Tarmo Pikner: olgem eestlased, aga kuidas saada ka eurooplasteks

Tarmo Pikner Foto: Erakogu

Eurooplaseks ei sünnita ja euroopalikkus pole kaasasündinud nähtus. Euroopalikkusest on saanud maailmavaade, isegi kaks üksteisest erinevat maailmavaadet. Enne maailmavaatelisi valikuid tuleb aga saada eestilikuks, kirjutab arvamusportaali kolumnist Tarmo Pikner.

Eestlaste eurooplasteks transformeerumine on meie maal kestnud juba üle sajandi. Kui Gustav Suits sellise üleskutsega 110 aastat tagasi välja tuli, siis vaevalt uskus ta, et eesti rahvas vaevleb veel 21. sajandil eurooplaseks saamise vaevalisel teel.

Ameerikalikkus, euroopalikkus ja eestilikkus

Veel käimasoleva, kristliku maailma tähtsündmuse – jõulupühade ajal tuli New Yorgi peaväljaku Times Square’i jõulupuu alt uudis, et njuujorklased on otsustanud üksteisele soovida lihtsalt: häid pühi! Kuigi kõik asjaosalised teavad, et tegemist on jõulupühadega, kuid, et juhuslikult mitte solvata mõnd teise usku kuuluvat kaaskodanikku, siis on selline religioonineutraalne tervitusviis ajakohane.

Suure tõenäosusega on oodata, et õige pea ärkavad Euroopa poliitkorrektorid plastist jõulukuuskede all ja meid tabab järjekordne lingvistilise häma tuhin ehk seekord - jõulutervitusi ja kolmekuningapäeva õnnitlusi tuleks hakata edastama kõigi maamuna religioonide traditsioone silmas pidades. Niisiis ameerikalikkusele lüüakse pikemalt mõtlemata euroopalikkuse tempel peale ja sellest saab meile uus normaalsus.

Seevastu eestilikkuse ülimaks saavutuseks pean aga jõulude eelõhtul loodusfilosoofi Valdur Mikita poolt üllitatud tähelepanuväärset raamatut, kus ta saatis lingvistika metsa ja asendas selle mõiste lindvistikaga. Väga väärt teguviis. Jõudsin järeldusele, et Mikita raamatu võiks kogu täiega lisada Eesti riigi põhiseaduse preambulisse. Siis ei tohiks kellelgi tekkida enam kentsakaid küsimusi – mis asi see eesti kultuur on või kas seda üldse olemas ongi?

Lingvistiline häma on tekitanud kaks Euroopat

Tuleb tõdeda, et kogu aastat iseloomustavaid drastilisi sündmusi on looritatud lingvistilise hämaga, mis ei ole sugugi aidanud jõuda lähemale probleemide olemusele. Kui meie mainitud loodusfilosoof lubaks, teeksin siinkohal Mikitat ja soovitaksin alustada lingvistika metsasaatmisega Brüsseli kantseliitikuid ja muidugi neile tööd andvaid poliitikuid.

Poliitkorrektne lingvistiline häma, mille üldnimetajaks saanud euroopalikkus, on endasse mässinud kogu edumeelseks peetava läänemaailma. See on alles pool häda. Tegelik häda on selles, et euroopalikkuse malakaga materdatakse kõiki ja kõike, mis ei mahu neoliberalistide maailmapilti.

Kohandades Valdur Mikita mõttekatket – püütakse luua kollektiivse teadvuse absoluutset monarhiat. Ehk siis, euroopalikkusest on saanud maailmavaade, paljude jaoks ainuõige. Seni laialt levinud parem-vasak (põhk – hein) poliitskaalad tuleb kolikambrisse saata.

Nüüdseteks maailmavaatelisteks rajajoonteks on tekitatud kaks polariseeruvat nähtust – poliitkorrektne euroopalikkus ja teisalt, justnagu selle vastandina Euroopa kultuurilis-eetilisi põhiväärtusi kaitsev koolkond. Kaks Euroopat. Kaks teineteisest erinevat euroopalikku maailmavaadet. Sealjuures teise Euroopa esindajaile naelutatakse enamasti epiteetideks külge ksenofoobsuse silte. Mine võta siis kinni, kumb see euroopalikum Euroopa on.

