Tõnu Viik TLÜ filosoofia professor

FOTO: Pm

Eesti ülikoolides asub suur osa riigi intellektuaalsest potentsiaalist. Kas riik kuulab ülikoole? Kas ülikoolidel on voli riiki kritiseerida? Arutlesid Rein Raud, Mihhail Lotman, Mikko Lagerspetz, Tõnu Viik, Margus Vihalem ja Airi-Alina Allaste. Diskussiooni modereeris Urve Eslas.

Margus Vihalem TLÜ filosoofia lektor

FOTO: Pm

Rein Raud TLÜ rektor

FOTO: Pm

Mihhail Lotman

FOTO: Pm

Mikko Lagerspetz TLÜ sotsioloogia professor

FOTO: Pm

Airi-Alina Allaste TLÜ sotsioloogia professor

FOTO: Pm

FOTO: Corbis/Scanpix

Üks nüüdisaja tuntumaid mõtlejaid Jacques Derrida leidis Helsingis loengut pidades, et riigil on mõtet ülal pidada sellist ülikooli, kes on võimeline riiki dekonstrueerima. Kas ülikooli ülesanne on muu hulgas ka riiki kritiseerida? Ja kui, siis kuidas ülikool seda ülesannet täidab?

Rein Raud: Alustuseks võiks tuua võrdluse Antiik-Kreekaga. Ateenas olid asjad korraldatud nii, et tragöödiaid, mida peeti kõrgemaks kunstiks, tuli rahastada autoril endal. Samas, komöödiate lavastamist rahastas riik. Ühest küljest võib nüüd mõelda, et riik pakkus sellega lihtsakoelist meelelahutust neile, kes kõrgest kunstist aru ei saanud. Aga tegelikult kippusid komöödiakirjanikud olema Ateena riigi suhtes pigem kriitiliselt meelestatud.

See tähendab, et Ateena demokraatia rahastas seda, mis teda pilas, ja samal ajal arvas, et kõrge kultuur saab ise endaga hakkama. Aga eks sel oli mingi ventiilifunktsioon ka, sest kui sa rahastad neid, kes sind kritiseerivad, võid kindel olla, et lõppkokkuvõttes sünnib mingi õige asi.

Mikko Lagerspetz: …või võid kindel olla, et nad sind ikka liiga palju ei kritiseeri?

Mihhail Lotman: Muidugi on vaja silmas pidada, et Aristo-phanes oli lojaalne Kreeka demokraatiale ning vihane Sokratese ja teiste peale, kes olid aristokraatlikult sellega opositsioonis. Aga selles, mida Rein rääkis, on palju olulist.

Seega, riik vajab kriitikat?

Raud: See sõltub sellest, kui tugev see riik vaimselt on. Kui ta on nõrk, siis tekib tal hirm, kui keegi ütleb midagi sellist, mis võimulolijatele ei meeldi.

Lagerspetz: Niklas Luhmann leidis, et ükski süsteem ei suuda iseennast reflekteerida. Seepärast peab iga süsteem sünnitama enda sees allsüsteemi, mis teda reflekteeriks. See on umbes seesama, mida ütles Derrida.

Kuna ülikoolidesse on kogunenud suur osa riigi vaimsest potentsiaalist, peaksid ülikoolid olema riigile soositud diskussioonipartneriks. Kas riik võtab ülikoolide kriitikat kuulda?

Tõnu Viik: Noam Chomsky arvates on vastupidi: ülikool on koht, kuhu inimesed saadetakse jalust ära.  Kui kellelgi on ühiskonnale midagi mõjukat öelda, siis suunatakse ta ülikooli ja loodetakse, et sealne tegevus võtab kogu ta aja. Eestis kasutatakse veel lisameedet: kui inimene ülikoolis muidu vait ei jää, siis pannakse ta õpetamiskvaliteedi tabeleid täitma.

Margus Vihalem: Intellektuaalide seisukohtade ja poliitikute ootuste vahel on sageli ideoloogiline nihe. Uuringutulemused näitavad ühte, aga kuna ideoloogiline situatsioon on teine, siis ei soovita seda kuulda võtta.

