/nginx/o/2017/02/14/6341505t1h8188.jpg)
Aastatetagune valimisfraas «Eesti viie rikkaima riigi hulka» oli üks jõulisemaid ja ambitsioonikamaid valimislubadusi meie valimiskampaaniate ajaloos. Selle täitmiseni lubajate eluajal me ilmselt ei siiski ei jõua, kui just ei leita julgust ja tarkust luua strateegia, mis aitaks lahendada madala tootlikkuse ning tööhõive ja tööpuuduse probleeme ning panna riigiaparaat tõhusamalt toimima, kirjutab riigikogu liige Einar Vallbaum (IRL).
Mõne aja eest esitas Eesti riigikontroll ülevaate riigi vara kasutamise ja säilitamise kohta aastatel 2014–2015, milles rõhutab riigiasutuste üksikute projektide mõju ajutisust ning jätkuvaid probleeme tööturu ja vähese tootlikkusega. Sõltub ju riigi ja elanike rikkus sellest, kui palju suudavad teenida ettevõtted kodu- ja välismaistel kauba- ja teenusturgudel ning kui hästi suudab riik neile sobivat keskkonda luua ja toetust pakkuda.
Millised on Eesti eelised teiste riikide ees? Mis võiks tagada majanduskasvu ja Eesti liikumise rikkaimate riikide hulka? Juba ammu pole Eesti enam võrreldes teiste Euroopa või Balti riikidega ettevõtluskeskkonnana atraktiivne ja eelistatud. Aasta esimeses pooles otsustatud majutusteenuste käibemaksu tõstmine ei anna meile ka vähimatki eelist naabrite ees.
Rahandusministeeriumis välja töötatud kava järgi ei ole majutusteenuste käibemaksu tõstmise kohta tõsiseid analüüse tehtud. Kava järgi peaks tõus lisama riigieelarvesse 2017. aastal 22,9 miljonit eurot, 2018. aastal 24,2 miljonit eurot ja 2019. aastal 25,7 miljonit eurot.
Samas pole vaadeldud pikemat perspektiivi, keskendutud turistide potentsiaalile ega hinnatud, kui suur mõju on turistidel Eesti majandusele ja raha Eesti majandusringlusesse jätmisele võrrelduna võimalusega, et turistide arv võib seoses kõrgete hindadega väheneda. Seega, üks väike narratiiv on osutunud müüdiks – me ei ole ettevõtluskeskkonnana nii heal tasemel, et see võiks anda meile eeliseid naaberriikide ees, ning äritegemise lihtsust ei kirjelda vaid uue ettevõtte alustamise kiirus, vaid selle sisuline pool ja tootlikkuse kasvu potentsiaal.
Teiseks teemaks, millega rinnale taome, on tasakaalus riigieelarve. See on samasugune ilus narratiiviloome, millega me vaid välismaailmas tähelepanu saame, majanduse arengule see aga tõuget ei anna. Vaatame kasvõi meie majanduse ja ekspordi struktuuri – see ei ole viimase kaheksa aasta jooksul kuigivõrd muutunud ning on tugevasti kaldu madalama lisandväärtusega tootmise suunas.
Kolmandaks narratiiviks võiks pidada meie juhtfiguuride ettekujutust Eestist kui suurest IT-riigist – jõulisest e-tiigrist ning infotehnoloogiliselt kompetentsest juhtriigist. Ka siin võiksime end võrrelda naaberriikidega. Leedus on välisinvesteeringute osakaal IT-sektoris tõusnud 2008–2013. aastal 70 protsenti. Samal perioodil on äride osakaal tõusnud 10,5 protsenti. Seega on tegemist laieneva ja areneva sektoriga.
Seda tõestab ka asjaolu, et üha suurenev arv ettevõtteid on tulnud Leetu, kannustatuna heast infrastruktuurist, kvalifitseeritud tööjõust ja ärilises mõttes avatud ning sõbralikust mentaliteedist. Seda kõike toetab ka fakt, et Balti riikide kahekümnest suuremast IT-ettevõttest 13 asuvad Leedus.
Leedu sai juurde 2014. aastal 18 protsenti enam investeerimisprojekte kui aasta varem, kõige enam ongi uusi investeerimisprojekte saanud Leedu (39 protsenti), talle järgnes 36 protsendiga Läti ning viimasel kohal oli Eesti (26). On selge, et kõik kolm riiki konkureerivad tegelikult iga võimaliku välisinvesteeringu ja kalli töökoha pärast ning Eesti selles valguses küll kuidagi juhtrolli ei mängi. Skype ja Transferwise on küll suurepärased edulood, mis võimaldavad nende aupaistet riigi omaga siduda, ent majandust tervikuna see retoorika ei toida.
Üheks oluliseks näitajaks ongi tööjõu tootlikkus, mis on majanduse kasvupotentsiaali hindamisel oluline indikaator. Tootlikkuse kasv on Eestis viimastel aastatel olnud keskeltläbi 1 protsendi juures ning rahandusministeeriumi majandusprognoosis nähakse järgneval neljal aastal ette suisa negatiivset arvu. Mille pealt peaks siis majanduskasv tulema ning kuidas me olemasolevaga tüürime viie rikkama riigi sekka, jääbki pigem folkloristide, mütoloogiateadlaste ja poliitfilosoofide aruteludeks, kindlasti mitte aga majandusteadlaste pärusmaaks.
Praegu on oluline otsida lahendust tööjõu tootlikkuse madalale tasemele ning toetada sektorimuudatusi, mille eesmärgiks on kõrgem tootlikkus ja suurem spetsialiseerumine. Ilma kõrgema tootlikkuseta ei lahenda me ka riigiaparatuuri ebaefektiivsuse probleeme. Mõne üksiku edulooga mööda kohtumisi ja konverentse sõitmine ei aita Eesti majanduses midagi kasvatada.