Maimu Berezkina

FOTO: Nadia Frantsen

Ametlikule rangele keelepoliitikale vaatamata on Eesti riigiasutused venekeelse elanikkonna suhtes tegelikkuses küllaltki vastutulelikud ning osutavad teenuseid vene keeles nii teenindusbüroodes kui ka tõlgitud e-teenuste kaudu, kirjutab Oslo ülikooli doktorant Maimu Berezkina.

Värskelt ilmunud uuringust selgub, et venekeelse sihtrühmani jõudmise eesmärgil on Eesti riigiasutuste jaoks tähtis esitada avalikke teenuseid ka vene keeles. Vaatamata keeleseaduse ükskeelsele fookusele on ühiskonna halduspraktikas küllaltki palju pragmatismi ning vene keelt kasutatakse riigi avalikus sektoris laialdaselt. Nii ei ole Eesti riigiasutuste keelepraktika suunatud rangelt riigikeeles suhtlemisele, vaid on pigem teadlik igapäevasest vajadusest suhelda venekeelse elanikkonnaga nende emakeeles. 

 

Keeltekasutus eesti riigiasutustes

Oma doktoritöös, mida kirjutan Oslo ülikooli mitmekeelsuse uuringute keskuses MultiLing, uurin erinevate keelte kasutamist eesti ja norra riigiasutustes. Eestis viisin läbi uuringu 2014. aasta suvel neljas asutuses: maksu- ja tolliamet, töötukassa, politsei- ja piirivalveamet ning sotsiaalkindlustusamet. Just need asutused valisin välja sellepärast, et enamik Eestis elavaid täiskasvanud inimesi on ühe või mitmega nendest mingil oma elu hetkel ühenduses, näiteks tuludeklaratsiooni esitamise, töö otsimise, uue passi või elamisloa taotlemise, või siis pensioni vormistamise eesmärgil.

Intervjueerisin riigiasutustes töötavaid inimesi, kes oma igapäevases töös tegelevad avaliku kommunikatsiooniga ja informatsiooni edastamisega ning pärisin neilt erinevate keelte kasutamise kohta avalikus sektoris. Lisaks külastasin samade riigiasutuste Tallinna teenindusbüroosid ja analüüsisin nende veebilehti. Täiendavat infot kogusin ka riigikantseleis, keeleinspektsioonis ja riigiportaali eesti.ee peakontoris tehtud intervjuude abil.

Nii on vene keele kasutamine nende asutuste jaoks tihti kui piiri peal mängimine, sest arvesse tuleb üheaegselt võtta nii Eesti riigi küllaltki ranget keeleseadust kui ka mitmekeelset reaalsust.

Intervjuudest selgus, et vene keel on eesti riigiasutustele tõsine väljakutse. Ühelt poolt peavad asutused järgima ametlikke eeskirju, kus eesti keele kasutus ametlikus ja avalikus suhtluses on esmatähtsaks seatud. Teiselt poolt aga on riigiasutuste eesmärgiks sotsiaalsete teenuste pakkumine ja riigiteabe efektiivne levitamine kogu elanikkonnale, inimeste keelelisest taustast sõltumata.

Nii on vene keele kasutamine nende asutuste jaoks tihti kui piiri peal mängimine, sest arvesse tuleb üheaegselt võtta nii Eesti riigi küllaltki ranget keeleseadust kui ka mitmekeelset reaalsust. Täpsemalt öeldes ei valda kõik vene keelt emakeelena rääkivad inimesed Eestis riigikeelt piisaval tasemel, et täita ametlikke avaldusi, saada aru keerulisest riigiinfost ja teenindusbüroode töötajatele eesti keeles ühte või teist probleemi kõikide detailidega lahti seletada.

Venekeelse elanikkonnaga kergema suhtlemise võimaldamiseks investeerivad eesti riigiasutused vene keele kasutusse. Näiteks võetakse Tallinna teenindusbüroodesse tööle eelistatult inimesi, kes oleksid vähemalt suulisel tasemel võimelised klientidega ka vene keeles suhtlema.

Minu informandid väitsid, et avalikkusega kontakti nõudvate ametikohtade jaoks on vene keele oskus tähtis kaalutlus värbamisprotsessis. Intervjuudele tuginedes võib väita, et eestikeelsetelt tööle kandideerijatelt oodatakse, et nad oleksid vene keele vähemalt mingil määral juba omandanud ning kui asutused ka mingeid keelekursusi pakuvad, siis on need pigem mõeldud täiendava spetsiifilise sõnavara omandamiseks. Selline tendents toob omakorda kaasa vene keele oskuse väärtustamise eestikeelse elanikkonna silmis; näiteks on avalikus ja teenindavas sektoris töötada soovivate inimeste hulgas Tallinnas populaarsed vene keele kursused.

