Lähedus ja sõda

Foto: SCANPIX

Mulle tundub, et sõda on uuemas kirjasõnas küll oluline teema – seda eriti pärast Teise maailmasõja kohutavaid kogemusi –, kuid ilukirjanduses ei keskenduta enamasti sõja kulgemisele, mis jääb rohkem ajalookirjanduse pärusmaaks, vaid selle tähendusele.

 Lihtsustatult võiks üldistada, et sõda tõuseb kirjandusteostes harva keskseks või ainukandvaks teemaks, kuna sõda on ju vaid üks vägivalla ilmnemisviise. Tõsi, tegu on erakordselt mastaapse, süsteemse ja süstematiseeritud, riiklikult angažeeritud ja orkestreeritud, massiliselt relvastatud vägivallavormiga, mille kirjeldused võivad üht ilukirjanduslikku teost väga mõjuvalt raamida. Sõda kasutataksegi romaanides sageli ennekõike raamina, taustana, mis asetab ilukirjandusliku loo tegelased keset vägivalla harjumatult suur kontsentratsiooni. See aga tingib sageli pilgu, mis uurib pigem üksikisiku rolli ja käitumist vägivallas, mitte niivõrd vägivalla kronoloogiat ja kvantiteeti.

Vahest üks kõige suurejoonelisemaid katsetusi selles vallas on «XXI sajandi «Sõjaks ja rahuks»» nimetatud prantsuse kirjaniku Jonathan Littelli mastaapne romaan «Eumeniidid», mille taustaks Teise maailmasõja aegne Idarinne alates Ukrainast ja Stalingradist kuni Hitleri punkrini välja – teost oleks pisut kitsendav nimetada sõjaromaaniks, kuna see ei uuri ennekõike mitte sõja kulgu, vaid üksikisikute käitumist sõjaolukorras. Loo minajutustaja, endine SS-ohvitser Maximilien Aue rändab oma mälestustes küll läbi oluliste ajalooliste sündmuste, aga viimased muunduvad tema teadvuses aeg-ajalt unenägude ja nägemuste virvarriks, mistõttu romaani ennast võib pidada ennekõike painavaks ekskursiks sõjas osaleva ja seal olulisi otsuseid langetava inimhinge sügavustesse.

Maailmasõdade kogemuse valguses ei kõla küsimus ennekõike, kas sõda on hea või halb, vaid kas sõda on loomulik või ebaloomulik (mis tähendab ühtlasi küsimust sõja välditavusest või vältimatusest) ning milliseid järeldusi saab sõdade toimumise pinnal teha inimloomuse kohta. Selles üksmeel puudub, arvamusi on seinast seina. Näiteks juudi kirjanik Primo Levi, kes sai  Auschwitzi laagrit omal nahal tunda, arutleb kogetu põhjal nii: «Ma ei usu kõige ilmsemasse ja kergemasse järeldusse: et inimene on oma loomult just nii brutaalne, egoistlik ja rumal … /---/ Ma arvan pigem, et siit ei saa järeldada midagi muud, kui et meeleheitlikus viletsuses ja füüsilises abituses tõrjutakse tagaplaanile paljud harjumused ja sotsiaalsed instinktid.»

Levi jaotab inimesed kahte kategooriasse: ellujääjad ja allajääjad. Sellest liigitusest lähtudes julgen teha ühe üldistuse: hoolimata sellest, kas kirjanik näeb sõjas jälgi olemuslikust kurjusest või headuse puudumisest, kuulub tema kaastunne sageli just allajääjatele. Olgu Levi eristuse täpsustamiseks öeldud, et allajäämise ja ellujäämise vaheline piir on üsna liikuv ja hägune, ellujääjate hulgast võib leida omajagu allajääjaid, mis tähendab, et äärmuslikes oludes – sealhulgas sõjas – langetatud valikute ja otsuste suhtes peaks kirjandus meile ülepea õpetama ettevaatlikuid hinnanguid.