Airi-Alina Allaste: Mingisugune roll ülikoolil diskussioonis muidugi on, ma ei tea, kas võrdse dialoogipartnerina.

Raud: Riigil on mitu nägu. Poliitikuid on ju erinevaid. Igas parteis on nii neid kui teisi. Mõned on siiski ka siiralt huvitatud teadmisest, mida ülikoolid on valmis pakkuma.

Allaste: Aga üldiselt on meil siiski teadmispõhine ühiskond ja kui kedagi tsiteeritakse, siis teadlasi...

Lotman: … ja sportlasi, prostituute ja muid arvamusliidreid…

Allaste: Arengukavades ja poliitiliste otsuste õigustamisel ikka teadlasi ja eksperte.

Lagerspetz: See on vana nali, et poliitikutel on teadust vaja samaks tarbeks nagu joodikul lambiposti – mitte selleks, et paremini näha, vaid selleks, et millelegi toetuda.

Viik: Probleem on selles, et dialoogi teadlaste ja poliitikute vahel simuleeritakse. Luuakse lavastus, kus teadlane saab justkui rääkida ja poliitikud justkui kuulaksid, aga tegelikult mõtteid ei vahetata.  Dialoogi ei toimu.

Lagerspetz: Kogemus näitab, et tellitud uurimustest jõuavad mõned teadustulemused mõne aja pärast ministeeriumite ja ametkondade arengukavadesse. Mingil määral need võivad mõjutada rõhuasetusi ja prioriteete. Aga see filter on väga tihe ja aeg väga pikk. Reaalseid otsuseid uurimistulemused mõnikord mõjutavad, aga pikkamööda, pigem kaude, ja tihtipeale üldse mitte.

Lotman: Eestis on probleem veel keerulisem. On poliitikuid, kes siiralt tahavad teadlaste soovitusi rakendada. Aga siis tuleb Brüsselist mingi direktiiv ülevõtmiseks ja hea plaan on läbi kukkunud.

Kas teadlane tunneb ennast piisavalt vabana oma arvamuse väljendamiseks?

Raud: On väga ohtlik, kui ülikool mingil põhjusel hakkab ütlema asju, mida võim tahab kuulda.

Viik: Alati on oht olla võimule nii lähedal, et mitte julgeda öelda seda, mida võim ei taha kuulda.

Lagerspetz: Rahastamine piirab vabadust, see on selge. Aga mitte väljendamise vabadust, vaid seda, milliste teemade uurimisele on teadlasel võimalik pühenduda.

Lotman: Näiteks TÜ semiootikutelt on mitmel korral tellitud semiootiline ekspertiis. Kuna semiootikud tegid seda teaduslikult ja ausalt, siis see lõppes sellega, et enam neilt ekspertiisi ei tellita. Aga mitte ühelgi korral ei saanud võim seda kallutada. Pigem oli probleem selles, et oodati selget vastust – kas jah või ei –, aga mitte analüüsi.

Seega, dialoog ülikooli ja riigi vahel on puudulik seepärast, et riik ootab selgeid vastuseid, teadus aga ei suuda neid anda?

Lotman: Teadus ei anna vastuseid etteformuleeritud küsimustele. Teadus sõnastab ise need küsimused.

Raud: Päris nii see siiski vist alati ei ole. Ma juba kujutan seda ette nagu mingis komöödias: inimene on verest tühjaks jooksmas ja siis tuleb teadlane ja ütleb: «Juba Paracelsus kirjeldas…» ja teine vastab: «Aga teisalt eksisteerib ka arusaam, et…» Ja see ongi siis akadeemiline ekspertiis. Minu meelest peaksid ülikoolid suutma kõneleda oma dialoogipartneriga sellisel viisil, et nende keeltel on mingi ühisosa.

Lotman: See kõlab juba, nagu Woland ütles Kantile: professor, see võib küll hirmus tark olla, aga teie üle hakatakse naerma. Siiski, kui näiteks matemaatik (keeleteadlane, semiootik jne) hakkab ravima verest tühjaks jooksvat inimest («lubage, ma olen kuulus teadlane»), siis on ta tavaline suli. Keelte ühisosa ei tähenda, et kõik probleemid on lahendatavad tädi Maali tasandil – vastasel juhul poleks ülikoole üldse vaja.

