Pirjo Turk: vanemahüvitis vajab uuendusi

Foto: Pm

Eesti vanemahüvitise seadusel on olnud kahtlemata positiivne mõju, kuid selle asemel et hoida seda püha lehma staatuses, tuleks edasi minna, arendades süsteemi töö- ja pereelu parema ühitamise poole, kirjutab Praxise töö- ja sotsiaalpoliitika analüütik Pirjo Turk.

Tänavu 20. oktoobril võttis Euroopa Parlament vastu otsuse, et tasustatud rasedus- ja sünnituspuhkuse nädalate miinimumarv peaks Euroopa riikides olema 14 nädala asemel 20. Esimesed kuus puhkusnädalat oleksid emale kohustuslikud ja kaks nädalat tasustatud lapsehoolduspuhkust tuleb võimaldada ka vastsündinud lapse isale.

Otsusele eelnenud aruteludes nägid mõningad riigid uue korra miinusena maksumaksjate koormuse suurenemist (liiatigi kriisist toibuva majanduse kontekstis), kuid kriitikat tuli ka tööandjate poolt, kes leidsid, et pikenenud lapsehoolduspuhkus ohustab soolist võrdõiguslikkust töökohal.

Poolt-argumendid tuginesid osati Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) soovitustele, mille kohaselt pikem (kui 14 nädalat) lapsega kodus olemine on hea nii emale kui ka lapsele, eriti aga üksikemadele.

Skandinaavia pioneerid

Rääkides lapsehoolduspuhkuse seadustest ja «sotsiaalse reproduktsiooni» termini kasutuselevõtust, tuleb alustada Skandinaavia riikidest kui selle ala pioneeridest.

Mõeldes Põhjamaadele, tekib aeg-ajalt tunne, et nende riikide lennujaamade suveniiripoodidest võiks ühe müügiartiklina leida purgi, millesse on konserveeritud «heaolu» – olgu siis selle heaolu sümboliks kõiki aktsepteeriv ning tolereeriv Muumipere, turvaline pereauto Volvo, jõuluvana põhjapõtradel või rootsipunane majake.

Kui heaolu sümbol võib Rootsis, Taanis, Soomes, Norras ja Islandil varieeruda, siis vähemalt ühise sõna nende riikide poliitika iseloomustamiseks leiab siinkirjutaja küll – empaatia. On ju heaolu üritatud saavutada sellega, et pakkuda hüvesid kõikidele ühiskonnakihtidele kuni võrdse kohtlemise põhimõtte juurutamiseni kogu elanikkonnas.

Skandinaavias vastu võetud perepoliitikaseaduste puhul on olnud tegu siiski komplekssete ning ratsionaalselt kaalutletud reformidega. Töö- ja pereelu ühitamist lihtsustavate seaduste peamine põhjus on olnud majanduse kasv potentsiaalse tööjõuhulga suurendamise kaudu.

Rootsi oli esimene ja maailma mõistes unikaalne riik (Johansson, Klinth 2008), kus 60ndatel toimus soolise võrdõiguslikkuse debatt ja 1968. aastal võeti vastu uus perepoliitika, mille eesmärk oli vähendada tööjõupuudust, tugevdades naiste positsiooni tööelus ja ühiskonnas.

Uue perepoliitika eesmärk oli ka suurendada meeste vastutust ja osalust laste kasvatamisel ja kodustes töödes. 1972 tekitas Rootsi peaminister Olof Palme ilmselt ajaloolise sensatsiooni oma avaliku kõnega, teatades: «Kui mõni tänapäeva poliitikutest on seda meelt, et naistel peaks olema erinevam roll kui meestel või et oleks loomulik, et ta pühendab rohkem aega lastele kui mees, võiks sellist arvamust pidada kiviaegseks.»

Rootsi perepoliitika eesmärk ei olnud vaid naiste positsiooni tugevdada, vaid muuta ka maskuliinsusrolli, süvendades meeste perekesksemaid väärtusi. 1974. aastal võeti Rootsis vastu seadus, mille kohaselt võisid lapsevanemad valida, kumb jääb lapsehoolduspuhkusele.

Ja eelmise sajandi lõpus võtsid kõik Skandinaavia riigid kasutusele kohustuse või boonusena käsitletava «isakuu» – kuu (või nüüdseks juba kaks kuni kolm kuud), mida saab lapsega koos olemiseks kasutada vaid isa (sellest loobudes kaotavad lapsevanemad selle osa lapsehoolduspuhkusest).

Eesti vanemahüvitise seadus võeti vastu 1. jaanuaril 2004 eesmärgiga hüvitada lapsehoolduspuhkusel olevatele vanematele laste ilmaletuleku ja kasvatamise tõttu saamata jäänud tulu ning toetada töö- ja pereelu ühitamist. Eesmärk oli soodustada järjest mitme lapse sündi, tagades vanemale vanemahüvitise ka siis, kui ta kahe lapse sünni vahepeal ei töötanud.

