Hendrik Alla

FOTO: TAIRO LUTTER/PM/SCANPIX BALTICS

Pealkiri on teadlikult lahku kirjutatud, sest jutt ei käi mitte hobuselihast valmistatud vorstist, vaid isase hobuse suguliikmest.

Mõni päev tagasi hakkas uudisportaalides ringe tegema lugu Kõrgõzstanis töötavast kaevandusspetsialistist šotlasest Michael McFeatist. McFeat postitas sotsiaalmeediasse pildi pühade ajal rahvusliku hobuselihavorsti tšutšuki järel sabas seisvatest kirgiisi kolleegidest ja mainis, et talle meenutab see roog hobuse peenist.

Valesti mainis. Kirgiisi kaevurid solvusid, kuulutasid välja streigi, šotlane võeti kinni ja nüüd ähvardab teda süüdistus rassiviha õhutamises, mis on Kõrgõzstani seaduse kohaselt karistatav kuni viieaastase vangistusega. Viis aastat Kõrgõzstani türmis pole naljaasi ka šotlasele. McFeat oli sunnitud oma hobusepeenise kohta käivaid sõnu sööma ja vabandas, et tema pole tahtnud kedagi solvata. Viimaste andmete kohaselt on ta riigist välja saadetud, mitte kulinaartoodete, vaid väidetavalt valesti esitatud dokumentide tõttu.

Tobe lugu, eks ole. Mingit vorsti nii pühaks pidada, et selle üle naljatamise eest maalt välja saata. Olen kindel, et sel veendumusel on lõviosa neist eestlasest, kes aastalõpus üle verivorstivaagna end «Tujurikkujat» vaatama seadsid. 198 000 eestlast (vaadatuim saade eelmisel nädalal) ei saa eksida! Ei osanud nad hinges aimata, et saate lõpus lajatatakse neile sellise latiga, et sädemeid lendab.

Nii võrdsustaski häälekas osa eestlastest ennast tublide kirgiisi kaevuritega, tundes, et nende püha vorsti on hingepõhjani solvatud. Alo Mattiiseni laul on nende oma, kuidas seda tohib solkida! Maestro Veljo Tormis ütles eile välisministeeriumi kultuuripreemiat kätte saades, et kui miski on rahvale nii hingelähedane kui Mattiiseni laulud, siis on see osa rahvakultuurist. Tormise enda looming põhineb just rahvamuusika miksimisel. Ei tea, mis tunnetega õige 19. sajandi keskpaiga eestlane oleks «Isuri eepost» vaadanud?

1997. aastal maalis kunstnik Raul Meel Eesti lipu üle Peeter Sauteri tekstiga, mis sisaldas ohtralt Wiedemanni sõnaraamatust pärit maalähedasi sõnu. Sai selle eest kultuuripreemia. Aga üks inimene käis näitusel, nägi ja kaebas lipu mõnitamise pärast kaitsepolitseisse. Ei mäleta, kas ja mida see uuris.

Nagu nüüdki, olid õigemad eestlased vähemalt sõnades valmis Meele ja Sauteri teibasse ajama ja surnuks kivitama. Ikka eestluse ja selle riigi mõnitamise eest. Aga riik jäi alles, ja käsi püsti, kes üldse mäletab, mis Meele teose nimigi oli.

Kui aadlimees solvub, nõuab ta satisfaktsiooni duellil. Kui väljakutsutu valib relvad, võiks tegu olla näiteks võistulaulmisega. Eks siis selgu, kelle vorst on püham. Seda nalja tahaks kohe näha.

Usun, et nagu sõnavabadus, on ka naeruvabadus inimõigus.