Ka inglise keele oskust peetakse teenindusbüroodes töötamiseks tähtsaks, kuid vähemal määral. Sääraste keelepõhiste eelistuste põhjuseks on kõige tõenäolisemalt see, et kõik uuringus osalenud neli riigiametit tegelevad peamiselt Eestis elavate inimestega ja puutuvad seetõttu palju rohkem kokku eesti või vene keeletaustaga klientidega kui nendega, kes eelistaksid suhelda riigiga inglise keeles. Niisiis kajastavad need mitteametlikud keeleoskusnõuded olukorda, kus osa Eesti elanikkonnast ei valda eesti keelt piisaval määral, et ametiasutustega suhelda.

Vene keele kasutus teenindusbüroodes seadust siiski ei riku, sest keeleseaduse §12 «Asjaajamine võõrkeeles» lubab suulisel asjaajamisel riigiasutuste töötajatega mõlema osapoole nõusolekul kasutada ka muid keeli kui eesti keel. Huvitava võrdlusena võib veel tuua selle tõiga, et Tallinna teenindusbüroodes on vene ja inglise keelt kirjapildis esmapilgul vähe näha ning võõrkeelte leidmiseks tuleb visata pilk pigem ajutistele objektidele, näiteks infolehtedele, voldikutele ja plakatitele.

Kakskeelne info töötukassas. Foto:

FOTO: Maimu Berezkina

Vene keel e-riigis

Eesti edusammud digitaaltehnoloogia valdkonnas on olnud märkimisväärsed. Digital Economy and Society Index 2015 järgi on Eesti digitaalsete avalike teenuste pakkumises ja kasutamises paremuselt teine riik Euroopas (peale Taanit). Tänu digitaalsete platvormide ja veebipõhiste iseteenindusvõimaluste kiirele arengule võiks Eesti riigiasutuste veebilehti nüüd juba teenindusbüroode virtuaalseteks paralleelideks nimetada. Kuna riigiasutuste suhtlemine elanikkonnaga muutub aina rohkem digitaalsemaks, oli minu jaoks riiklike veebilehtede lisamine uuringusse loomulik samm.

Uuring näitas, et kolmkeelsed veebilehed eesti, vene ja inglise keeles on fookuses olnud riigiasutuste jaoks kirjutamata reegel. Samas kui ingliskeelne informatsioon on tihti puudulik, on vene keelde tõlkimisse palju rohkem investeeritud, nii et mitmed avaliku veebi venekeelsed leheküljed on eestikeelsetega peaaegu et identsed. Keeleseadust selline praktika jällegi ei riku, sest §16(4) järgi võib Eestis registreeritud asutuste veebilehtedele lisada mis tahes võõrkeeli, niikaua kui on olemas vähemalt eestikeelne kokkuvõte kogu pakutud teenuste kohta. Ehk siis Ilmar Tomuski sõnadega: «Kõik teised keeled võivad olla, aga eesti keel peab olema.»

Samas on veebikommunikatsioonis venekeelsete elanike jaoks omajagu kitsaskohti, näiteks tuleb venekeelsel veebilehel paiknevaid avaldusi ikka eesti keeles täita. Intervjuudes mainiti ka eestikeelsetelt elanikelt riigiasutuste keeltevaliku suhtes kaebekirjade saamist peale seda kui saadeti välja e-kirju, mis olid suunatud laiale saajaskonnale ning seepärast paralleelselt eesti, vene ja inglise keeles. Kuid kui sellised väiksemad raskused välja jätta, on ka Eesti virtuaalses avalikus ruumis võimalik vene keeles päris hästi hakkama saada. Nii võibki järeldada, et instrumentaalsed ja pragmaatilised eesmärgid on riigiasutuste jaoks keeltevalikuga seotud otsuste tegemisel tähtsamad kui range riigikeelse profiili hoidmine.

 

Lõpetuseks

Pärast seda, kui alustasin õpinguid doktorantuuris, olen rahvusvahelises akadeemilises maailmas tihti kokku puutunud Eesti keelepoliitika kriitikaga. Nimelt on mitmed keelepoliitika uurijad mulle maininud, et «Teil seal Eestis on ju kõik nii range ja kohalikke venelasi surutakse igati alla». Kui süveneda ainult ametlikku keelepoliitikasse, võibki esmapilgul ehk selline mulje jääda, kuid kui lähemalt uurima hakata, siis on asjalood inimlikumad ja puuduva eesti keele oskuse pärast riik inimest ukse taha ei jäta.

Oma uurimistöö kogemuste põhjal võin väita, et paljudes eesti riigiasutustes ei suhtuta vene keelde sugugi karmilt ning vähemalt Tallinnas saab venekeelne elanikkond Eesti riigiga ka oma emakeeles suhelda.