/nginx/o/2015/04/29/4012103t1h9b3e.jpg)
Tänases EPLis heidab ajakirjanik Villu Zirnask pagulas- ja inimõigusorganisatsioonidele ette, et nad on nn burkakeelu teemal (eelkõige selle vastu) sõna võtnud, vähendades niimoodi enda ühiskondlikku autoriteeti. Aga arutelu mosleminaiste näokatete üle ei ole algatanudki inimõigusorganisatsioonid, vaid pigem on see olnud see ühe valitsuserakonna küüniline soolosamm, et pildil püsida, kirjutab inimõiguste ekspert Kari Käsper Feministeeriumis.
Sõltumatu inimõigusorganisatsioon ei saagi sellisel puhul teha muud, kui seista inimõiguste eest. Ühiskondlik autoriteet ei teki ju populismist, vaid sellest, kui hästi oma tööd tehakse ja selgitatakse. Inimõiguste keskus ja teised valdkondlikud vabaühendused on sellega hästi hakkama saanud ja saavad üha paremini edaspidi. Inimõiguste mõjusaks kaitseks on oluline tegeleda kõige tõrjutumate inimeste inimõiguste kaitsega: tuua nende hääl esile, aidata neil endal oma õigusi kaitsta.
Kaitset vajavad inimesed on Eestis traditsiooniliselt olnud naised, venelased, puuetega inimesed, LGBTQ+ inimesed, romad ehk kõik need, kes ei saa alati ühiskonnas kasutada kõiki inimõigusi võrdselt teistega. Tänases ühiskondlikus debatis on nii Eestis kui ka mujal läänemaailmas üheks selliseks inimeseks burkat või niqabi kandev islamiusuline naine. Kui me ütleme kas või ennetavalt, et temale võrdsed inimõigused Eestis ei kehti, siis tähendab see inimõiguste olulist devalveerimist üldiselt ja kõigile. See on nn burkakeelu puhul ohtlik ja seetõttu oli oluline esitada ka argumenteeritud vastulause, kui teema tõusis. Olukord, kui inimõiguste potentsiaalse piirangu kohta keegi midagi ei öelda ei julgegi, on ühiskonnale tervikuna palju kehvem.
Villu Zirnaski repliiki iseloomustab ka teadmatus. «Islamimaades» pole mingeid ühtseid rõivastumisreegleid, vaid need erinevad riigiti kardinaalselt (Lähis-Idas elab vaid 15% maailma moslemitest, kõige rohkem on neid Indoneesias, seejärel Pakistanis, Indias ja Bangladeshis). Kui ta mõtles «islamimaade» all tõesti ainult teatud araabiamaid, siis ei ole need teokraatlikud autoritaarsed riigid küll need, kust Eesti peaks inimeste põhivabaduste asjus eeskuju võtma. Samuti pole «siinsete tavadega arvestamine» ja niqabi kandmine kuidagi teineteist välistavad. See, et mõni üksik naine bussis nr 5 näokatet kandes tööle sõidab, ei sega mitte kedagi, kui meedia ja ühiskond ei otsusta sellest probleemi teha (ei soovitagi ju keelata näokatet üldiselt, vaid ainult ametiasutustes).
Seega tekib küsimus, mis ajalooline tava või traditsioon see selline on, mis nõuab ametiasutustes teatud riietuse kandmist? Koolivormi meil enamikus koolides pole, sobiva kooliriietuse küsimus peaks jääma iga kooli enda otsustada. Arstid kannavad kohati hügieenipõhjustel niikuinii näomaski, seega haiglates näokatte keelamine oleks ilmselt tervisele ohtlik. Õnnepalees kui ametiasutuses jääb ka pruudil loori kandmise õigus loodetavasti alles.
Peaksime toetama liberaalseid ja mõõdukaid islamiusulisi, mitte neid ja moslemiusku tervikuna antagoniseerima. Käies välja taolised läbimõtlemata ja hirmudel tuginevad keelud, tekitame ainult rohkem võõrandumist ja mõistmatust. Lisaks, kui kui veerandi maailma elanikkonnast moodustavate moslemite jaoks seostub Eesti ennekõike ainult nende vastu suunatud keeldudega, vähendab see täiesti tarbetult meie kõigi võimalusi teha äri ja reisida.
Burkakeelust märkimisväärsem on hoopis Urmas Reinsalu juhitud justiitsministeeriumi vildakas kaasamispraktika, millega jäetakse pädevaimad valdkondlikud vabaühendused inimõigusi puudutavates küsimustes aruteludest ja otsustusprotsessist järjepidevalt eemale. Tegelik oht demokraatlikule ja vabale Eestile on taolised hiilivalt totalitaarsed katsed kodanikuühiskonda allutada.
Kari Käsper on TTÜ Ragnar Nurkse instituudi doktorant, kes on sel semestril akadeemilisel puhkusel Kuala Lumpuris, kus niqab’i kandvaid naisi kohtab tänavapildis üpris sageli.