kinnitasid Keskkonnaministeeriumi esindajad, et kuigi Nabala LKA moodustamise taotluses on karsti nii mõneski kohas mainitud, on piirkonnas pigem mitmeid kaitstavaid eluslooduse objekte, mille kohta siiani puudus põhjalikum inventuur. Nenditi ka, et meedias on valdavalt esitatud ekslik arvamus sellest, et Nabalas on laiaulatuslik ja ohtlik karstiala.

Hüdrogeoloogiline modelleerimine

Leo Vallneri kirjutises seati kahtluse alla Eesti Geoloogiakeskuse (EGK) poolt tehtud Nabala piirkonna hüdrogeoloogilise modelleerimise usaldusväärsus. Lubjakivi kaevandamise tulemusena tekkivaid põhjaveetasemete muutusi modelleerisid EGK spetsialistid USA Geoloogiateenistuse poolt väljatöötatud tarkvarapaketi GMS (Groundwater Modelling System) abil. See põhineb tippteadlaste uuringutel ning seda peetakse maailmas üheks mainekamaks.

Modelleerimise kontekstis vajab selgitamist üks oluline tehniline detail. Väga küsitav on käsitlus Nabala piirkonnast kui erilisest kaksikpoorsusega põhjaveekihi alast. EGK uuringud on üheselt kinnitanud, et põhjavesi liigub seal laminaarselt väikese kiirusega mööda kitsaid paekivikihtide vahelisi lõhesid, mis on omavahel hüdrodünaamiliselt tihedalt seotud. Seal kehtivad kõik traditsioonilised hüdrogeoloogilise modelleerimise meetodid ja kaksikpoorsuse kontseptsiooni rakendamine pole vajalik. Nabala LKA piires paiknevate uuringupuuraukude suhteliselt tagasihoidlik erideebit on 0,3–3,1 l/s ühe meetri alanduse kohta, mis sisuliselt välistab suurte põhjavee turbulentse liikumisega karstikanalite olemasolu.

Modelleerimise tulemused näitasid, et ka kõige ekstreemsema kaevandusvariandi puhul, kui töötaksid üheaegselt kõik kavandatud paekarjäärid maksimaalse veetaseme alandusega, ei ulatuks nende mõjuraadius Tuhala Nõiakaevuni (joonis). Seepärast pole olnud põhjust spekuleerida võimalike muutuste üle Nõiakaevu seisundis.

Foto: Rein Perens

Nõiakaevu ülevoolu põhjused

Nõiakaevu fenomen ei tulene Nabala kandi põhjavee hüdrodünaamika spetsiifikast. Tegemist on lihtsalt ühendatud anumana toimiva Tuhala maa-aluse jõestiku (karstikanalite võrgustiku) omapärast. Virulase koopasse, Ämmaauku ja teistesse vee neelukohtadesse voolanud suurvesi ei mahu vahel karstikanalitesse ära ja otsib endale Nõiakaevu kaudu väljapääsu maapinnale.

Maapind Virulase koopa juures on ligikaudu 5 m kõrgem (60,5 m üle merepinna) võrreldes Nõiakaevu alaga (55,5 m). Teisisõnu, kui kõik Nõiakaevust lõuna poole jäävad Tuhala jõe maasisesed vooluteed ja ka Kata karstiala maapealsed langatuslehtrid on Tuhala jõe tulvavetega täitunud, siis tõuseb pealetulvava jõevee surve tõttu veetase ka mitmeid meetreid madalamal asuvas Nõiakaevus.

Seega võib kinnitada, et Nõiakaevu ülevoolu põhjustava Tuhala jõe ja sellega seotud Tuhala maastikukaitsealale jäävate karstumise tulemusel kujunenud maa-aluste vooluteede (salajõgede) toiteala asub Nõiakaevust kaugel kagu pool. Kui vesi liigub selles kandis Newtoni seaduste ja klassikalise hüdraulika ja hüdrodünaamika reeglite järgi, siis on ülimalt vähetõenäoline, et kaevandamine ja pinnasevee taseme alandamine Nõiakaevust enam kui kolme kilomeetri kaugusel loode pool võiks kuidagi Nõiakaevu ülevoolu mõjutada.

Eesti Teaduste Akadeemia presidendi Tarmo Soomere kommentaar:

Foto: Tairo Lutter / SL Õhtuleht

Haridus- ja teadusministeerium palus 2014 jaanuaris Teaduste Akadeemial «anda kompleksne teaduspõhine hinnang kavandatava Nabala looduskaitseala moodustamise otstarbekusele, kavandatavatele looduskaitsemeetmetele ja nende mõjule laiematele sotsiaal-majanduslikele huvidele.» Meie analüüsi läbivaks motiiviks oli mitte kitsalt ühe looduskaitseala loomise protsess, vaid sageli ette tulev kahe loodusvara säilimise ja säästliku kasutamise konflikt.

Elusloodust kaitseb Looduskaitseseadus ja maavara Maapõueseadus. Seaduse ees on mõlemad loodusvarad võrdsed (vt. näiteks Riigikohtu lahendit 16.12.2013). Reaalses elus lisandub kahjuks faktidele ja seadusepügalatele sageli konflikti õhutav populism ja ebatõe levitamine looduse ja inimese kaitse sildi all. Seetõttu on lahenduste otsimisel ja otsuste tegemisel tarvis hoolikalt kaaluda kogu tõeste argumentide kogumit.

Analüüsi tulemusena selgus, et olemasolev andmestik ei võimaldanud üheselt vastata küsimusele, kui vältimatu ja vajalik oli Nabala kaitseala loomine just sellistes piirides. Mitmed juhtivad eksperdid soovitasid vähendada planeeritava sihtkaitsevööndi pindala ligi kaks korda. Täiesti käsitlemata oli jäetud maavarad ning nende võimalik roll nii looduses kui majanduses.

Nabala kaitseala temaatika kerkis uuesti päevakorda möödunud aasta sügisel, kui rahandusminister tegi ettepaneku veel kord kaaluda Rail Balticu trassi eelistuse põhjendatust. Kuna aastatel 2014 – 2015 ei ole Nabala kaitseala kohta varem teada olnud aspektidele uusi sisulisi argumente lisandunud, jäi Akadeemia oma kirjas 08.10.2015 eelmisel aastal formuleeritud seisukoha juurde: Nabala LKA loomine oli ebapiisavalt ja kohati ebakorrektselt põhjendatud ning et teatavat laadi majandustegevus mõjutab vaid piiratud ja aktsepteeritaval määral kaitset vajavaid piirkondi.

Kuna Nabala kaitseala ja Rail Balticuga seonduvad probleemid puuduvatad arvestataval määral kogu riiki, on tegelikult meie ees ülesanne leida kogu Eesti keskkonda tervikuna kõige vähem haavavad lahendused.

Märksõnad
Tagasi üles