Vabaduse ja vastutuse vahekord on oluline probleem nii praktilises kui filosoofilises dimensioonis. Mis on primaarne, kas vabadus või vastutus? Ning nagu arvata võibki, vastused sellele küsimusele on vastupidised. Üldjuhul rõhutavad vastutuse primaarsust need mõtlejad ning ühiskonna- ja poliitikategelased, kelle ideaaliks on tugev, autoritaarne või koguni totalitaarne võim. See traditsioon on küllaltki võimas ning koguni intellektuaalselt atraktiivne; piisab, kui nimetada kaht teljeajastu suurkuju: Platonit, kes on selle suuna alusepanija läänemaailmas, ja Konfutsiust, kes rajas selle Kaug-Idas.
Mihhail Lotman: Ajakirjanduse vabadus ja vastutus
Uuemast ajast meenub diskussioon Poola ühiskonnas 1980. aastate alguse kaitseseisukorra tingimustes, kui vaba antikommunistliku ametiühingu Solidaarsus ideoloogid tulid välja loosungiga «Ei ole vabadust ilma solidaarsuseta», millele kindral Jaruzelski valitsuse esindajad vastasid loosungiga «Ei ole vabadust ilma vastutuseta», st umbes nii, et annaksime küll teile vabaduse, aga õppige enne vastutustundlikult käituma. Tekkis päris heal tasemel intellektuaalne poleemika vastutuse ja vabaduse primaarsuse üle, kusjuures ka sõjaväelise valitsuse argumendid polnud sugugi nõrgad. Oleks aga lihtsustav arvata, et vastutuse laulikud on üksnes demokraatia vastased. Täiesti teistel põhjustel tuli sarnastele järeldustele 20. sajandi inglise filosoof John Langshaw Austin, kelle jaoks vabadus tekib vaid vastutuse tagajärjena. Mulle meeldivad Austini kirjutised väga, kuid selles küsimuses olen temaga vastupidisel seisukohal.
Ajakirjanduse vabaduse ja vastutuse vahekordadest kirjutab semiootik Mihhail Lotman.