Raud: Probleem on pigem selles, et kui ülikoolide ülesanne on luua uusi teadmisi, siis riik tahab saada ülikoolilt selliseid teadmisi, mis on vana teadmiste uuendus, mitte päris uus asi. Piltlikult öeldes, nad ei taha Windowsilt üle minna Linuxile, vaid Windowsi uuele versioonile. Rahastamine on seatud nii, et sa ei saa mingil juhul riskida. Raha taotlemise hetkel pead ütlema, millised uued teadmised need on, mida sa luua kavatsed. Aga võib-olla avastad sa hoopis midagi sellist, mida sul polnud küll plaanis avastada, aga mis osutub väga oluliseks.

Kas ülikoolidel on voli alati oma seisukohti välja öelda?

Raud: Paljud leiavad, et ülikoolid peaksid olema apoliitilised ja mitte võtma seisukohta selle suhtes, mis nende ümber toimub. Ma ei ole sellega nõus. Kuigi rahastamismehhanisme võib kasutada ja kasutataksegi selle saavutamiseks, et ülikoolid tegeleksid oma n-ö produkti andmisega, selle asemel et selles avalikkuse toimimises osaleda.

Lotman: Jumal tänatud, et ei nõuta veel, et ülikoolid toodaksid riigile lojaalseid inimesi.

Lagerspetz: Ma usun, et Rein ei mõelnud seda, et ülikool tervikuna peaks võtma mingi poliitilise seisukoha.

Raud: Ei. Või kui, siis mingis väga suures kriisis. Ma mõtlesin seda, et ülikoolis töötav õpetlane peaks parimal juhul olema ka avalik intellektuaal, kes aktiivselt ühiskondlikus dialoogis osaleb.

Lagerspetz: Aga ei saa ka nõuda, et ülikoolis töötavad inimesed oleks seotud mingite poliitiliste seisukohtadega.

Raud: Loomulikult mitte, aga ülikoolis töötavatel inimestel võiks endal olla selline väärtussüsteem, et nad ütlevad välja oma parima teadmise, kas või selleks, et see võiks aidata ühiskonnas probleemi lahendada. Ehkki seda teadmist ei taheta alati tingimata kuulda.

Viik: Siin tuleb mängu spetsialisti ja haritlase vaheline vastuolu. Kui õppejõud kuulub viimaste hulka, siis on tema eesmärgiks omada arvamust ja ennast arusaadavaks teha suures hulgas inimväärset elu puudutavates küsimustes. Erialaspetsialistist teadlase epistemoloogiline ideaal on hoopis teistsugune: olla ülikompetentne küsimustes, millega tegelevad ja mille väärtust hindavad vaid teised sama ala spetsialistid.

Lotman: No mina olen nii kitsa ala spetsialist nagu värsiteadus. Aga kui ma näen, et Tallinna liiklus on valesti korraldatud, kas ma pean vait olema? Vabandust, aga mida tähendab värsianalüüs? Ma vaatan teksti, ma vaatan seoseid. No ja ma vaatan Tallinna linna nagu teksti, ja ma näen, et see on jama. Eri riimu! Rütmist väljas!

Lagerspetz: Ülikoolil on see omadus, et ta laenab oma õppejõududele autoriteeti isegi siis, kui nad räägivad asjadest, mida nad süvitsi ei tunne. Sellistel puhkudel võiks olla hea teha nähtavalt vahet oma kodanikurolli ja ülikooli liikme rolli vahel. Aga olukord on teine siis, kui oleme mõne sellise teema asjatundjad, mille kohta parajasti tehakse olulisi otsuseid. Siis on meie kui asjatundjate kohus sellel teemal sõna võtta.

Raud: Mina läheksin natuke kaugemale ja ütleks, et ülikooli liige, kes on oma kitsa ala spetsialist, kuid puutub interdistsiplinaarsuse kaudu kokku ka teiste viisidega maailma kirjeldada, on ka kodanikuna paremas positsioonis kui mõni inimene, kes ainult oma kitsast rutiini näeb ja teab.