Lingvistilise häma kataloog

Esimese kategooria lingvistilises mulinas moodustavad brüsseliidis kirjutatud juhtnöörilised tekstid, mis pole mõeldud lihtsurelikele arusaamiseks.

Näide: ELi institutsioonid ja liikmesriigid peavad kiiresti adresseerima puudujääki kriisikollete osas (hotspots). Isegi Briti ajaleht Financial Times oli sunnitud brüsseliidis kirjutatud pagulasteemalise kava tõlkima tavainimesele arusaadavasse keelde, kuigi see oli justnagu inglise keeles kirjutatud.

Teise kategooriasse kuulub nn vale aksioomi nähtus, kus lingvistilise hämamise tuhinas seatakse kohe esimese lausega üles ebaadekvaatne järeldus. Sellega püütakse näidata oma poliitkorrektset tarkust, kuid välja kukub rumalus. Nii ei panda probleemile õige diagnoos ja kogu asja edasine käsitlus läheb metsa (nagu on juhtunud pagulasprobleemiga).

Näide: kõigi lääne demokraatiate tippjuhid laususid pärast Pariisi terroriakte nagu ühest suust (kaasaarvatud meie riigijuhid) – terrorism ja migratsiooni-pagulastemaatika tuleb hoida lahus ja need on erinevad asjad. Selline aksioom pandi maha kohe esimese lause teises pooles (peale kaastunde avaldamist). Kui probleemile on pandud kohe vigane diagnoos, on selge, et õigete järeldusteni ja lahendusteni ei jõuta.

Järgmisse kategooriasse kuulub lingvistiline häma, kus pannakse ühte ritta teineteist sisuliselt välistavad laused.

Näide: Ameerika president Obama lausus paatoslikult peale järjekordset terrorirünnakut, seekord oma kodumaal San Bernardinos: «Me hävitame Islamiriigi!» Samas, ülejärgmise lausega ütles Obama: «Süüriasse me maavägesid ei saada.» Minu talupoja mõistus ei oska sellest retoorikast muud välja lugeda, kui et tuleb hakata tuumavarjendeid rajama. Muud moodi, kui tuumanupu kasutamisega, need kaks lauset ühes kontekstis koos ei kehti.

Või mis tulu oli Prantsusmaa presidendi Hollande'i ähvardusest: «Nüüd me alustame Islamiriigi ründamist!» Sealjuures kuupäev oli rünnatavatele teada antud (kellaaeg vist mitte). Pole aru saanud, et paarikümne lennuki õhkutõusmisest oleks probleemi lahendamiseks suuremat tulu tõusnud. Ants Laaneots oleks selle töö ilma pikema lobisemiseta kuu ajaga ära teinud (kui tal oleks prantslaste sõjavägi käsutada).

Kumba Euroopat valida? Või hoopiski eestilikkus!

Valida on kahe Euroopa vahel. Või oleks targem jääda eestilikkuse juurde? Viimasel juhul valitsevad ohtlikud karid. Ähvardab natsionalismitont. Ja kui viimast sõna kombineerida sõnaga sotsialist (mille järgi on samuti nõudlust), läheb asi päris hulluks kätte ära. Kõige pehmem süüdistus eestilikkuse propageerimisel oleks omanabavahtimise sündroom. Ega seegi hästi kõla. Ja mida ütleks selle peale Gustav Suits? Kus suitsu, seal tuld ja tuld antakse mõlemale – nii euroopalikkusele kui ka eestilikkusele.

Ometi kaldun arvama, et ükskõik kumba sorti euroopalikkus valida või minugi pärast kasvõi ameerikalikkus, kuid kõigepealt tuleb saada eestilikuks. See peaks olema aluspõhjaks ja eelduseks järgmistele valikutele. Euroopalikuks ei saa sündida.

Eesti riigi, rahva ja kultuuriigavikulise säilimise huvides panustaksin enam Mikita nimelise seenelkäimise traditsiooni jätkumisse, kui et ahtolobjaklike silmaklappidega euroopalikkuse järele sörkimisse. Täna meil õnneks veel seenemetsi jagub.

P.S. Kui vähegi võimalik, paluksin eraldada riigieelarve nn katuserahadest vahendid Valdur Mikita «Lindvistika» tõlkimiseks kõigisse ELi ametlikesse keeltesse ja siis jagada need Brüsseli lõpututes koridorides laiali. Sellega oleks Eesti riigi märk välja töötatud. Ja enamgi veel.