/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
/nginx/o/2015/12/30/4840551t1hdf57.jpg)
Postimehe kolumnistid valisid välja lõppeva aasta kõige olulisemad sündmused maailmas. Toome esile kuus enim hääli saanud sündmust koos kolumnistide põhjendustega, miks need 2015. aastal tähtsad olid.
Postimehe kolumnistid hindavad: 6 olulisimat sündmust maailmas aastal 2015
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rändekriis Euroopas
2015. aastal kasvas järsult Euroopa riikidesse sisserändavate ja läbirändavate pagulaste ning migrantide arv.
/nginx/o/2015/12/30/4840551t1hdf57.jpg)
Jaak Jõerüüt: Miinusmärgiga supernähtus, mis paljastas Euroopa liidrite pikaajalise naiivsuse, saamatuse ja vastutustundetuse. Euroopa suure muudatuse käivitaja. Plussmärgi lootus eksisteerib miinuse varjus – kõik kokku ehk avab piisavalt silmi ja loksutab kaanonist lahti piisavalt ajusid, et tajutaks, kus asub piir solidaarsuse ja enesehävitamise vahel.
Mart Raudsaar: Tegemist on ajaloolise rahvarändega, mis on näidanud Euroopa Liidu nõrkust, mis on muutunud ELi juhtimiskriisiks ning võib selle jätkudes ühenduse lagundada, mis oleks kontinendile suureks kaotuseks. Sündmused on näidanud veelkord, et ajaloo lõpust kõnelda oleks kohatu.
Erkki Bahovski: Pagulaste tulek on käivitanud väga terava debati nii Eestis kui ka väljaspool Eestit, mida hakata peale pagulastega. ELi riigid kisuvad tekki üksnes enda peale, koostööd on väga vähe.
Ahto Lobjakas: Ähvardab ringi kujundada jõujooned Euroopas -- kuigi hetkel on Saksamaa veel sadulas ühenduse väärtusjärjepidevuse kaitsjana. Tulemuseks siiski laienev lõhe Lääne- ja Ida-Euroopa vahel, kusjuures «Euroopa» n-ö kaubamärk kuulub nii vaimselt kui materiaalselt esimesele.
Pariisi kliimalepe
Pariisi kliimakonverentsil seati ambitsioonikas eesmärk vähendada kasvuhoonegaaside tootmist 80 protsenti aastaks 2050.
/nginx/o/2015/12/30/4840557t1hc24b.jpg)
Jaak Jõerüüt: Kõrvulukustavad ovatsioonid mõjuks naiivselt, sest allkirjade sisulist hajumist tähtsatelt dokumentidelt on ajalugu täis. Aga annus lootust on lisandunud. Eks me näe.
Tarmo Pikner: Hindan mitte niivõrd selle kokkuleppe sisu vaid vormi. Laskumata aruteludesse, kas kliima soojenemine on inimtekkeline, kas piisab temperatuuri tõusu peatamisest 1,5 või 2 kraadi ulatuses ja kas CO2 asemel peaks mõõtma hoopis metaani koguseid, hindan eelkõige seda, et enamik maailma riike suutsid üldse milleski kokku leppida. See teadmine annab lootust, et hulk inimesi on siiski huvitatud maakeral edasi elamisest (kuigi eelnenud Pariisi sündmused püüdsid tõestada vastupidist).
Mart Raudsaar: Ehkki kriitikud peavad globaalset kliimasoojenemist voodooks, on minu jaoks kliimamuutust veenvalt tõestanud pooluse jääkilbi süvapuurimine, kus jäässe jäänud gaasimullikeste abil on võimalik rekonstrueerida muistse atmosfääri koostist. Et midagi on ilmaga viltu, tõestab ka vaade aknast õue. Seega on tegemist ajaloolise kokkuleppega, seda enam, et üksmeele saavutasid arenenud maad ja arengumaad.
Ahto Lobjakas: Tegelikult kokkulepe mitte milleski määravas (veel?) kokku leppida. The show must go on, kardinaid meie vähemalt ise ei näe.
Terrorirünnakud Pariisis
7. jaanuaril toimus satiiriajakirja Charlie Hebdo toimetuses tulistamine, kus kaks relvastatud meest tungisid hoonesse ja lasid seal maha 11 inimest, sealhulgas ühe politseiniku, kes oli määratud peatoimetajale ihukaitsjaks. Hiljem tänaval sattusid ründajad tulevahetusse kohale saabunud Prantsuse riigipolitseitöötajatega ja üks politseinik sai surma. Rünnakus sai haavata 11 inimest.
13. novembri hilisõhtul toimunud rünnakutes sai surma vähemalt 129 inimest ja haavata umbes 300 inimest
/nginx/o/2015/12/30/4840677t1h4108.jpg)
Erkki Bahovski: Charlie Hebdo jaanuaris ja Pariisi veresaun novembris. Daesh on jõudnud Euroopasse ja mujalegi. Kodune turvalisus tundub järjest rohkem näilisena.
