:format(webp)/nginx/o/2018/09/14/11416186t1hd067.jpg)
/nginx/o/2011/10/13/790590t1h3773.jpg)
Pealkirjaks pandud küsimust pole meedias tõstatatud, sest see on sisult suisa imelik, ehkki samas keeleliselt igati korrektne. Küll aga ei paista meile enam imelikuna küsida, milline on Eestist äraminejate number, kirjutab akadeemik Peeter Saari.
Lugejakiri: milline on Eestist äraminejate kinganumber?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kahest eri tähendusega eestikeelsest sõnast -- «arv» ja «number» -- teine on esimese avalikust kõnepruugist samahästi kui välja söönud. Isegi eesti filoloogi haridusega poliitikud ja arvamusliidrid räägivad «numbritest» igal pool, kus on tegemist arvudega. Selle eesti keelt vaesestava kombe allikas on ilmne: inglise keel, milles eesti sõna «arv» vasteks on «number».
Seejuures me unustame ära, et eesti sõna «number» tähistab eelkõige tärke ehk tähemärke nullist kuni üheksani (ingl k digit), kui just pole tegemist liitsõnadega, nt «telefoninumber», või ülekantud tähendusega.
Tundub, et see komme tekkis umbes samal ajal 1990ndail, kui tööotsijad hakkasid kirjutama CVsid ja – ehkki see on ladinakeelne lühend – hääldasid seda «sii-vii», ilmselt et näidata end inglise keele oskajana. Sest eks ole ju, «tsee-vee» kõlab kuidagi prostalt, peaaegu nagu WC?
Numbri-maania juured on sealsamas – alguses asendati «arv» «numbriga» niisama kenitlemiseks, kohati ehk naljatadeski, aga nüüd on sisseharjunud kombest üsna võimatu lahti saada.