Vihalem: Ülikool annab instrumendid selleks, et analüüsida süvatasandil mingeid olukordi, mille puhul ei pea olema ilmtingimata spetsialist, et näha, et olukord on väljakannatamatu ja et seda tuleb muuta. Küsimus on: kuidas?

Allaste: See, mis sai välja toodud – et ühiskond ei oota ülikoolidelt enam kriitikat –, tulenebki sellest, et eeldataksegi, et tegemist on spetsialistidega. Ja kui sa ei võta seisukohti üksnes väga kitsas piiris, siis sind defineeritakse poliitilise seisukoha võtnuna. Sellest ka vastuseisud sotsiaalteadlastele. Oodatakse, et teadlased räägiks oma uurimustest, mitte ei tegeleks sellega, mis pole spetsialisti töö.

Viik: See on lihtsalt ettekääne kodanikuühiskonna allasurumiseks.

Lotman: No kuulge. Humanitaarteadustel on paratamatult väga tugev ideoloogiline maik küljes. Ja sotsioloogia tegeleb ühiskonnaga. Näiteks kui psühholoogia on paratamatult individualistlik, siis sotsioloogia on paratamatult sotsiaalne. Kui vaatame, kui palju sotsioloogidest on sotsiaaldemokraate ja palju on reformierakondlasi, siis see on ka igati loogiline. Sõjaväekolledžis on teine vahekord. Ja ka see on loogiline.

Raud: Ma ei ole sellega päris nõus, et sinu uurimisala defineerib sinu poliitilised vaated.
Lotman: Mida ma ütlen, on see, et nende vahel on teatud korrelatsioon. Aga korrelatsioon ei anna põhjus-tagajärg-suhteid.

Allaste: Pigem on siis nii, et see, kas sa oled sotsiaalteadlane või majandusteadlane, annab sulle vaatepunkti, mis mõjutab ka sinu poliitilisi vaateid.

Raud: Aga seda enam on oluline, et sotsiaalteadlane ja majandusteadlane tingimata räägiksid omavahel ja erialade vahalised barjäärid oleksid murtud.

Allaste: Aga kas meil on niimoodi?

Raud: Meil võiks olla palju hullemini. Aga kui räägitakse ülikoolide autonoomiast, siis Euroopas tähendab see peamiselt seda, kas ülikoolid on juba muudetud vabrikuteks või mitte.

Kas ülikool täidab ühiskonna ootusi?

Viik: Eesti probleem on selles, et ülikoolilt oodatakse tulemusi, mida tahetakse joonlauaga mõõta.  Aga ülikooli tegevused on sageli ühismõõdutud. Ülikoolis toimub ühe äärmusena keerulisema astme kutseõpe, nagu arstide, juristide ja inseneride puhul; teiselt poolt aga on seal humanitaaria, kust võrsub kriitikavõime ja muu selline. Mõlemat funktsiooni on ühiskonnale vaja, aga ei ole olemas ühtset süsteemi, ühte meetrikat, millega neid tulemusi ühele skaalale saada.

Lagerspetz: Et humanitaare toodetakse selleks, et nad süsteemi kritiseeriksid?

Viik: Ma tahan öelda, et humanitaaria õpetamise peamine eemärk ei ole toota erialaspetsialiste rahvamajanduse tarvis.

Vihalem: Tihti ei vasta ülikooli erialale ühiskondlikus elus ühtegi valdkonda, kus neid teadmisi rakendada.

Raud: Aga see ongi ju hea!

Allaste: Aga tellija, riigi seisukohalt see ei pruugi hea olla.

Raud: Aga see on teada-tuntud fakt, et kümmet praegu kõige enam nõutud elukutset viis aastat tagasi ei eksisteerinud. Sest me elame nii kiiresti muutuvas maailmas. Aga kui Tõnu ütles, et ülikoolis on palju ühismõõdutut, siis me võiks püüda nende mõõdete vahel leida midagi ühist. Kui sa õpid arstiks, siis õpid maailma nägema ja kirjeldama läbi mingi spetsiifilise keele.