Olev Remsu: Islamiradikalismi plahvatuslik aktiivsus, Charlie Hebdo rünnak ning sellejärgne võimas ja ülev Euroopa ühtsuse demonstratsioon.
Andra Siibak: Pariisi terrorirünnakud näitasid ilmekalt, et sotsiaalmeedia võib kriisisituatsioonis olla kahe teraga mõõk. Ühest küljest sai sotsiaalmeedia kaudu kiirelt infot jagada (Facebook võttis esimest korda ajaloos inimtegevusest ajendatult kasutusele rakenduse, mille abil pariislased enda lähedastele märku anda, et nendega on kõik korras. Teisalt levis sotsiaalmeedias kulutulena ka hulgaliselt valeinformatsiooni, mis omakorda aitas kaasa hirmu ja vaenu õhkkonna levitamisele kaasa.
Marsil vesi ja pildid Pluutost
14. juulil möödus Pluutost kosmosesond New Horizons, mis oli esimene kord, kui õnnestus kääbusplaneeti lähedalt pildistada. 28. septembril teatas NASA, et planeedil Marss on leitud vedelas olekus vett.
/nginx/o/2015/12/30/4840687t1h7e64.jpg)
Mart Raudsaar: Ilmselge, et inimkond peab Maalt edasi liikuma teistele planeetidele. Lähim ja sobivaim koht on selleks Marss. Vee leidmine punasel planeedil tähendab, et selle koloniseerimine võib olla arvatust lihtsam. Samuti on see viinud minu kui ulmesõbra mõtted võimalusele, et Marss oli kunagi meie kodu, kuskohast kliimakatastroofi järel koliti Maale.
Olev Remsu: Mind liigutas tõsiselt, kui üheksa aastat teel olnud kosmosesond New Horizons 14. juulil viimaks Pluutost mööda kihutas. Vaene Pluuto! Mäletan ägedaid demonstratsioone Pluuto kaitseks, kui Rahvusvaheline Astronoomiaühing planeedi kvalifitseeris ümber kääbusplaneediks.Teadusküsimus muutus emotsionaalseks ja üldrahvalikuks, uut määrangut võeti solvanguna kuue miljardi kilomeetri kaugusele. Nüüd on väike rahuldus käes, Pluutost on meil suurepärased fotod. Kosmoseodüsseia pole ainult tehnika võidukäik, vaid väga ja väga kirge täis nähtus.
Henrik Roonemaa: Marss oli Google’is tänavu juba peaaegu sama palju otsitud planeet kui Maa ning põhjus on ilmselt tänavuses avastuses, et punasel planeedil on vett. Terve sügise aga saime imetleda lähedalt ja siis veel lähemalt tehtud fotosid Pluutost. Muude igapäevaste sündmuste keerises on lihtne ära unustada, kuivõrd oluliste avastustega me tänavu kokku puutusime.
Venemaa sekkus Süürias
Septembri lõpus alustas Venemaa õhulöökidega Süürias, kuid rõhutas, et nende sihtmärgiks on terrorirühmitus Islamiriik. Mitmete lääneriikide sõnul on seniste õhulöökidega rünnatud Assadi vastustava mõõduka opositsiooni rühmitusi.
/nginx/o/2015/12/30/4840689t1ha345.jpg)
Erkki Bahovski: Moskva sõttaastumine Bashar al-Assadi poolel üksnes pikendab lahenduse leidmist ja suurendab veelgi sõjapõgenike hulka.
Ahto Lobjakas: Garanteerib rahvusvahelise olukorra destabiliseerituse aastateks, kui mitte aastakümneteks. Moskva on taas igas pulmas peigmees ja igal matusel kadunuke. Tulemuseks negatiivne impulss piiririikidele nagu Eesti, kes leiavad end üha enam äralõigatuna nii idas kui läänes.
Kuuba ja USA taastasid diplomaatilised suhted
Juulis teatas Kuuba, et Havanna ja Washington taastavad täielikult diplomaatilised suhted, mis katkesid 1961. aastal ja taasavavad saatkonnad.
/nginx/o/2015/12/30/4840691t1h5197.jpg)
Jaak Jõerüüt: Sündmuse teevad suuremaks tavalistest kahepoolsetest asjadest esiteks taastamise tehnoloogia ja teiseks poolesajandilises katkestuses sisaldunud globaalkriis. Märgiline samm mitmes mõttes.
Indrek Kuus: Kapitalistliku USA ja sotsialistliku Kuuba diplomaatiliste suhete taastamine tänavu suvel on märk sellest, et kaks aastakümneid vaenujalal olnud riiki saavad ära leppida. Eks ameeriklastel on lisaks lihvitud diplomaatiale ka piisav pommivaru, kuid seda seekord tarvis ei läinud nagu kunagi ammu Jaapanis. Vahejuhtum Sigade lahes 1962. aastal, kus tuumarelvadega vehiti jääb juba paadunud sõjaajaloohuviliste lahata. Tahaks veel vaid loota, et kõrilõikaja Che Guevara fännide hulk väheneb.