/nginx/o/2017/07/21/6912773t1hc906.jpg)
Hiljuti tegi kolumnist Ahto Lobjakas Postimehes ettepaneku ajalehtede kommentaariumid sulgeda, kuna need on madalalaubalised ja õhutavad viha. Suurepärane. Topime inimestel suud kinni, siis nad kohe muutuvad sõbralikuks. Ja ennäe – järgmisel päeval teataski Postimees, et sulgeb kommentaariumi, kirjutab oma blogis semiootik Mihhail Lotman.
Tõsi küll, algul vaid anonüümse, kuid asjade keelustamise loogika on kumulatiivne ja ma käsitlen seda olulise rünnakuna sõnavabaduse vastu.
Olen sõnavabadust ja anonüümset sõnavabadust (sõnavabaduse lahutamatut osa) kaitsnud juba kümmekond aastat ning siin on lingid mõnele mu selleteemalisele kirjutisele (2006; 2006;2012; 2012; 2013; 2013; 2014).
Siiski, võimalike arusaamatuste ärahoidmiseks: Postimehe otsusel ja nn Delfi seadusel on oluline vahe. Postimees on eraettevõte ja selle omanikul on õigus kehtestada oma reeglid, juhul kui need ei satu seadustega vastuollu, mis küll ei tähenda, et ma pean seda otsust heaks ja mõistlikuks. Delfi seadus aga püüdis anonüümsust elimineerida riiklikul tasandil ning siin kasutasin mina kodanikuna kõiki seadusega lubatud vahendeid, et see ei läheks läbi. Seoses Postimehe otsusega on ühiskonnas jälle teravnenud poleemika anonüümsuse üle. Kuna on esitatud mitmeid väärarvamusi ja otseseid faktivigu, siis lubatagu mul siinkohal korrata mõningaid argumente anonüümsete sõnavõttude kaitseks.
1. Anonüümne on kogu rahvalooming, kusjuures siin on kaks erijuhust. Ühed tekstid on rahva kollektiivne looming, teistel on aga olnud mingi autor, kuid nad on muutunud rahvalauludeks või -juttudeks. Nende autor on kadunud (vt allpool autori surmast). Ma ei oska viimase kohta tuua eesti näiteid, kuid vene folklooris on palju tekste, mis kuulusid algupäraselt nt Lermontovile või Nekrassovile, kuid laulikud nende tekstide autoreid ei tea (on ka vastupidine nähtus, kus folkloorseid tekste omistatakse mingile autorile; vene folklooris esineb sellises rollis tihti Jessenin, tavaliselt on tegemist frivoolsete armastuslauludega).
2. Ka kirjutatud tekstide puhul on autorsus suhteliselt hiline ja marginaalne nähtus. Inimkonna tähtsaimad teosed – Avesta, Yamato Monogatari, Piibel ja paljud teised on anonüümsed. Ka nt Iliase, Odysseia ja Mahabharata autorid ei kirjutanud tekstidele alla oma nime, neid teame me tänu traditsioonile. Nt Mahabharatast loeme, et teksti dikteeris Vyāsa Ganešale ning kes soovib, võib seda uskuda. Tehniliselt võis Ganeša selle muidugi üles kirjutada küll, kuna tal on neli kätt, ega elevandi lontki eriti sega, kuid väike kahtlus siiski jääb. Ka Piibli Moosese raamatute puhul võib arvata, et Püha Vaim dikteeris Moosesele selle teksti, k.a loo, kuidas Mooses suri ja teda maeti, Koraani puhul teame, et peaingel Jibrāʾīl (Gabriel) ilmutas selle Muhamedile, kes jutustas ilmutuse ümber oma võitluskaaslastele ning nood panid selle kirja. Kes on sellistel juhtudel autor ja kelle võiks vastutusele võtta kahtlustatuna vihakõnes? Pole ju ükski arhailine tekst eriti tolerantne ega humanistlik.
3. Kui rahvaluule ja arhailiste tekstide puhul pole autorsus üldse relevantne, siis keskaegsetes tekstides väljendas anonüümsus autori tagasihoidlikkust, ja seda mitte ainult verbaalsete tekstide puhul. Kui paljude kunstiteoste autoreid tunneme ainult nende teoste järgi, nagu nt Třeboňi altari meister, Püha Bartholomeuse altari meister jne. Anonüümsed on muusikateosed, kroonikad, teadustraktaadid ja õigusloome, kirjandusteostest rääkimata. Sellel ajal oli autorsus juba olemas, kuid sugugi mitte kohustuslik.
4. Ka trükikunsti leiutamine ei toonud läbimurret autorsuse valdkonnas. Vastupidi, just siis hakkas anonüümne kirjandusproduktsioon vohama, kusjuures nüüd tekkis sellele lisaks uus dimensioon – nimelt sotsiaalne. Autorid hakkasid varjama oma autorsust ja eriti puudutas see neid, kellel oli põhjust karta võimude tagakiusamist. Ning siin on silmas peetud nii vaimulikke kui maiseid võime. Toon mõned näited. «Tumedate inimeste kirjad», poliitiline satiir, mille autorid varjasid oma nime (hiljem selgus, et nende hulgas oli nt von Hutten), mitte üksnes seepärast, et neil oli põhjust muretseda oma julgeoleku pärast, vaid see oli ka osa plaanist. Hiljem avaldasid samal põhjusel osa oma tekste anonüümselt Voltaire, Radištšev jt. Ning selliseid näiteid võib tuua ohtralt.