Rääkides Eesti vanemahüvitise seaduse mõjudest, võib statistikaameti andmetele tuginedes öelda, et pärast 2004. aastat, mil vanemahüvitise seadus jõustus, on summaarne sündimuskordaja suurenenud ning olnud viimastel aastatel 15 aasta kõrgeim (ulatudes pea 80 protsendini), kuigi rahva­arvu vähenemine peatunud pole.

Praxise uuringust «Vanemahüvitis: kasutamine ning mõjud tööturu- ja sündimuskäitumisele 2004–2007» (Karu, M., Võrk, A., Tiit, E.) selgus, et sünnitajate profiiliks (mis hakkas küll vaikselt muutuma ka enne vanemahüvitise rakendamist) on üha enam kõrgharidusega ja eelnevalt töötanud naised. Kõrgemapalgalistele naistele on vanemahüvitis olnud motivatsiooniks, et sünnitada oma teine või kolmas laps.

Seega võib järeldada, et Eesti vanemahüvitise seadus on täitnud oma eesmärgi kompenseerida lapsehoolduspuhkuse ajal töötasu ja seeläbi soodustada sündimust. Kuid see on asja üks külg.

Vanemahüvitise varjupooled

Kuigi üks vanemahüvitise seaduse eesmärke on hõlbustada naiste töö- ja pereelu ühitamist, mõjub naiste pikaajaline tööturult eemalolek (mis on võrreldes teiste Euroopa riikidega tõesti pikk periood) halvasti naiste tööle värbamisele ja hiljem ka nende karjäärile (O’Dorchai, 2008).

Lapsehoolduspuhkusest tulenevad pikaajalised karjääripausid on aga omakorda ka üks naiste ja meeste palgaerinevuste põhjusi. Näiteks on leitud, et suurim palgalõhe meeste ja naiste vahel on just 30–40-aastaste seas (Rõõm ja Kallaste 2004, Rand­oja 2008), ning seda on uuringutes seostatud just naiste perekohustuste suurenemisega (Randoja 2008).

Praxise uuring «Sotsiaalkaitsesüsteemi roll turvalise paindlikkuse kujundamisel Eestis» (2010) tõestas küll, et viimastel aastatel pole kolme- kuni seitsmeaastaste laste olemasolu vähendanud naiste tööhõivet võrreldes nendega, kellel selles vanuses lapsed puuduvad.

Ehk teisisõnu on Eesti naistel tendents siiski pärast lapsehoolduspuhkust tööle naasta, kuid nagu eelnevalt mainitud, on töö- ja pereelu ühitamine, sealhulgas pikad karjäärikatkestused üks põhjusi, miks naiste karjäär edeneb palju vaevalisemalt kui nende partnerite oma.

Tööle naastes jätkavad naised sageli samalt positsioonilt (sama palgaga) kui enne lapsehoolduspuhkust ning pere juurdekasvuga kaasnevad sageli naiste töökoha- ja ametivalikuga veel teised karjäärile piiranguid seadvad faktorid. Näiteks on mehed pigem valmis minema kaugematesse piirkondadesse tööle kui väikeste lastega emad, kelle jaoks võib valikul kaaluda kõrgema palga üles töökoht kodu lähedal. (Hirsch et al. 2009).

Niisiis on meie vanemahüvitise seadus küll unikaalne oma pikaajalise tasustatud perioodi tõttu, kuid siiski üpris jäik ning ei soosi naiste osalist töötamist lapsehoolduspuhkuse ajal ega ka lapsehoolduspuhkuse samaaegset jagamist lapse isaga. Kui lapsevanem leiab ka aega lapse kõrvalt vanemapuhkuse ajal veidi tööd teha ja teenib töötasu üle miinimummäära, tasutakse talle vanemahüvitist teatud astme võrra vähem.

Ühest küljest on mõistetav, et kuna riik hüvitab lapsevanema töölkäimist, siis lapsevanema tööle naastes vanemahüvitise saamise perioodil ei pühitse see eesmärk abinõu; teisalt aga tekitab selline lähenemine tunde, nagu saaks lisatöö tegemise eest trahvi – sest võib tekkida olukord, kus mõne palgasumma juures on kogusissetulek (vanemahüvitis + palk) kokku väiksem, kui oleks ainult vanemahüvitis (Võrk et al. 2006).

Seega on meie vanemahüvitise seaduse kehtides töötegemine taunitav. Samas on tänapäeval üha rohkem töid, mida saab teha kodust lahkumata (interneti teel), ning lapsevanem ei pruugi töötamiseks isegi last kellegi hoida jätta, kuid hoiab end osaliselt oma tööga kursis.

