Tõnis Saarts ja Marleen Allemann: Eesti näib olevat liidrikriisis

Taavi Rõivas. Foto: Erik Prozes

Kriitika peaministri ümber näitab ilmekalt, millisesse arengutupikusse on Reformierakond tegelikult jõudnud, kirjutavad politoloogid Tõnis Saarts ja Marleen Allemann.

Marleen Allemann Foto: Erakogu

Eesti näib olevat liidrikriisis (ingl leadership crisis). Esimest korda taasiseseisvunud Eesti ajaloos on meil peaminister, kes pole ühiskondlik arvamusliider ega ka innustust tekitav eestvedaja. Tema väljaütlemised ei näi avalikkust kuigivõrd kõnetavat. Aastatagune «Uue Põhjamaa» kujund oli peaaegu ainus, millega ta suutis laiemat keskustelu tekitada. Taavi Rõivasel jääb puudu visioonikusest ja võimest üldsust uskuma panna, et tal on mingi selge siht ja eesmärk, kuhu ta soovib Eestit tüürida. Visioonikriisi näol on muidugi tegemist laiema probleemiga, mis kummitab Eesti poliitikat juba pikemat aega.

Peaministri nõrk aastalõpuesinemine

Eriti selgelt tulid nimetatud vajakajäämised esile aastalõpuintervjuudes. Ülemäära positiivset vastukõla ei pälvinud ka president Toomas Hendrik Ilvese sõnavõtud, kuid peaminister Rõivase mõttekäikudele ei tulnud tunnustavaid hinnanguid isegi tema lähedastelt võitluskaaslastelt. Ajakirjanikud pingutasid kõvasti, et pea olematu sõnumiga ja klišeedest ülekoormatud jutust mingitki sisuväärtusega lugu vormida.

Tõnis Saarts Foto: Peeter Langovits

Peaministri esinemistega seotud põhiprobleemi sõnastas kokkuvõtlikult ja tabavalt suhtekorraldaja Liisa Past (Delfi, 29.12), kes väitis, et Rõivas annab retoorilise võimu käest isegi siis, kui talle seda kandikul pakutakse. Aga just «retooriline võim» ja selle kasutamine ongi see, mis eristab poliitikut tavalisest riigitöötajast. Kui peaminister ütleb, et tuleb teha «samu asju veelgi paremini» ning tegeleda riigi «peenhäälestusega», siis see on tegelikult osakonnajuhataja mõtlemine, kes saab korraldusi kusagilt kõrgemalt ning kellelt keegi ei eeldagi eestvedamist ja strateegilist visiooni. Peaministri ülesanne pole mitte ainult eeskujulikult administreerida, et riigi masinavärk sujuvalt toimiks, vaid temalt eeldatakse ka sihiseadmisvõimet, visioonikust, oskust keerulisi probleeme avalikkusele lahti seletada jne.

Kuid stopp, aitab küll Rõivase kritiseerimisest! Pigem liiguksime nimetatud kriiside võimalike põhjuste ja tagamaade juurde. Just põhjuste analüüsist on senistes aruteludes vajaka jäänud, olgugi et liidri- ja visioonikriisile on ka varasemates kirjutistes tähelepanu juhitud (vt näiteks Ahto Lobjaka kolumne PM 26.11 ja 06.12 ning ekspoliitik Mart Laari intervjuud PM 31.12).

Põhjamaisem peaminister

Paljud kipuvad kurja juurt nägema Rõivase isikus ja võimule saamise loos: à la noor kogenematu «poliitbroiler» sai lihtsalt õnneliku juhuse tahtel peaministriks. Kuid asetagem küsimus teistpidi: võib-olla pole probleem mitte Rõivases, vaid meie endi ootustes? Tegelikult on Rõivas kõige põhjamaisem peaminister, kes Eestil seni olnud on. Täpsemalt, tema juhtimisstiil on põhjamaine ja seetõttu meie postkommunistliku poliitkultuuriga halvasti ühilduv ja isegi mõistetamatu.

Postkommunistlike sugemetega Eesti poliitkultuuris on pigem hinnas macho-tüüpi, karismaatilised ja poolautoritaarsed liidrid. Tüüpilisteks näideteks on Edgar Savisaar ja Andrus Ansip. Pole ju juhus, et just nimetatud poliitikud on valimistest valimistesse saanud ülisuuri häältesaake. See on meie poliitilise kultuuri peegeldus, kus kompromisse, kaasamist ja poliitvastastesse lugupidavalt suhtumist peetakse nõrkuse märgiks.

Rõivas on aga justkui anti-Ansip: kompromisside otsija, läbirääkija, meeskonnamängija ja teravate vastasseisude vältija (erandiks on vaid Keskerakond ja Savisaar). Meie postkommunistliku poliitkultuuri mõistes on Rõivas pehmo ja nõrk juht, skandinaavialikus vaates aga justkui oma. Ometi on Rõivase põhjamaise juhtimisstiili juures üks konks. Nimelt eeldatakse Põhjamaades üldiselt, et tipp-poliitik on globaalse maailmatunnetusega ärgas mõtleja, kes sõnastab oma riigi ees seisvad peamised väljakutsed, olles ka visioonäär ja eestvedaja, kes veenab avalikkust, et just tema pakutud tee on väljakutsetele vastamiseks parim. Kõik see on aga Rõivase puhul puudu või vähemalt pole siiani avaldunud. Miks siis?

