Viktor Šenderovitš

FOTO: SCANPIX

Kirjanik-satiirik Viktor Šenderovitš võtab oma loos Ježednevnõi Žurnalis kokku 2015. aasta Venemaalt vaadatuna ja seletab ühtlasi, miks ta on tüdinud olemast n-ö lõpuaja veebikroonik.

Eelmist, 2014. aastat kommenteerisin sisuliselt online-režiimil.

Poliitvangide kõmuliste vabastamistega Sotši olümpia eel alanud võltsi sulaga varises see aasta väga kiiresti poliitiliseks katastroofiks.

Olles rabatud teadetest «viisakate inimeste» kohta Simferopolis, suutsin kuuldavale tuua vaid ilmselget: «Me maksame selle eest kallist hinda.»

See oli ilmselge kõigile, kes kuidagigi on võimelised asjade käiku mineviku õppetundidega kõrvutama: Praha, Afganistan...

Kõik, mis sellest ajast alates on juhtunud, on nii ehk naa olnud möödapääsmatu. Tähendab variantide nupp oli, loomulikult olemas (ja me pole – seni – realiseerinud kõige katastroofilisemat), ent sisuliselt: öelnuna «a», määras Putin end ütlema «b» – ja nõnda tähestikku pidi edasi.

Sõda, isolatsioon, majandusraskused, välisvaenlane, viies kolonn, Venemaa rinnete rõngas, leksika vahetumine, uued väljakutsed, Lääne uued vastused, uus kruvide kinnikeeramine...

Võttes ette katastroofipäeviku pidamise ja andes veksli selle raamatuna ilmumise kohta («Ajublokaad. 2014», kirjastus Zahharov), panin sel aastal päev-päevalt kirja naljaka, eemaletõukava, labase, rumala, hirmsa. Žanriliselt ulatus see pr Simonjanist, kes võttis meile parmesanist loobumise näite varal vene patriotismi õpetada, kuni kohutava nähtuseni «ahvid granaadiga», mis tõi kaasa massimõrva Ukraina taevas...

Viisin nimetatud päeviku lõpuni, aga läinud aastal ei suutnudki end sundida kõike seda vähegi süstemaatiliselt kommenteerima. Ja isegi mitte seetõttu, et väsisin lohutu putinliku tähestiku artikuleerimisest – lihtsalt: ajalooline katastroof on tegelikult juba toimunud.

Venemaa on sisenenud imperialistlikku keerdlangemisse ja sealt pole olukorras, kus piloot on aru kaotanud ja end kabiini sulgenud, enam lihtsalt võimalik väljuda. Kui olukord muutub, uks murtakse maha ja hullumeelne seotakse rihmadega kinni, andke mulle teada, aga seni, nõustugem, on kummaline kommenteerida iga langemise sekundit eraldi.

2015. aasta lõpu poliitiline maastik oli etteennustatavalt õudne: ainult laisk ei prognoosinud poliitiliste repressioonide karmistumist, rubla kokkukukkumist, välispoliitilist hullumeelsust... Kõik see oli putinliku keerdlangemisega ette määratud. Aga et dollar saab maksma detsembris just 70 rubla, aga mitte 60, ja et ühe-mehe-piketi eest hakatakse kinni panema, mitte ei trahvita; et Venemaa hakkab Süüriat pommitama ja varustama Põhja-Koread viljaga - on juba pisidetailid, mutrikesed selle riikliku sarga kaanel ühes muusikaga.

Aga mis saab edasi?

Paraku ikka seesama.

Saavad olema (järjekordsed) repressioonid ja liberaliseerimise simuleerimine, saavad olema välispoliitilised katsed «räbalaks mängida» (nagu hoovijalgpallis) Krimmi ja Donbassi lugu; saab olema süüdlaste otsimine majanduse kokkukukkumises (juba on nimetatud spekulante - tervisi Iljitšilt; varus on veel saboteerijad; kas asi jõuab juutideni? - eks kaeme)...

Lühidalt, tuleb kõik see, mida doktor määraks igale hingevaakuvale autoritaarsele režiimile. Mille poolest õieti meie paremad oleme?

Eelmisel kevadel oli mul Los Angeleses au juua teed legendaarse akadeemiku Vjatšeslav Ivanoviga. Me rääkisime Venemaa perspektiividest ja tulevikuarengu variantidest. Ja me saime neid kokku kolm: halb, väga halb ja katastroofiline. Ja juba mind ära saates käis Ivanov välja neljanda:

«Ja veel,» ütles ta, «võib juhtuda ime! Siiski Venemaa...!»

Mul pole midagi ime vastu. Olen valmis isegi ootama... mõnda aega... illuminatori juures istudes.

Ehkki, peab märkima, kodune maapind tuleb üha lähemale.


Vene keelest tõlkinud Teet Korsten