Poola nobelist Czesław Miłosz, kelle vaade Teisele maailmasõjale ja selle järelmitele paistis silma erilise kainusega, kirjutab oma 1953. aastal ilmunud raamatus «Vangistatud mõistus» (ek ilmus 1990 Loomingu Raamatukogus), viitega ühele koonduslaagris aset leidnud juhtumile, kus lastega naisi hakati saatma gaasikambrisse ning üks ema oma lapsest lahti püüdis öelda, järgmiselt: «Lihtne on hukka mõista naist, kes enda elu säilitamiseks tahab loovutada oma lapse surmale. See on koletu tegu. Aga ometigi naisterahvas, kes mõistab hukka oma õnnetu sookaaslase, lugedes juhtunust mugaval diivanil, peaks mõtlema, kas surma palge ees poleks ka tema enda hirm tugevam kui armastus».

Igatahes on eelneva tsitaadigi abil selge, et füüsilise ja sotsiaalse reaalsuse paratamatustest lähtuvalt liigituvad just naised, loomad ja lapsed üldjuhul allajääjate hulka. Sõja brutaalsust saab kirjeldada mõjuvalt rindel verest tühjaks jooksva sõduri kaudu, kuid veelgi mõjuvamalt ka sõjale jalgu jäänud laste, naiste ja loomade kaudu. Tegelikult võib lihtsustatult öelda, et eksisteerib kaks erinevat sõda – meeste sõda ning naiste, laste ja loomade sõda, mis ei tähenda, et meeste sõjas osalejate hulgast ei leiaks suurel hulgal kannatajaid ja allajääjaid. Lisaks tundub, et meeste sõda seostub kergemini Suure Ajalooga, kinnistudes ja ilmnedes suurtes liikumistes, väekontingentide asetumises ja põrkumises, arvudes ja nooli täis kaartides, suurte õnnestumiste ja veel suuremate altminekute daatumites. Teine ajalugu kipub sageli jääma Suure Ajaloo alla, koosnedes enamasti dateerimata kannatustest, millel on üksikud, juhuslikuna mõjuvad eestkõnelejad (nagu näiteks Anne Franki päevik). Sestap on mõneti isegi loogiline, et kui meeste sõda seostub ajalooga, siis allajääjate sõda otsib oma lugudele pinnast just kirjandusest, kirjeldamaks neid nimetuid olevusi, hapraid allajääjaid, kes moodustavad mõjusa osa sõja ohvritest. Nii on ka loomulik, et nende hulgast leiab lisaks meestele ka hulgaliselt naisi, lapsi ja loomi.

Muide, kui inglise ajaloolane Antony Beevor kirjeldas oma raamatus «Berliin 1945» (ek 2013 Olion) Punaarmee sõdurite poolt Saksamaa pinnal toime pandud massivägistamisi, mille ohvriks langes umbkaudu kaks miljonit naist, võttis Venemaa saadik Suurbritannias nördinult sõna, kuulutades Beevori väited valeks. Selline ametlik väljaastumine näitab veenvalt Ajaloo soovi allajääjate hääled vaikima sundida. Kuid kirjandus on teadupärast vabaduse territoorium, seal võivad saada sõna ka need, kes pole varem kunagi sõna saanud. Enamgi, sõna antakse ka neile, kes sõna ei valda.

Nii juhtus Talvesõjas, Karjala rindel Laadoga järves jääskulptuurideks külmunud hobustega, kelle kannatused jäädvustas oma raamatus «Kaputt» (ek 2005 Vagabund) Itaalia sõjakorrespondent Curzio Malaparte. Kohutav vaatepult talletub autori unenäos, mida ta kirjeldab nii: «Ristiharudel kõlgub ristilöödud hobune. Ülal redelitel löövad timukad veel viimseid kordi haamriga. /---/ Rahvahulk nutab vaikides. Hobu-Kristuse ohverdamine, loomaliku Kolgata tragöödia…, ma tahaksin, et aitaksite mul selle unenäo mõtet klaarida. Kas Hobu-Kristuse surm ei kujuta mitte kõige selle surma, mis inimeses on puhast ja suursugust? Kas teile ei tundu, et see uni viitab sõjale?» Nii sõdib Malaparte kirjasõnaga sõja vastu, tõstes allajääja aujärjele.

Nagu juba alguses mainitud, on sõjaga kaasnev vägivallakogemus mänginud XX sajandi teise poole kirjanduses tähtsat rolli. Kirjandus annab sellele kogemusele vaatepunktide rohkuse. Siin tuleb vaadata kaugemale saksa ilukirjandusest, kus püütakse saada hakkama rahvusliku häbiga ja mis seetõttu kipub vaatepunkti sõjakannatustele rahvuslikult kitsendama – natsi-Saksamaa poliitika lähtus küll rahvuslikust determinismist, kuid see ei tähenda, et teistest rahvustest inimesed, keda selline determinism vähem piiras ja piinas, ei saatnud sõja ajal korda koledusi –, vaid otsin selle kogemuse jälgi mujalt.

