Õnneks meie «kultuurilise puhtuse säilitamise» missioon on alles algusjärgus. Ka meile lähemal ajal kui 17.-18. sajandil leidub näiteid eestluse sümbolitest, mida ei oleks ilma kaudse või otsese võõrrahvaste «abita», kirjutab Tallinna Reforminoorte esimees Gaspar Šabad.
Vaadates hiljuti eetrisse jõudnud «Tujurikkuja» lõpuloo vastukaja, ilmnes, lisaks tavalisele argumentatsioonile, ka uudne vastulause. Nimelt, olevat loo valik rüvetanud Eesti kultuurilist mälu – on ju Mattiiseni «Ei ole üksi ükski maa» üks laulva revolutsiooni ja Nõukogude okupatsiooni ikkest vabanemise sümboleid.
Seesama Eesti kultuuri «kaitsmise» narratiiv ei ole tegelikult üldsegi uus ja ilmnes juba enne sõjapõgenike vastuvõtmise otsust. Seega, ehk oleks aeg rääkida tollestsamast kultuurist?
Mis on aga seesama kultuur? Kindel vastus puudub – kultuur on oma olemuselt väga lai mõiste ning on ilmselge, et see muutub ajas muutuv. Kultuuri areng ja tekkimine on seotud väga paljude teguritega, nii on ka meie endi kultuur mõjutud paljude teiste rahvaste kultuuridest.
Samuti peaks tegelikult kristluse, mida esitlevad konservatiivid
kui Eesti kultuuriruumi juhtivat usundit (mis meile vägivallaga toodi), ära unustama.
Kindlasti oli paljudel meist lisaks süldile, heeringale või praele jõululaual verivorst ja hapukapsas – või õigemini blutwurst ja sauerkraut. Nii palju kui me ka ei tahaks neid toite «enda omaks» kuulutada, on tegemist ju siiski võõrvallutajate toodud kulinaarsete maitsetega. Seega arvestusega, et muulaste kultuur siia ei sobi, võime need traditsioonilise Eesti laua nimekirjast maha tõmmata (koos paljude muude roogadega nagu seljanka, rossolnik, pilaff).
Samuti peaks tegelikult kristluse, mida esitlevad konservatiivid kui Eesti kultuuriruumi juhtivat usundit (mis meile vägivallaga toodi), ära unustama – kui väga vaja midagi uskuda, siis, paganad, nagu me oleme, vaadakem Taara, Maaema ja hiite poole.
Välistest mõjutustest edasi rääkides, miks meil üldse on tarvis kirjapilti või haritust? Talupoegadele ortograafiliselt lihtsama ja õpetatavama kirjapildi arendas välja rootslane Bengt Gottfried Forselius, kelle töö põhimõtetele tuginedes on kirjutatud ka hilisem Johann Hornungi «Grammatica Esthonica».
Eesti kultuuri kaitseks seame haridusministeeriumile sihiks kirjapildi uuendamise, tuginedes ainult eesti haritlaste akadeemilistele töödele. Eks kirjaoskamatuna olekski lihtsam tõrvikutega marssida – täpselt nagu muinasajal!
Siiski tasub nentida, et mõned Eesti pinnal sündinud ja kasvanud märkimisväärsed isikud oleme suutnud täielikult oma laiemast ajaloolisest ja rahvuslikust mälust välja arvata. Olgu selleks Tsaari-Venemaa ajal elanud biogeograaf ja zooloog Alexander von Middendorff või ümbermaailmareisi sooritanud admiral Adam Johann von Krusenstern. Eks neid isikuid ole veelgi, kuid olgu selle kaugema ajajärguga nagu on. Vaadelda 17. ja 18. sajandi mõjutusi Eestile tänapäeva kontekstis ei ole ehk kõige korrektsem.
Õnneks meie «kultuurilise puhtuse säilitamise» missioon on alles algusjärgus. Ka meile lähemal ajal leidub näiteid eestluse sümbolitest, mida ei oleks ilma kaudse või otsese võõrrahvaste «abita».
Esmajärjekorras kuulutame välja konkursi uue hümni leidmiseks. Reeglistik peab olema selgelt täidetav, seega miks on meie hümni viisi autoriks Soomes elanud sakslane Fredrik Pacius? Eesti asi ei saa olla midagi muud kui eestlaste looming.
Kulude kokkuhoiu mõttes oleks ilmselt mõistlik ühtlasi välja vahetada ka välismaised jõululaulud – «O Tannenbaum» («Oh, kuusepuu»), «Jingle Bells» («Aisakell») ja «Christmas Wonderland» («Talve võlumaa»).
Vaieldamatult on meie kultuurilises mälus tähtsal kohal ka artikli alguses mainitud laulev revolutsioon. Ilmselgelt ei saa väita, et NSVLi millegi eest tänada on, kuid ilma Nõukogude okupatsioonita ei oleks kunagi eksisteerinud laulvat revolutsiooni kui ajajärku.
Kui te nüüd istute ja mõtlete, et eelnevad kaks paragrahvi on kretinismi tipp, siis ma olen teiega täiesti nõus. Kuigi kõik mainitu meie traditsioonide lahutamatu osa, ei ole siin aruteluks ruumi. Samas võttes arvesse, et tegemist on «võõraste» panusega, võiks ju see olla mõttekoht tõelistele rahvuslastele, kes on kuude viisi rääkinud eesootavast Eesti kultuuriruumi äkilisest muutumisest.
Tekib küsimus, kes täpsemalt on need kõikvõimsad otsustajad, kellel on volitused öelda, mis on ja mis ei ole Eesti kultuuri osa. Tegelikult mitte keegi, sest kultuur kui selline on mitmetahuline ja pidevas muutumises. Kultuuri puhul ei ole tegemist matemaatilise valemiga, millel on kindel tulem. Vastupidi kultuur omandab uusi nüansse, muutub ja areneb, vahel märkimisväärsete lühiajaliste sündmuste kaudu ning vahel aastakümnete ja -sadade jooksul vaikselt meie kodudesse, mõttemaailma ja käitumismustritesse süüvides.
Niisiis, austatud kaasmaalased, kes te Eesti kultuuri püsimajäämise ja elujärje nimel südant valutate ning meie kultuuriruumi lõppu kuulutate, kas te ei näe, et ainus lõpp saab tulla siis, kui vaadelda kultuuri laia spektrit läbi ühe kitsa vaatevinkli ja muu vääraks tunnistada? Just nimelt säärane teguviis on see, mis piirab ja limiteerib Eesti kultuuri tulevast kasvu ja arengut. Seega ei ole tõeliseks ohuks mitte ükski «muulane» – nagu näha, on nad täitsa kenasti panustanud –, vaid ikka meie inimesed ise, kes teevad sääsest elevanti ja võitlevad tuuleveskitega.
Artikkel peegeldab autori isiklikke seisukohti.