Samuti sotsioloogid, samuti filosoofid. Ja ka füüsikud, keemikud – igaühel on olemas teatud kirjelduskeel, millega nad suudavad maailma kirjeldada, küll mitte kui tervikut, aga siiski kui küllalt olulist osa sellest. Ülikool on keelte paabel, kus erinevad keeled kokku puutuvad ja segunevad. See on suuresti ülikooli funktsioon. Ülikool on koht, kus keemik istub kõrvuti kirjandusteadlasega, järgmises pingis istub matemaatik ja ülejärgmises bioloog, ja nad puutuvad pidevalt kokku.

Lotman: Ülikool on paabel, aga mitte keelte, vaid metakeelte paabel. Ja mitte ainult valmisolevate keelte segunemiskoht, vaid ka ainuke koht, kus keeli luuakse. Ja kui ühiskonnas tekib uus vajadus, siis kusagilt mujalt peale ülikooli ei ole sellele vastavat keelt võtta.

Allaste: Oled sa selles nii kindel? Arvestades tänapäeva alternatiivsete teadmise tekkimist?

Raud: Mis näiteks? No võib ju Koreast tulla doktor Jaerock Lee, kellel on oma alternatiivne keel, aga nii alternatiivset me nüüd ka ei taha.

Lagerspetz: No näiteks, kui tekkis feministlik sotsioloogia, siis tuli see sellest, et oli olemas feministlik liikumine, kes hakkas arendama oma keelt ja seisukohti, et neid saaks akadeemiliselt väljendada.

Lotman: See on suurepärane näide, muuseas. Feministlikule liikumisele andsid keele Ameerika ülikoolid. Sündimine võis olla seotud vastukultuuriga, aga kui tekib vajadus uue keele järele, on ainult ülikoolil võimalus seda anda. Ülikool ei tekita vajadust. Kogu praegune feministlik diskursus on välja töötatud ülikoolides ja mitte sugugi ainult naiste poolt.

Allaste: Võib-olla on ülikooli roll ideede vormistamises, arendamises ning ka laiemas levitamises. Praegusaegne meedia muidugi võimaldab ka korralikult viimistlemata uutel keeltel oma huvirühmadeni jõuda. Tõsi, need pole sama mõjuvõimuga, mis ülikooli loodud keeled.  

Lagerspetz: Kas järeldus võiks olla, et ülikool peaks olema avatud sellele, mis toimub väljaspool ülikoole?

Viik: Kui palju on seda, mis on väljaspool ülikoole? Peaaegu kõik inimesed õpivad või on õppinud ülikoolis. Kõik käib läbi ülikooli.

Vihalem: Paraku on ülikoolid meie avalikus elus marginaliseerumas, heast ülikooliharidusest olulisemaks osutub tihti hoopis poliitiline kuuluvus ja valmisolek end müüa.

Allaste: Ülikool, mis oli üks modernse ühiskonna alustaladest – autonoomne institutsioon, kus loodi empiirilis-analüütilist teadmist –, on praeguseks palju oma tähtsusest kaotanud.  Refleksiivses ühiskonnas on teadus kaotamas lummust kui tõe allikas, nagu on öelnud Ulrich Beck. Kui varem oli ülikool sekulariseerunud ühiskonna kirik, kellel oli mingis mõttes tõe monopol, siis enam mitte.

Raud: Vastupidi, ülikooli käes on olnud pigem roll tõdede vaidlustamises. Ülikool sündiski ju kui vastukaal teoloogilisele tõemonopolile. Ja kas üldse on ühiskonnal vaja tõe monopoli?

Allaste: Just, sündis vastukaaluna teoloogilisele tõemonopolile ja võttis selle rolli kiiresti üle.

Raud: Ei, sellega ma ei saa nõus olla. Pärast Napoleoni kuni Esimese maailmasõjani tekkisid küll positivistlikud teadused, aga ei saa siiski öelda, et neil oleks olnud monopol.

Viik: 19. sajandi algul kutsusid sellised inimesed nagu Fichte ja tema järgijad ennast tõe preestriteks.

Raud: Nad ise võisid ju seda uskuda, aga väljaspool ülikooli ei huvitanud see kedagi.