Üks veenvamaid teoseid, mis näitab ebainimlikkuse rahvusülesust, on Kurt Vonneguti raamat «Tapamaja, korpus viis» (ek 2010 Tänapäev), mis keskendub Dresdeni pommitamisele liitlasvägede poolt 1945. aasta veebruaris. Vonnegut nimetab toimunut oma raamatus «suurimateks tapatalguteks Euroopa ajaloos». Sellest lähtekohast saatsid Teise maailmasõja kõige koletuma teo korda mitte natsid või kommunistid, vaid demokraatlikud jõud. Kirjanik rõhutab ja võimendab ettevõtmise absurdsust noorte inimeste või laste kaudu, valides nad sõjalises vägivallas allajääjate sümboliks: «Ma olen ise näinud koolitüdrukute laipu, kelle keetsid veetornis elusalt ära minu oma kaasmaalased, kes ise uhkelt uskusid, et nad võitlevad ainuüksi kurja vastu.» Muide, siingi raamatus nutetakse sõjas kannatanud hobuste pärast.

Sõda on eriliselt kontsentreeritud vägivalla vorm, aga kirjandus võimaldab selle vormi ajaloolistest mastaapidest eemale nihutada, selle sealt koguni välja tõsta, vaatamaks väga lähedalt, mis juhtub ühe inimesega keset vägede paiknemisi ja pommide lõhkemisi. See asetab vastamisi sõjalise vägivalla hävitava kuumuse ja inimkeha hapra soojuse. Ning enamasti kannavad seda soojust noored naised, täis armastust ja lootust. Väga mõjusalt on seda kirjeldanud Belfastis sündinud Robert McLiam Wilson oma 1990. aastate romaanis «Eureka Street» (ek 2003 Varrak ). Loo taustaks on Põhja-Iirimaa kümnendeid kestnud relvastatud rahvuslik ja religioosne, sageli ka sõjaks liigitatud konflikt, millele viitab selle vastuseisu ingliskeelne nimetus The Troubles. Mingil hetkel hakkab Wilson kirjeldama üht uut tegelast, kedagi Rosemary  Daye nimelist noort võluvat naist, kelle «ihusoojus oli võrratu». Lugeja silme ette kerkib just armastust jaganud ja saanud naise ihu. Autori võte on ootamatu ja mõjuv: just siis, kui lugeja on jõudnud  Rosemary elule nelja lehekülje jooksul kaasa elada, kisub pomm ta keha tükkideks. Motiivi võiks kokku võtta järgmiselt: armastus liidab kehad ühte, sõja masinavärk tirib kehad igaveseks lahku.

Sama motiiv kannab juudi kirjaniku David Grossmani 2010. aastal ilmunud romaan «Maailma otsa» (ek 2014 Varrak ), mille taustaks erinevad Iisraeli sõjalised konfliktid. Raamatu kesksetel tegelastel on valida kahe asja, ligimese läheduse ja sõja vahel. Lähedus liidab, sõda eraldab. Lähedus on seotud inimese sisemise jõuga, tema kujutlusvõime ja mäluga, millel on vaat et püsiv võime lähedasteni teed leida; sõda aga välist ja välistavat reaalsust, mis asjad ja olendid üksteisest eraldab, kehad üksteise küljest lahti lõikab. Grossmani romaanis aga ei kehasta lähedust mitte vaid vanade armastajate kobav teineteiseleidmine, mis saab võimalikuks ainult sõjast tingitud kannatusi ületades, vaid ka ema armastus oma sõjas viibiva poja vastu. Oluline on, et Grossman ei kirjelda sõjas allajääjaid ennekõike ohvritena, sest Ora, Grossmani romaani keskne tegelane, oma täiskasvanud poja sõtta lasknud naine, püüab mitte jääda tegevusetult välist lahendust ootama, vaid lahkub kodust, keeldudes sedasi meeste sõja loogikast ning hoides oma mälestusi ja teadmisi pojast maailmas, kus esmapilgul pole võimalik neid mälestusi kellegagi jagada.