Miks lepib Reformierakond madallennuga?

Sellele küsimusele vastamiseks peaks kohe lisaks küsima, miks peaministri kodupartei, Reformierakond, seesuguse poliitilise madalallennuga nii lihtsalt lepib. Reformierakonna suurim traagika seisneb selles, et ainukese Eesti erakonnana on ta saanud peaaegu takistamatult oma visioone ja ideoloogilist programmi sajaprotsendiliselt ellu viia ning tal polegi enam eriti midagi uut pakkuda.

Tõepoolest, Reformierakonnas lõppes visioonika poliitikategemine ajajärk suuresti aastatel 2007–2009, kui viimase jõulise sammuna võeti ette tulumaksulangetused ja tööturu liberaliseerimine (töölepinguseadus), ning sealt edasi on tegeletud pigem kosmeetiliste muudatustega, mis on tihtilugu ette võetud mainekorralduslikel eesmärkidel, mitte selleks, et süsteemselt ellu viia liberaalset maailmavaadet ning midagi Eesti ühiskonnas ja majanduses oluliselt ümber korraldada. Oravapartei poliitikud on ära tunnetanud, et nende liberaalsele visioonile on piirid ette tulnud: veel radikaalsemaks muutudes kaotatakse lihtsalt hääli, sest praeguses Eestis ei kõla loosungid «Riik on halb peremees» ja «Igaüks on oma õnne sepp» enam kuigi usutavalt ja kutsuvalt.

Probleem on selleski, et midagi väga teisiti teha ei saagi, sest kui oravapartei poliitikud hakkaksid rääkima, et vajame julgeid reforme ja uusi sihte, siis peaksid nad sisuliselt tunnistama, et on seni teinud kehva tööd ja nende turuliberaalne ning investeeringupõhine arengumudel pole toonud seda edu ja jõukust, mida nad lubasid. Sellist ülestunnistust ei saa aga endale lubada ükski Reformierakonna tipp-poliitik. Niisiis on Reformierakond otsekui oma edu traagiline pantvang: ei saa liikuda edasi ega tagasi. Tagasi minna pole põhjust, sest kõik tehtu ei kuulu kritiseerimisele. Edasi minna ka ei saa, sest ees on sein ja seda maha lõhkudes ning värsket õhku ja valgust tuppa lastes, võib juhtuda, et varasemad saavutused näevad kuidagi koltunud ja tolmused välja. Kriitika peaministri aadressil näitab ilmekalt, millisesse arengutupikusse on meie juhtpartei tegelikult jõudnud.

Eesti valija kardab Venemaad ja Savisaart

Tekib muidugi küsimus, miks siis Eesti valija valib järjepanu võimule tagasi erakonda, millel pole enam ei jõulist visiooni ega vajalikku reformijulgust. Valib seetõttu, et Eesti valija ei otsusta paremtiiva valitsuserakondade üle mitte selle järgi, kuivõrd nad on suutnud tagada Eestile soliidse majanduskasvu või ellu viinud olulisi riigi elu edendavaid reforme, vaid kuivõrd nad suudavad meid kaitsta Venemaa ja Savisaare eest. Me ei saa valijana nõuda poliitikutelt seda, mida me pole neilt tellinud. Mulluste valimiste põhiteemaks oli Venemaalt lähtuv julgeolekuoht ja Keskerakonna välistamine valitsusest. Selle kõigega on aga Reformierakond ju edukalt toime tulnud: Keskerakond on endiselt isolatsioonis ja «rohelisi mehikesi» pole kusagil näha. Lõikame seda, mida külvasime.

Senikaua, kui Eestis on valimiste põhikonfliktiks jätkuvalt nn Vene-küsimus ja võistlus käib sisuliselt «kõige eestimeelsema» partei tiitlile, mitte aga ei keskenduta Eesti majanduse edendamisele ning kriitiliste tähtsusega poliitikavaldkondade reformimisplaanidele, ongi patt visioonikamaid ja reformijulgemaid liidreid nõuda.

Hetkel tavainimene veel liidri- ja visioonikriisis probleemi ei näe, sest hoolimata kidurast majanduskasvust kulgeb Eesti elu ju normaalselt, ent pikemas perspektiivis hakkab see end valusalt tunda andma: palgaerinevused lähiriikidega süvenevad, kasvab väljaränne, kannatab haridus ja tervishoid jne. Igavesti ei saa praegust liidri- ja visioonikriisi varjata asendustegevustega, milleks on Savisaare ja Venemaa sarjamine. Üks asi, millega praegune peaminister tõesti hästi hakkama saab.

3 MÕTET

• Eesti poliitikas on nii liidrikriis kui visioonikriis: mõlemad avalduvad eriti ilmekalt, kui peaminister Taavi Rõivase sõnavõtte ja tegutsemist jälgida. 
• Reformierakond on oma edu pantvang, kuna senisest oluliselt teisiti tehes ja julgemaid reforme ette võttes justkui tunnistataks, et varasem arengumudel pole töötanud. 
• Seni kuni Eesti valija hääletab valimistel peaasjalikult lähtuvalt Vene-ohust, ei saagi me visioonikamate ja reformijulgemate poliitikute esiletõusu eeldada.

------

Tõnis Saarts on Tallinna Ülikooli Ühiskonnateaduste Instituudi poliitikateaduste õppejõud ja Marleen Allemann sama instituudi riigiteaduste eriala üliõpilane.