Lotman: Sorbonne oli keskajal küll sellises positsioonis, et kui teoloogid seal otsustasid midagi, siis see oli kõvem sõna kui paavsti öeldu.

Viik: Mis puudutab tõe monopoli kehtestamist, siis praegu on valitsusel ja meedial selleks suuremad võimalused.  See puudutab samamoodi ka tõe monopoli kahtluse alla seadmist.

Allaste: Aga veel paar sajandit tagasi oli selleks ülikool.

Viik: Isegi vähem kui paar sajandit. Veel Heideggeril oli 20. sajandi keskel tõepreestri positsioon.  Praeguseks on filosoofiaõpetlastel sellised ambitsioonid haihtunud.

Lotman: Ja jumal tänatud. Õnneks ei saa nad siis ka sellist positsiooni nagu Heideg-geril aastast 1945.

Vihalem: Intellektuaal ei saa olla asi iseeneses, ka tänapäeva ühiskonnas, ta osaleb ühiskondlikus elus ja on osa sellest. Samas on intellektuaali roll paradoksaalne: ta on ühelt poolt ühiskonna teenistuses, teisalt aga selle halastamatu kriitik.

Viik: Ma tahtsin veel korra tulla keelte Paabeli võrdpildi juurde. Olen uurinud ülikooli mõtte ajalugu. Universitas’e idee tähendas seda, et kõik need erinevad teaduskeeled ja valdkonnad, mida ülikoolis viljeldakse, tuleb kokku tuua üheks tarkuse tervikuks.  Iga õppija eesmärk oli selle tervikuni jõuda. Meil aga on levinud palju hilisem müüt, et see sõna tähendab nelja teaduskonda ühe administratsiooni alluvuses. Õigupoolest vastandub universi-tas’e ideaal ülikooli üha killustuvale professionaliseerumisele, mida näeme tänapäeval.

Raud: Muide, 13. sajandi Itaalias tähistas sõna università linna. Università oli linnamüüride sees olev kogukond. Seal oli kõik olemas, et linn suudaks olla iseseisev, ise oma eluks vajalikud funktsioonid täita. Ja ülikool on itaalia keeles siiani mitte lihtsalt università, vaid università degli studi, mis tähendab õpingute linna, kohta, kus erinevad valdkonnad on koos.

Lotman: See on oluline tähelepanek, mis toob meid jutu algusesse: ülikool ei ole seotud mitte riigi, vaid linnaga. Ajalooliselt ei teki ülikool kunagi maal, külas. Ülikool on linnakultuuri osa.

Raud: Ülikool on siis põhimõtteliselt nagu polis või agoraa. Üksteisega kõnelemine, erinevate inimeste kokkupuutumine samas ruumis. Aga mis on maaelu – kui välja arvata sepp ja mölder, kes on spetsialiseerunud tegelased ja võivad mitme küla peale ühed olla, siis ülejäänute rütm kulgeb samas tsüklis. Samas kui linnaelanike tsüklid võivad olla väga erinevad. Polüfoonia on olemuslikult nii linna kui ülikooli osa.

Lotman: Ma tahaks tagasi tulla selle juurde, mis huvi on riigil rahastada ülikooli. Kui rääkisime sellest, et ülikool ei peaks riigist sõltuma, siis tuleks eristada kolme poolt: ühiskond, riik ja ülikool.

Viik: Riik peab ju väljendama ühiskonna huvisid. Selles mõttes on riik ja ühiskond üks ja sama.

Lotman: Ja sa tahad öelda, et see ongi nii?

Viik: Põhiseaduse järgi Eestis küll.

Lotman: Ma tahan vastu vaielda. Õnneks ei ole Eestis ühiskond ja riik üks ja seesama. Kujuta ette, kui ühiskond otsustaks referendumil, mida ülikoolides õpetatakse. Ma arvan, et see oleks ülikoolidele ja ühiskonnale väga halb stsenaarium. Õnneks otsustavad seda bürokraadid ja teised vastikud inimesed.