Tõsi, pealispinnal ta põgeneb, põgeneb poja surma teatava telefonikõne eest – Ora mõttelised rituaalid, mis on mõeldud poja kaitsmiseks, äratavad kaastunnet just nende naeruväärse jõuetuse tõttu –, kuid ta võtab kaasa oma poja isa Avrami, kes kannatab sõjatraumade käes. Seega on Ora põgenemine ühtlasi omamoodi pealetung, liginemine tema küljest lahti rebitud mehe kehale; see pole ainult poja surmaga seonduvat hirmu trotsiv rituaal, vaid ka teadlik keeldumine ohvri staatusest. Ora rännakus saavad kokku allajääja ja ellujääja kogemused. Lähedus Avramiga tähendab iseenese ja oma poja kaitsetuse teadvustamist ning ühtlasi armastava hinge vastuhakku sellele.

Armastuse ja sõja vastandamist võibki pidada sõda käsitleva kirjanduse üheks kõige lihtsamaks ja ilmsemaks motiiviks ning siit koorub ka üks võimalik vastus küsimusele sõja loomulikkusest või ebaloomulikkusest. Inglise kirjaniku Louis de Bernières’i 1993. aastal ilmunud romaan «Kapten Corelli mandoliin» (ek 2000 Varrak) jutustab loo kõiki takistusi – sh ka sõda – ületavast armastusest. Okupeeritud Kreeka saarele saabub Itaalia armee ohvitser Antonio Corelli, kes armub kohaliku apteekri tütresse Pelagiasse.  Itaallase ja kreeklanna armastus ületab nii nende erineva tausta, aastatepikkused vääritimõistmised kui ka füüsilise allakäigu, aga ka nende eraldumise põhilise põhjuse, Teise maailmasõja. Sõda möödub, armastus jääb. Mis tähendab, et igasugune läheduseigatsus on sõja tingimustes parim võimalus seista vastu täieliku allajääja positsioonile – omamoodi tähenduslik, et õnnetud armastajad osutuvad Bernières’i loos siiski ellujääjateks.

Armastuse tõsiasi, soov näha ja katsuda oma lähedasi (olgu need siis omaksed või armastajad) tähendab sõja oludes üht selgeimat eluspüsimise võimalust ja põhjust. Vene kirjaniku Mihhail Šiškini romaanis «Kiri sinule»  (ek 2013 Varrak) kirjutab Hiinas sõjakäigul viibiv mees oma armastatule nii: «Tegelikult pole vahet, kas võita või saada alistatud, sest ainus võit ükskõik millises sõjas on jääda ellu.»* Tõsi, pole kindel, kas mees räägib siin ellujäämisest armastuse nimel või jagab armastatuga lihtsalt vajadust ellu jääda, elusolemist kogeda. Võib-olla mõlemat.

John Fowlesi romaanis «Maag» (ek 2005 Varrak) kasutatakse mõistet delirium vivens, mida kogeb üks romaani tegelasi Maurice Conchis oma nooruses, Esimese maailmasõja kaevikusõjas, mingis mürsulehtris, kus ta viibib koos rottidest söödud Saksa sõduri laibaga. Conchis kirjeldab: «Minu tookordsed kogemused erinevad kardinaalselt kõigest sellest, mida meie sajandi saksa ja prantsuse metafüüsikud on kuulutanud kui kõrgemat tõde: et kogu välismaailm on indiviidi suhtes vaenulik. Minu jaoks oli kogu välismaailm kütkestav. Isegi see laip, isegi piiksuvad rotid. Hoolimata külmast, näljast ja südamepööritusest oli ometi tõeline ime, et võisid seda kogeda.» Kuna noort sõdurit puudutab siin ellujäämise kirg, elusolemise ime, ei ole ta suuteline edasi sõdima ning alustab ohtlikku teekonda koju, oma armastatu juurde, kus tütarlaps oma peigmehest lahti ütleb, sest viimast saadab häbistav desertööri vari. Selles loos saab sõja loogika armastusest võitu. Ometi ei tasu eirata ideaali, mille järgi võib armastus tirida inimese allajääjate hulgast ellujääjate hulka, andes talle jõudu vägivalla loogikale või teostumisele mitte alla vanduda või sellest isegi lahti öelda.