Mis võiks olla lahendus?

Kuigi väikelapse ema ja isa võivad Eestis kas või iga kuu vahetada, kumb on lapsega kodus, ei leidu ilmselt töid, kus lapsevanemad niiviisi tegutseda võiks. Küll aga on võimalik töötada osalise koormusega ning sellist lähenemist toetab ka enamik teiste riikide lapsehooldussüsteeme.

Lapsevanematele on antud võimalus kombineerida lapsega kodus olemist ja osaajaga tööd. See võib tähendada näiteks seda, et ema on pool nädalat tööl, teise poole nädalast lapsega kodus ja samamoodi ühitab oma töö- ja pereelu isa.

Samuti on riike (Sloveenia, Tšehhi), kus tasustatud lapsehoolduspuhkuse võib välja võtta kuni lapse kooliealiseks saamiseni. Sellised süsteemid annavad lapsevanemale võimaluse tööelust mitte täielikult eemalduda. See võib soodustada ka isade lapsehoolduspuhkuse aktiivsemat kasutamist. 2006. aastal Praxises tehtud uuringust «Isad ja lapsehoolduspuhkus» (Karu, M. et al. 2006) selgus, et isad ei kasuta lapsehoolduspuhkust sageli just seetõttu, et  töö iseloomust tingitult ei saaks nad tööturult täielikult eemalduda.

Nagu artikli alguses mainitud, lähtusid pikema rasedus- ja sünnituspuhkuse poolt argumendid ka lapse heaolust.

Siinkirjutaja soov ei ole kindlasti alahinnata ema ja lapse vahelist lähedust, mis lapsel esimestel eluaastatel tekib. Kuid ei maksa alahinnata ka lapse ja isa suhet – on teada, et lapsed, kes sünnivad peredes, kus mõlemad vanemad pühendavad lapse kasvatamisele oma aega ja lähedust, kasvavad enesekindlamateks täiskasvanuteks, neil on paremad sotsiaalsed oskused jne (Peters, H. et al. 2000).

Meie vanemahüvitisseadus lubab küll lapse isal pärast lapse 70-päevaseks saamist ise lapsehoolduspuhkusele jääda, kuid paraku on sotsiaalkindlustusameti andmetel lapsega kodus siiski üle 90 protsendil juhtudest emad. Mingil määral kinnistab selline pikaajaline lapsega kodus olemine traditsioonilist soorolli – ema kui koduhoidja (ingl home­maker) ja isa kui leivateenija (ingl breadwinner).

Artikli esimeses pooles tõin näite Rootsi varal, kus juba 40 aastat tagasi võeti suund potentsiaalse tööjõuhulga suurendamiseks, tugevdades naiste positsiooni ühiskonnas. Hõlbustamaks öö- ja pereelu ühitamist, ei otsustatud kompenseerida naistele ainult lapsehoolduspuhkuse ajal kaotatud töötasu, vaid samuti üritati muuta meeste käitumist, suurendades nende osalust lastekasvatamises ja kodustes töödes.

Nii nagu kogu Euroopa, seisab ka Eesti silmitsi vananeva ühiskonnaga ja sellest tulenevalt ka tööjõupuudusega tulevikus. Eesti naised on väga kõrgelt haritud – statistikaameti andmetel oli 2009. aasta kõrgkoolilõpetajate seas 70,3 protsenti naisi.

Et naiste potentsiaali tööturul ära kasutada ja et haridusinvesteering end riigile ära tasuks, tuleks ka Eestis kaaluda isakuu kehtestamist. Siinkohal võib tekkida küsimus, kas kuu (või kaks) vähem lapsehoolduspuhkust naistele muudaks oluliselt naiste positsiooni tööturul. Ilmselt mitte drastiliselt, samas oleks isakuu ka riigi sõnum, toetamaks isade suuremat osalust lastekasvatamisel.

Isade ja emade lapsehoolduspuhkuse jagamise kasuks räägib ka asjaolu, et vanemapuhkusel on mõju lapsevanemate hilisemale elule. Lauri Leppiku ja Brit Veidemanni
uuringust «Laste arvu mõjust pensionile» (2006) järeldus, et praegune kogumispensionisüsteem ja asjaolu, et lapsehoolduspuhkust kasutavad peamiselt naised, võib tekitada olukorra, kus suurem laste arv toob võrreldes lastetute eakaaslastega kaasa väiksema pensioni.

Riigi maksed vanemapuhkusel olija pensionifondi on nii esimese kui teise samba puhul väikesed. Mitmes Euroopa riigis on lapsehoolduspuhkusel ja tööturult eemal viibitav aeg pensioni arvutades arvesse võetud.