Viik: Mõtleme niipidi: ülikool võib olla ühiskonnale kasulik, aga riigile mitte nii väga ja valitsusele veel vähem. Järelikult on võimalik selline olukord, kus ühiskond vajab ülikooli, aga riigiaparaat mitte.

Lagerspetz: Aga kui räägiks Habermasi appi võttes pigem mitte ühiskonnast, vaid avalikkusest: avalikkus ja ülikoolid on selle avalikkuse osa. Ülikoolid ise on ka avaliku mõttevahetuse kohad, aga nad osalevad ka kogu ühiskonda haaravas avalikkuses.

Lotman: Aga kes otsustab, kes osaleb?

Lagerspetz: Praktikas on mõnel muidugi paremad ressursid osaleda ja end kuuldavaks teha, aga ülikoolil on teatud mõttes siiski nagu võimutsentrum selles avalikus diskussioonis osalemiseks.

New York Timesi arvamuskülgedel ilmus kolumnisti Stanley Fishi kirjutis, kuidas raha vähenedes alustas NY osariigi ülikool kokkuhoidu sellest, et pani kinni humanitaarteaduskonnad. Kas ka Eestis on reaalteadused privilegeeritud seisus?

Raud: Reaalteaduste rahastamine Eestis on mitu korda, mitukümmend korda suurem.

Viik: Minu seletus on, et poliitikud on hakanud uskuma, et kui me investeerime kõvasti loodusteadustesse, siis muutub majandus innovaatilisemaks. Tegelikult ei ole nende kahe asja vahel põhjuslikku seost.

Raud: Absoluutselt. Aga seda tõendasid muidugi tindisolkijad.
Ma ei ütle, et me ei vaja juurde tehnoloogilisi avastusi. Aga see, kuidas ülikooli teadmised muutuvad tehnoloogiateks, pole ühe eriala asi. Et seda tehnoloogiat luua, pead sa aru saama midagi ühiskonnast ja sellest, kuidas ta muutub. Reaalteadmise muutumine majandust elavdavaks projektiks on asi, kus väga mitut liiki teadmised ja oskused, sealhulgas nn pehmed teadused, peavad omavahel koostööd tegema. Reaalteaduste kuulutamine arengu ainsaks allikaks on umbes sama hea kui kultuuri taandamine meelelahutustööstuseks. Mõlemad mõjuvad ühiskonnale umbes samamoodi nagu heroiini legaliseerimine.

Lotman: Kui see jutt kokku võtta, siis ülikool täidab ühiskonnas kolme tähtsat funktsiooni. Ja need pole omavahel rangelt seotud. Esimene on spetsialistid. Ühiskond vajab spetsialiste ja ülikool seda ülesannet mingil määral täidab. Täidab halvasti, aga ükski teine institutsioon seda paremini ei täida.

Punkt kaks: ülikool toodab intellektuaale. Intellektuaal on spetsialisti vastand: spetsialist teab täpselt, mis on ta eriala, ega tea midagi, mis on väljaspool. Intellektuaalil on raskusi selle määramisega, mis on ta eriala, aga ta teab täpselt, mis on väljaspool. Intellektuaalid on ühiskonnale väga vajalikud. Nemad kritiseerivad ühiskonda. Nad on vajalikud seepärast, et nad esindavad teistsugust arvamust. Ülikool pakub ühiskonnale alternatiivselt häält ja see, et ühiskonnale see hääl ei meeldi, ei tähenda, et ühiskond seda häält ei vaja. Ja see on see punkt, miks me ei saa rahvahääletusega otsustada, mida on ülikoolidele vaja.

Ja kolmas: intellektuaalid ja spetsialistid võivad olla ka kusagil mujal, väljaspool ülikooli, aga ülikooli kõige elitaarsem ja tähtsam funktsioon on teadlased. Teadlane ei ole ei spetsialist ega intellektuaal. Spetsialist teab teadmist, mis on tal olemas, intellektuaal oskab arvata, mis on väljaspool tema teadmist, aga teadlane on suunatud tõe poole ja teadlased loovad teadmisi, mida veel ei ole. Neid inimesi on ühiskonnas väga vähe vaja. Ilma nende inimesteta ei saa ühiskond funktsioneerida.