Aastat on ikka võrreldud raamatuga, milles 365 lehekülge ning millesse tuleb read ja sõnad kirja panna meist igaühel ise. Täna oleme jõudnud ühe raamatu viimasele leheküljele, et alustada homme sissekandeid 2016. aasta puhastele lehtedele.
Juhtkiri: elagem hirmuta
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Postimees on valinud välja Eesti elu 50 sündmust, mis 2015. aastal elu lehekülgedele kanti. Neis sündmustes on küll varje rohkem kui valgust, kuid see ei tähenda kindlasti seda, et aasta 2015 tervikuna oleks olnud valguse poolest vaesem kui eelnevad. Ka varje oli selles aastas vaevalt rohkem kui varasemates.
Kui 2014. aasta lõpus võis öelda, et see oli aasta, mil naasid vanad varjud, kuid mis viimastele Euroopa põlvkondadele juba tundmatud, siis 2015. aastal leidsid tänased põlved end hoopis seni tundmatute väljakutsete ees. Meenuvad neli apokalüpsise ratsanikku piiblist, kes sümboliseerivad inimkonna suurimaid igavikulisi hirme: sõda, nälg, surm ja katk. 2014. aasta tõi meie inimeste teadvustesse tagasi esimese neist ning paraku on 2015. aasta ebakindlust ümbritseva suhtes kasvatanud veelgi. Hiljuti avaldatud uurimuse järgi tajuvad Eesti elanikud maailma ebastabiilsema paigana kui varem ning pelgavad suurte, globaalsete konfliktide vallapääsemist.
Tõepoolest, maailm on muutunud teatavas mõttes väiksemaks ning omavahel tihedamalt läbi põimunud paigaks, kui ta oli seda veel näiteks mõnikümmend aastat tagasi. Paljud Euroopa ja laia maailma hädad ning probleemid, mis meid toona justkui otseselt ei puudutanud, puudutavad meid praegu, sest oleme osa sellest Euroopast, mida meist pool sajandit eraldasid barjäärid. Rohkem kui 25 aastat pärast nende tõkete langemist rajatakse Euroopas uusi ja kutsutakse üles rajama uusi, mis tähendaksid reaalsuses selle uue Euroopa lõppu.
Kui mõelda sellele, mille poolest lõppev 2015. aasta Eesti ühiskonnas meelde jäi, siis ehk teatava hirmu ning ebakindluse fooni poolest, mille lõi Euroopas sel aastal ägenenud migratsioonikriis. Inimesed on rännanud läbi ajaloo, migratsiooniprotsessid on olnud pidevad nii inimeste maailmas kui ka loomariigis ning alluvad teatavatele seaduspäradele. Paljud argumendid, mida on esitanud debattides nn migratsioonivastased, on tegelikult vastuolus nende kirjutamata seadustega. Nendes debattides on toodud palju võrdlusi ja paralleele ajalooga. Aga kui vaatame oma kodumandri ajalugu, siis räägib see meile pigem sellest, et sissetungijate ja -tulijate teised põlved on sulandunud ja omaks võtnud suuremal määral kohalikud käitumisharjumused.
Tormi põhjal, mis 2015. aastal leidis aset eestikeelses interneti- ja meediaruumis, võiks jääda ekslik mulje, nagu Eesti asuks Ungari või Balkani riikide kombel kriisi epitsentris, mitte Euroopa ääremaal, kuhu Süüria sõjapõgeniku või Kosovo majandusmigrandi jalg harva satub. Kui mõned Eesti poliitikud olid meid juba aastaid tõmmuma nahavärvi ja võõra kultuuriga sisserändajate massilise saabumisega hirmutanud, siis Euroopa Liidu kava jagada põgenikke liikmesriikide vahel kvoodi alusel andis sellele retoorikale hoopis uue konteksti. Enne 2016. aastat võikski Eesti inimesi vaid Karlssoni kombel rahule manitseda. Meid ümbritsevat maailma ei pea kartma, ja see ei kehti ainult võõrahirmu kohta. Seoses Euroopa migratsioonikriisiga on meilegi meelde tuletatud, et oleme osa kristlikust kultuuriruumist. Kui vaatame selle kultuuri ühte alusteksti, piiblit, siis Saalomoni tarkuseraamatus on kirjas, et hirm pole midagi muud kui mõistusest loobumine.
Inglise poeet Samuel Taylor Coleridge on 1830. aastal kirjutanud, et see, mis algab hirmust, lõppeb hullumeelsusega. Seepärast võiks soovida kõigile Eestimaa elanikele, et me elaksime ilma hirmuta. Meie hirmud pole olnud kunagi heaks nõuandjaks ning pole nad seda ka algaval 2016. aastal. Ühiskonnas levivad hirmud ja eelarvamused on põhinenud ikka teadmatusel, sellega kaasneb kõik ebameeldiv, mh viha ja ebakindlus. Probleemid ei lahene iseenesest, kuid neile on vaja läheneda mõistuse, mitte emotsioonidega. See on see, mida me ei tohiks unustada täna, kui sulgeme viimase peatüki vanas raamatus. Et homme alustada uue peatükiga juba uues raamatus.