Kuid loomulikult pakub ilukirjandus ka teistsuguseid, vähem idealistlikke ja ülendavaid lähtekohti. Üks kütkestavamaid pärineb Hiina nobelistilt Mo Yanilt. Romaanis «Punane sorgo» (1986, ek 2014 Koolibri), mille taustaks Teine Hiina-Jaapani sõda aastatel 1937–1945, maalitakse lugejate pilgu ette maailm, kus kõik inimesed on allajääjad. Loo põhiline vastuolu ei avane mitte inimliku läheduseiha ja ühiskondliku vägivalla vahel (Teine Hiina-Jaapani sõda oli XX sajandi suurim sõjaline konflikt Aasia mandril), vaid inimelu ja looduse vahel. Loodus kerkib lugeja pilgu ette haaramatu ja elava maastikuna, kus surm on elu enda ringkäigu osa. Inimesed, kes on harjunud ennast ümbritsevast eraldama, kes püüavad maastiku enda kasuks tööle panna ega taju ennast enam maastiku osana, elavad aga surma läbi, mitte üle, nagu loodus.

Inimesed trambivad üksteisel, kuid voogav maastik neelab nende jalajäljed, ulatudes üle nende silmapiiri ning neelates nende katkised luud. Selline vaade ei tähenda siin eksistentsialistlikku lähtekohta inimelu tähendusetusest ja tähtsusetusest, vaid seda, et inimese kõige sügavam lähedus ei tõuse esile mitte teisest inimesest, vaid maapinnast: «Just sel hetkel kostab sügavalt maa seest imelik hääl, mis tundub ühtaegu võõras ja tuttav, ühtaegu mu vanaisa ja isa hääl, vana Arhati hääl, vanaema, teise vanaema ja emand Liu koos kõlav lauluhääl. Esivanemate vaimud saadavad mulle sõnumi, mis näitab teed välja sellest labürindist.» See konfutsianismist ammutav nägemus tähendab, et inimese rahutu ja ebakindel elu, mille üks kõige tugevamaid ilminguid on sõda, ei ulatu looduseks nimetatud ühtsuse saladusteni, looduse enda delirium vivens’ini. Kui ulatuks, taanduks võib-olla ka rahutus.

Siit hargneb jälle eraldi teema, sõja ja looduse vastandus. Looduse majesteetlik vääramatus asetub vastamisi inimlike seisukordade vägivaldsuse ja sellest tuleneva elu püsimatusega. Sellisel pingel mängib üks teine silmapaistev Aasia nüüdisaegne kirjanik, Malaisiast pärit Tan Twan Eng. Tema romaani «Õhtuste udude aed» (ek 2015 Varrak) pinge püsib Teise maailmasõja aegsete Jaapani keiserlike okupatsioonivägede toime pandud kuritegude ja Aritomo nimelise aedniku tegevuse vahelisel vastuolul. Raamatu minajutustaja on jaapanlaste vangilaagris kannatanud Yun Ling Teoh’ nimeline malai naine, jurist, keda huvitab aiandus. Tema õde Yun Hong sobib esindama kõiki Teise maailmasõja allajääjaid – lapseohtu kaunis tüdruk, kes sunnitakse vangilaagris jaapanlaste prostituudiks ning lõpuks tapetakse. Kuid karismaatilise Yun Hongi mõju oma õele teeb Yun Ling Teoh’st ellujääja, kes otsustab pärast sõda astuda silmitsi – ja ka üle – oma pimedast kättemaksuihast. Tema keeruline ja intensiivne lähedus Aritomoga juhib teda inimeste ja looduse piirile, mida kehastabki aed – looduse vorm, mis küll allub inimese korrastavale käele, kuid näitab samas looduse püsivat jõudu, sest elab ükskõik kui kindla inimkäe alati üle.

Aed on ühtaegu nähtav aeg, aga ka ruum, mis juhib inimeste ajast välja; koht, kus tulevad nähtavale ja ette inimmaailma piirid. Inimelu hapruse ilmnemiseks pole vaja sõjalisi kulutusi, piisab sellest, kui vaadata tähelepanelikult ümbritsevat maastikku. Sellises tähelepanelikkuse seisundis saab võimalikuks kahe kannatava, olgugi et pealispinnal erineva hinge lähedus ja omavaheline vaikne, kuid püsiv kaastunne. Ning mida muud saakski kirjandus meile vaikimisi, aimamisi õpetada kui kaastunde võimalust vägivalda tulvil maailmas? Et näeksime pisut lähemalt nii mehi, naisi, lapsi kui ka hobuseid.