5. Autorsus tänapäevases mõttes tekkis renessansiajal ning on seotud individualismi üleskerkimisega, olles samasugune ajastu produkt nagu näiteks kapitalistlik majandus, mis samuti rajaneb individualismi põhimõttele, kollektivistlikus ühiskonnas on kapitalismi areng raskendatud. Kuid nagu kapitalismgi, pole autorsus igavene ning mitmed postmodernistlikud autorid on ennustanud selle kadumist, Roland Barthes ja Michel Foucault aga koguni kuulutanud autori surma, kusjuures seda tegid nad enne interneti triumfi. Internetiajastul näeme sellise infovälja loomist, kus autorsuse ja isegi teksti mõiste hajub. See on mitmedimensiooniline ruum, kus hüpertekstid läbivad tekstihulki koos nende autoritega. Wikipediat võiks pidada uut tüüpi teose prototüübiks, kuid siiski piiratud mahus, kuna internetiruum on separeeritud keelte kaupa.
Ei ole vaja olla prohvet, et ennustada tulevikuprodukte (teosteks neid enam nimetada ei saa), mis ületavad ka need piirid. Seega esindavad anonüümsuse vastu võitlejad tagurlikke jõude, kes jäävad paratamatult progressile jalgu. (NB! Öeldu ei sisalda endas mingeid hinnanguid, veel vähem heakskiitu; vana inimesena tunnen teatud kõhedust tuleviku osas, kuid mul jätkub veel enesekriitikat mõistmaks, et on suuremaid asju kui minu eelarvamused).
II Vastutusest. Üks olulisi argumente anonüümsuse vastu on anonüümikute vastutustundetus. Ei saa öelda, et need kartused oleksid põhjendamatud: anonüümsed kaebekirjad, laimavad paskvillid jne on paraku reaalsus – see on sõnavabaduse pahupool. Paraku on aga nii, et kui me eemaldame pahupoole, siis vältimatult läheb kaduma ka see õige pool. See probleem on tuttav juba antiikajast, kuid täie teravusega tõi selle välja Jean-Jacques Rousseau, teatades, et keel on meile antud valetamiseks. Rousseau intentsioon oli küll võitlus valega, ent kui sa keelad keele ära, ei ole sul ka võimalust rääkida tõtt. Uusajal püüdsid eri riikide erinevad valitsejad sada anonüümsete tekstide üle kontrolli ning kohustada kirjastajaid autorite identiteeti paljastama.
Demokraatlikes riikides on anonüümne autorsus lubatud ja kaitstud. Siinkohal tahan tsiteerida USA Ülemkohtu otsust 1995. aastast («McIntyre vs Ohio valimiskomisjon»): «Anonüümse kõne kaitse on elutähtis demokraatlikus diskussioonis. [...] Anonüümsus on kaitse enamuse türannia eest [...] kaitstmaks ebasoosingus inimesi ja nende ideid kättemaksu ja allasurumise eest ebatolerantses ühiskonnas.» Samas on teistes seadusaktides märgitud, et anonüümsuse paljastamisnõue on õigustatud, juhul kui on rikutud seadusi. Ja see on täpselt minu point. Kõigepealt tuleb tuvastada, kas üks või teine kõne rikub seadust ja alles pärast seda tuleb vaadata, milliseid juriidilisi samme astuda seaduserikkuja vastu. Preventiivne karistamine ei ole õigustatud.
III Anonüümsuse kasulikkusest. Millal ja kus sündis sõnavabadus? Selle lätteid on otsitud ja leitud antiigist, nii Ateenast kui Rooma Vabariigi ajast või siis Inglise 1689. a. Õiguste seadusest (Bill of Rights). Tähtsad on ka hiljem Prantsusmaal ja USAs vastu võetud dokumendid ning ELi põhiõiguste harta. Kuid kindlasti oli oluline sündmus 1501. aastal püstitatud «Püha Pasquino» mälestussammas, mille jalamile hakati kinnitama anonüümseid tekste, nii luule- kui proosavormis.
Tavaliselt olid need tekstid satiirilised ning linna-, riigi- ja kirikuvõimude vastased (kuulujutud rääkisid, et öösiti käisid neid viimaseid kleepimas ümberriietatud kardinalid). Kust tuleb sõna 'Pasquino', ei ole teada. Seevastu on hästi teada, mis on sellest tuletatud: paskvill. Praegu kasutatakse seda põhiliselt pejoratiivses tähenduses, kuid juba 16. sajandi Rooma võimud said aru, et selliste tekstide loomise ja avalikustamise viis on oluline ventiil ühiskondliku pahameele väljalaskmiseks, et anonüümsed tekstid ei tekita viha, vaid maandavad juba enne tekkinud viha.