Liisa Pakosta

FOTO: Margus Ansu

Lootus möödunud aastal igatahes ei kustunud, kirjutab soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik Liisa Pakosta. Kuigi ühiskond on mitmes küsimuses leeridesse löödud, on esile tuua üht-teist head ja palju mõtlemisväärset.

Eestis sai hoo sisse võitlus inimeste pärast ja inimeste vastu. Alustasime kevadel inimeste siiameelitamise kampaaniat «Work in Estonia!», eestkõnelejaks president. Aasta teksti kirjutas Daniel Vaarik: «Kui ma tahaksin Eestile halba, siis ma lööks kõik inimesed igal hommikul uude leeri, kuniks kõik, mis võiks neid ühendada, oleks kildudeks pekstud.» Sellise peksmisega tegelejaid sai meil kõigile tasanditele. Eesti keelde sündis mullu ka mõiste «omaviha».

Õnneks on meie toetus pagulaste vastuvõtmiseks ja hädaliste aitamiseks aasta jooksul kasvanud, nagu näitab TNS Emori detsembriuuring. Iseäranis kasvas Eesti õhuväe ülema Jaak Tarieni toetus, kes reageeris «kanna vabal ajal sõjaväevormi» avaldusele. Tarien kiitis Eesti inimesi ning mõistis hukka igasuguse rassismi.

Kui isegi metsavenna punkrisse Mõniste vallas saab ratastooliga (nüüd tähistatud ka märgiga SIIA SAAB), siis näiteks mitmesse ministeeriumisse veel mitte. Puudega inimesed said rohkem tähelepanu nii miitingutelt (töövõimereform) kui ka pagulaste tulemist ettevalmistavate ülevaatuste tõttu. Nimelt avastasime, et kui erivajadustega vähemusgruppide põhivajadused rahuldada, siis ei peakski pagulastega eraldi tegelema. Lõpuks võidavad kõik.

Euroopa Komisjoni soovitustes pöörati esimest korda tähelepanu meie soolisele ebavõrdsusele ja paluti tagada sotsiaalteenused ning lasteaiakohad, et aidata emad tagasi tööle. 47 000 inimest oli meil mullu üksnes lapse või vanema hooldamise tõttu töölt eemal.

Valmis esimene Eesti meeste pereteemaliste hoiakute ja käitumise uuring. Sealt saime teada, et meie mehed väärtustavad üle kõige armastust, püsivat paarisuhet, lapsi ning tervist. Oma paarisuhtega on täiesti rahul 95% küsitletud meestest ja 2/3 leiab, et pere- ja tööelu ühitamine on kukepea. Nii kukkusid isapuhkuse teelt viimasedki takistused.

Isaks saamine on süveneva pruudipõua tõttu üha suurem väljakutse. Mullu saime teada, et nooremaid naisi on veel vähemaks jäänud. Tervelt 48 omavalitsuses on noorte meeste ülekaal poolteist kuni viis korda, 138 omavalitsuses on umbes poolteisekordne meeste ülekaal ja vaid ühes (Rae) on mehi naistest vähem. Pole siis imestada vere vemmeldamist ja Kalevipoja plakateid, protesti lõunast meeste tulemise vastu. Kui saaks alanud aastal selle energia suunata eesti rahva püsimisse, laste tegemisse ja kasvatamisse!

Sooline lõhe on suur ka hariduses. Mehed kukuvad koolist välja või ei jõua sinna üldse. Naised ei leia sama haridustasemega meest. Mullu sügiseks loendsid statistikud 15–24-aastaseid töötuid mehi 4100. Naised käisid samal ajal nagu üks mees kiiduväärselt koolis.

Septembris selgus McKinsey Global Institute’i uuringust, et soolise ebavõrdsuse vähenemine suurendaks maailmamajanduse kogutoodangut 12 triljoni dollari võrra ja naiste tasustamata hoolduskohustuste maht on 13% sisemajanduse kogutoodangust. Nii seoti esimest korda soolise võrdõiguslikkuse näitajad majanduspotentsiaaliga ja toodi välja arvud globaalses majanduskasvus, mida naiste kaasamine annaks.

Eestis leidsid naiste puudujäägi majanduses esimest korda üles Tartu Ülikool ja Skype Eesti, kes tegid uuringu naiste rollist Eesti info- ja kommunikatsioonitöökohtadel (78% mehed ja 22% naised). Selgus, et lisaks väljastpoolt otsitavale tööjõule võib olla mõte sees ka kohalike, ent naissoost inimeste otsimisel ja harimisel. Kustuma hakkab mälestus meid mullu aasta alul euroliidu eesrindlaseks lennutanud kuue naisega valitsusest.

Septembrist hakkas ETV+ pakkuma saateid venekeelsele vaatajale. Ühtne inforuum ja sotsiaalsed võrgustikud on karjääriks üliolulised, eriti kui vaadata kõrgharitud, hea eesti keele oskusega vene naiste mullu teaduslikult tõendatud vähemaid võimalusi.

Palk ja haridus olid läbivad teemad ka arvamusfestivali esimesel sooalal. Üks populaarsemaid arutelusid käsitles Eesti naise positsiooni ühiskonnas, küsides muu hulgas, kas naispresidendi jaoks peab riik kuidagi eraldi valmis olema. Oma sõnavõttudega on Marina Kaljurand tõestanud, et ta ongi juba nagu president. Lootus möödunud aastal igatahes ei kustunud.