Tavaliselt on saatnud uue aasta saabumist tulevärk ja paugutamine. Kuna aga 2015 ei olnud tavaline, ilmnes erisusi ka aastavahetuse tähistamisel, kirjutab arvamusportaali kolumnist Tarmo Pikner.
Tarmo Pikner: unustamatu 15 möödas ja ettearvamatu 16 kohal
/nginx/o/2016/05/02/5331249t1h7564.jpg)
4. jaanuar 2016, 12:12
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Paugutamine ja sunnitud vaikus
Itaallased olid nii targad ja pealehakkajad, et asusid täitma Pariisi kliimakokkuleppe sätteid juba vana-aastaõhtul. Nimelt loobusid nad raketitossu atmosfääri heitmisest ja sellega maakera temperatuuri tõstmisest ning nii tuli Rooma ja Milano elanikel uus aasta vastu võtta (haud)vaikuses.
Pariis loobus paugutamisest teadagi põhjusel, et seal oli paugutamist läinud aastal ülemäära palju. Vana-aastaõhtul võeti Eiffeli all kasutusse valguslaserid, et tumedad jõud ei saaks kuhugi varjuda. Brüssel loobus aga tulevärgist põhjusel, et sõbralikud luurajad olid andnud hoiatuse mittesobiva paugutamise võimalikkusest.
Dubais seevastu ei hoitud taevasse lennutatud raha ja tossu kokku, kuigi nafta hind on katastroofiliselt madal. Kas 302 meetri kõrguse hotell-tõrviku (Guinnessi rekord?) süütas kellegi kuri käsi, saatuse sõrm või miski kolmas, pole veel päris selge.
Süüria sõjatandril tuli innovatiivne uusaastasaluut – trasseerkuulidega taevasse joonistatud valgus- ja tossujoad pidid muljet avaldama. Arvatavasti läks seekord õnneks – fantoomlennukeid (näiteks SU-tüüpi) ei sattunud kuulide teele.
Eestis seevastu sujus aastavahetus tavapärases sissetallatud rutiinis. Kõigepealt tujurikkumine, siis tujutõstmiseks Vabariigi Presidendi isalik-uinutav kõne logisevates kingades, edasi tulevärk ja muidugi harjumuspärased autoavariide paugud ja mõned leegitsevad majad sinna otsa. Justnagu igaval põhjamaal.
Tagasivaade tulevikku
Raketisaluudi saatel on kombeks vaadata pigem tulevikku, kuigi läinud aasta tumedad varjud saadavad meid veel pikalt. Vähemalt on Euroopal võtta omast käest parandamatu optimist – Time’i aasta inimene Angela Merkel, kes avaldas arvamust: pagulased on võimalus tuleviku tarbeks. Samas, üllatas Mutti Multikulti iseennastki, kui lasi planeeritud pagulaskvoodi 0,8 miljoni asemel kogemata 1,1 miljonini.
Suur osa eurooplastest polnud aga sugugi rahul pagulastulva logistika korraldamisega – selle asemel, et pagulased tuua Vahemere kallastelt otse Saksamaale, lasti neil kõndida kolgatateel läbi kõigi ette jäävate riikide. Muidugi külvas selline planeerimata rahumarss suurt segadust. Tulemuseks saime ohtralt okastraati ja algas Euroopa tarastamine.
Brüsseli lingvistikas kõlas eelmainitu järgmiselt: pagulaskriisi ei ole, aga me polnud selliseks kriisiks valmis. Loodan väga, et ka saabunud aastal ei oleks me selliseks kriisiks valmis - mis tähendab, et kriisi ei tulekski.
Optimismist pakatav ja naabreid nakatav on Rootsi kuningriik. Nemad on nii lapsemeelselt otsekohesed, et ütlesid ilma igasuguse lingvistilise hämata sirgelt välja: Rootsil pole võimekust riigist välja saata üle 14 000 pagulase, kes ei väärinud pagulase staatust, ja need on nüüd põranda alla kadunud. Ei mingit keerutamist.
Üheks läinud aasta maamärgiks oli üleni musta värvi lipp meile arusaamatute valgete ornamentidega. Ometi üks selgelt mustvalge olukord. Ei mingeid viiekümneid halle varjundeid – me hävitame Islamiriigi – kostis tähtsate riigijuhtide sõjahüüd.
Edasivaade minevikust
Et meeleolu liiga morbiidne ei saaks, siis midagi lõbusamat sekka. Eesti – Läti suhted said uue hingamise, ütleks isegi – ühishingamise ja lausaühis-südametukse. Tekkis ühtne Igaunja – Latvija küberruum, kattes ala Kadrioru lossist kuni Riia linna saldejums'i-putkadeni. Kus küberperekond täpselt resideerima hakkab, pole teada (küberruum on hoomamatu). Kuid tõsi on - kui saaks Leedust veel lisaks väimees-tütre laenata, olekski Balti kett uuesti kokku pandud! Rakendaks aja hambuis räsitud rahvarindlase Savisaare vankri ette ja sõit läheks jälle lahti.
Aga kuhu sõita? Küll on lugu – peaminister andis valimistuhinas korralduse kindlalt edasi suunaga Põhjala poole, president tõmbab aga lõunasse. Savisaar tirib hoopiski idasse. Nagu Luik, Ilves ja Vähi – ei, nii ei pääsegi paigallennult minema. Paneks ikka lääne poole. Või minugi pärast – rajaks hoopis püsiühenduse Singapuriga.
Kõige positiivsem uudis kogu eelneva aasta tohuvabohu kiuste tuli aga Maarjamaa kodukamaralt. Nimelt olid Tartu ülikooli konstrueerijad kõvad tegijad Marsi-maja loomisel. Sellest tulevikuehitisest saab Maa-välise elamise katsetander.
Marsi-maju võib üsna pea hulgi vaja minna, kuna päris mitu riiki on punase planeedi poole teele asunud. Marsist saab nähtavasti lähitulevikus uus pagulaskeskus, sest kuhu siis veel Maalt pageda, kui siin liiga kitsaks kätte läheb.
P.S. Head uutmoodi aastat!
Tarmo Pikner on töötanud 18 aastat Saare maavalitsuses arendusjuhi ja välissuhete juhina ning samuti ELi programmisekretariaadis. Ta on endine Lümanda vallavanem ja kuulunud rahvusvaheliste organisatsioonide Eurohouse, B7 ja CPMRi juhatusse. Pikneri sulest on ilmunud raamat «Eesti orhideed».