Postimees 1932. aastal: surmaotsus salaviinale Soomes

Salaviin – must peatükk Eesti-Soome suhete ajaloos. Foto: Repro

Soome on kuulutanud surmaotsuse riiklikule viinakeelule. Rahvahääletusel on valdav enamus hääli antud keeluseaduse täieliku kaotamise poolt. Rahva otsus on nõuandev, tema täitmises ei ole aga mingit kahtlust. Eduskunna kokkutulek selle teostamiseks seadusandlikul teel on lähemate nädalate küsimus.

See otsus üllataks, kui ta oleks surmaotsus karskusele. Oleme harjunud Soomet pidama karskuse maaks juba ajast, mil algasid esimesed kokkupuuted kahe hõimurahva vahel. Muidugi teadsime, et Soomes nagu mujalgi oli viinajanulisi. Aga need kes kujundasid avaliku arvamise, rahvategelased, seltskonna mõõduandev osa, rahva nimel kõnelejad, olid Soomes valdavas enamuses karsked. Vana aasta viimastel päevadel rahvahääletusel langenud otsus ei ole aga surmaotsus karskusele, vaid salaviinale.

Muidugi on sealjuures purunenud lootusi, mida omal ajal pandi keeluseadusele, kui karskuse kilbile. Kuid see osutus paratamatuks, lõppeks tuleb ümberhinnang vist kasuks karskusliikumisele Soomes. On ju soomlased sattunud keeluseaduse maksvusajal viinajanulise rahva kuulsusse.

Aastatel pärast keelu maksmahakkamist ütlesid tõsiasjad siiski mõnda sellekujulise sunnikarskuse vastu. Soome valitsuse komisjon tegi kindlaks, et keeluseaduseta Soomes 1911.-1913. a. karistati joobnud oleku pärast 15 111 inimest, keeluseaduse noorpõlves 1923.a. 35 916, 1929.a. juba 78 757. Need arvud ei ole seletatavad ainuüksi ametivõimude karmima suhtumisega ka vähem joobnuisse. Helsingit külastades torkas viimastel aastatel silma, et seal on joomine muutumas mingiks spordiks, mis tõmbas just selle pärast, et tal oli man keelatud vilja pikantne maik.

Tuttav on: selle nähte arvele pandi ka asjaolu, et Soomes hakati tähele panema üldist lõdvenemist seaduste austamises. Igatahes ei mõistnud rahva arvamine hukka keeluseaduse vastu eksijaid. Nii tuli, et ka kuritegevuse tõusu hakati panema viinakeelu ja sellest tingitud salaviina arvele.

Lõppeks seltsisid veel majanduslikud kaalutlused. Riigil hakkas üle jõu käima üleval pidada suurt piirivalvet ja viinakeelu teostamiseks tarvilikku ametnikkude peret, seda enam veel neid suurendada, et kindlustada keelu tõelist maksvust. Teiseks voolasid tulud siiski piiritusekuningate punga, riik aga jäi ilma aktsiisist. Lisaks kaalutleti veel, et Prantsusmaalt võiks saada laenu ja Soome kaupadele ostjaid, kui vabaks anda prantsuse veinide ja konjaki sissevedu.

Keeluseadus leiti kerge olevat, kuna teda praeguses olukorras ei olnud lootust tarviliku kindlusega läbi viia. On mõistetav, miks Eduskunnas ka karskusmeelsed rahvasaadikud pooldasid õnnetust seadusest lahtiütlemist. Tundes neid asjaolusid ei ole meil põhjust Soome rahva otsust pidada karskusaate mahamatmiseks. Seekord oli aga küsimus teisel pinnal: keeluseaduse agaramad kaitsjad olid piiritusekuningad.

Siinpool lahte vist ei ole põhjust kurta, et viinakeeld Soomes tema senisel virilal kujul kõrvaldatakse. Küllalt on olnud pahandust piirituselaevastikkude pärast, keda see keeld meelitas Balti mere kirdeossa.

6.01.1932