Juhtkiri: ühe relva riik

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Karikatuur. Kalevipoeg. Serviti
Karikatuur. Kalevipoeg. Serviti Foto: Urmas Nemvalts

Siseministeeriumis on kooskõlastusringil relvaseaduse muutmine, mis muuhulgas kärbiks enesekaitseks mõeldud relvade arvu ühe omaniku käes.

Põhjenduseks on toodud eelkõige võrdlemisi suur varastatud ja kaotatud relvade hulk Eestis. Kuid statistika näib osutavat ka sellele, et eestlane ei ole alati just kõige vastutustundlikum relvaomanik. Näiteks on Eesti elanike käes tunduvalt vähem tulirelvi kui meie Skandinaavia naabritel ja lätlastel, kuid tulirelvade põhjustatud surmade arv on Eestis suurem kui Põhjamaades ja ka tunduvalt suurem kui Lätis.

Relvaseaduse muutmise eelnõus on mõndagi, mis tekitanud relvaomanike vastasseisu, kuid enim on seda teinud muudatus, mis keelab kodus hoida rohkem kui ühte relva. See muudatus puudutaks umbes kümmet protsenti Eesti relvaomanikest ehk paari tuhandet inimest. Viimasel ajal ongi Eestis levinud trend, et relvi ei soetata mitte enesekaitsevajadusest, vaid huvist relvade vastu. Riigiametnike loogika on lihtsustatult öeldes järgmine: kui inimesel on vaid üks relv, siis on väiksem tõenäosus seda kaotada ja väiksem tõenäosus, et kaotatud ja varastatud relvad võiksid sattuda valedesse kätesse. Seadusemuudatuste vastaste põhiline argument on, et enesekaitseks ühest relvast ei piisa.

Tegelikult võiks Euroopas viimasel ajal toimunut arvesse võttes, eriti möödunud aasta terrorirünnakute valguses, algatada ka Eestis tulirelvade omamise ja kandmise teemal laiema diskussiooni. Relvapoliitikat ei vaadata praegu üle mitte ainult meil, vaid sama hästi kui kogu Euroopas. On erinevaid lähenemisi ja ka erinevaid lahendusi. Näiteks Suurbritannias on alates 1980. aastatest relvaseadust karmistades enesekaitseks mõeldud relvad elanike käest järk-järgult üldse ära korjatud. Lõplikuks ajendiks sai 1996. aastal Dunblane’i koolitulistamine, milles hukkus 18 inimest. Relvapoliitika karmistamise tulemuseks on see, et tulirelva läbi hukkub suures riigis aastas keskmiselt mõnikümmend inimest.

Loomulikult räägib karmi relvapoliitika vastu argument, et kui seadusandjad üritavad piirata seaduslike relvade arvu, kasvab märgatavalt illegaalsete relvade arv. See aga tähendab mõistagi uusi ohte ja uusi karisid. Selles eelnõus on ka teisi puudujääke, millele asjatundjad on tähelepanu juhtinud ning mis loodetavasti edasise töö käigus kõrvaldatud saavad. Seepärast oleks hea, et seaduseelnõude koostamisel kehtiks põhimõte «üheksa korda mõõda ja üks kord lõika». Äärmiselt oluline on ka see, et tulirelvaseaduse muutmisega kaasneks mitmepoolne ja konstruktiivne diskussioon.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles