Joel Volkov: sirutugem tähtede poole!

Joel Volkov Foto: Kristjan Lepp

Pealtnäha ilus inimene on senikaua täiuslik, kuni ta hakkab rääkima rumalat juttu. Superdisainitud kastekann on alles siis disainiobjekt, kui ta ka lilli kastab. Sama asi on ühiskonnaga laiemalt.

Praegu on taas kord Eestis pead tõstnud vajadus kiiresti rikkaks saada. Eraisikud, organisatsioonid, firmad ja valitsusasutused peavad mitmesugustes ringides nõu, kuidas seda kõige paremini saavutada.

Disainerid arvavad, et kui meie tooted ja teenused näivad ilusad, siis see ongi juba piisav eeldus rikkaks saada. Ettevõtluse arendajad arvavad, et kui meil on palju ettevõtlikke inimesi, siis suureneb tõenäosus, et mõni lööb särama ja võtab teised endaga kaasa.

Haridussüsteemis ollakse kindlad, et kui meie teadusarendus saab rohkem raha ja doktorikraadiga inimesi, siis olemegi mäel. Aga kus on sisu? Sellest ei räägi eriti keegi. Mida ma mõtlen sisu all?

Kui Virgini omanik Sir Richard Branson alustas oma äri, siis see polnud äri, vaid süntees rahateenimisvajadusest ja heast ideest – üliõpilastel polnud oma häälekandjat ning tema lahendas selle.

Seejärel selgus, et Prantsusmaal olid heliplaadid kallimad kui Inglismaal, ja ta läks neid sinna oma autost müüma. Äri sai sellest alles palju hiljem. Phil Knight müüs staadioni ääres oma teistmoodi tehtud ketse palju varem, kui sellest sai Nike, mis oli alguses väike kooperatiiv, mitte rahvusvaheline kontsern.

Samuti on Steve Jobsi, Coco Chanelli ja paljude teiste rahvusvaheliste edulugudega. Enne tuleb idee, siis amet, seejärel tuleb sõgedalt tööd teha ja alles sealt kasvab ettevõtlus.

Kui räägime, et me oleme Põhjala riik, siis peaksime väga tähelepanelikult vaatama, mismoodi toimib vormi ja sisu süntees näiteks Rootsis. Võrreldes Eesti aladega on Rootsi palju noorem tsivilisatsioon. Kui meie kammkeraamika on Tallinna aladel üle 6000 aasta vana ning Pärnu ja Kunda asulad üle ­ 10 000 aasta vanad, siis Rootsis joonistati alles 2500 aastat tagasi koopaseintele kritseldisi. Aga ometi on nemad praegu maailmariik, kust tõmmatakse niite nii maailma meelelahutustööstuse tipptasemel kui ka elektroonika ja jaekaubanduse kontekstis. Miks see nii on?

Rootsi ajaloolise küla struktuur on diametraalselt erinev võrreldes Eesti või Soome külaga. Küla keskus on nagu väike linnakene, kus tegutsevad spetsialistid: vasesepp, kingsepp, arst, pagar, puussepp, sepp, köösner, lihakaupmees, hingekarjane, koolmeister ja teised n-ö ilma maata spetsialistid. Talumehed elavad küladest väljas oma maade juures.

Küla on sõna otseses mõttes teenus- ja kaubanduskeskus. Seal on põhjust käia, kuna seal on sisu – teenused ja tooted –, mida ükski talumees ise teha ei oska. Nii on see olnud sajandeid üle terve Rootsi ning levinud sealtkaudu Rootsi läänealadele ehk Norrasse ja idaaladele ehk Soome. Ka meil on näha natuke jälgi sellest struktuurist nii Saaremaal, Ruhnus kui ka Haapsalus.

Selline mudel näitab, et ametimehed – olgugi et neil ei ole maid, karja ega suurt peret – on ülivajalikud ning mingis mõttes loovad kommuunile sisu. Nad tagavad eluspüsimiseks ja arenguks vajaliku järjepidevuse ning vastutasuks tarbivad ja väärtustavad talumeeste produkte.

Ehk siis Skandinaavia tundub tark, rahulik ja väärtuslik olema – see on asja vorm. Sisu on aga selles, et tänu väga karmidele oludele ning kaunis sõjakale ajaloole on ühiskond õppinud ennast ning oma tarkust kaitsma, hoides ja väärtustades oma teadmisi ja oskusi.

Rääkides abstraktselt ettevõtlusest ja selle vajalikkusest, võimendame õnneotsijate ambitsioone ning edastame ühiskonnale moonutatud sõnumi: hakka ettevõtjaks, küll see idee sul aja jooksul kristalliseerub. Ma nimetaksin seda Potjomkini sündroomiks. Teeme vähemalt fassaadi korda – küll kunagi jõuab toa ka teha.

Piltlikult öeldes tähendaks see, et me anname sulle Rootsi külakese keskele majakese – eks sa siis ise vaata, mis meheks sa hakkad. Tegelikult aga oleks vaja anda igakülgne abi heale ja kogenud sepale või tislerile, et ta saaks võtta endale rohkem õpilasi. Ja kui see töökoda tänu toetustele väga suureks kasvab, siis saab sellest ettevõte, mis polegi enam sepikoda, vaid Saabi tehas. Näiteks. Nii need Rootsi ettevõtted ja ühiskond ju kasvanud ongi.

Kui järele mõtelda, siis on ainult üks valdkond, kus asjad veidi teisiti käivad – see on finantsvaldkonna perifeersed teenused, kus näiteks pank asutab oma kanalite ja kliendibaasi paremaks kurnamiseks lisateenuseid (kindlustus, treilerite liising, autopargi hooldus, kinnisvara haldamine jms), olemata sisuline spetsialist nendel aladel.

Aga neid nn puuke luuakse puhtalt eesmärgiga nad ajapikku üles töötada ja siis proffidele hea raha eest infrana edasi müüa. Seega, ka selle tegevuse taga on tegelikult pankuri kui ametimehe raha kasvatav mõtlemine ning lõpptulemusena saab ring täis.

Ettevõtlus või ettevõte kitsamalt ongi kutse või ameti infrastruktuur. Ei midagi enamat. Kummalisel moel sai sellest aru isegi Nõukogude Liit, kuid ei suutnud seda üksikisiku kontekstis välja mängida.

Sotsialistlik ilmavaade ei võimalda seda. Meie ühiskond peaks olema sellest õppinud ja oma järeldused teinud. Ilmselt seoses ühiskonna ülepolitiseerumisega üritavad praegu erinevad jõud leida ühte lihtsat mudelit ühiskonna totaalseks edendamiseks, kas siis ultimaatumite või ühiskondlike kokkulepete abil. Sõbrad, sellist mudelit pole olemas.

On olemas inimesed, kes on ühiskonna arengu ja rikastumise seisukohalt juba praegu väärtuslikud, ja on palju inimesi, kes võiksid sellisteks saada. Aga see ei ole võimalik, kui neil paljudel puudub võimalus vähestelt edukatelt õppida. Me justkui kardame luua normaalset arengupüramiidi, kus tipus on vähe väga võimsaid ja vundamendi osas palju neid, kes peavad üles pürgima, et ellu jääda.

Tänapäeva Eestis kehtiv doktriin soosib mingis mõttes veidi paremtsentristlikku, kuid olemuselt sotsiaaldemokraatlikku maailmavaadet, mis on petliku vormina kopeeritud Skandinaaviast. Sisu mõttes aga oleme hoopis teises kohas ja teises ajastus. Ja hoopis teisel arengutasemel.

Meie Ikead, Nokiad, H&Mid, Volvod, ABBd ja Ericssonid on alles embrüotes peidus. Kui külvame oma piiratud ressursid võrdselt lihtsalt kogu küla ja metsa peale laiali ning unustame ära, miks Rootsi ühiskond on juba sadu aastaid tagasi otsustanud oma väärtuslikud meistrid küla keskusesse paigutada, siis ei toimu ühiskonnas mitte midagi muud peale lõputu jahumise teemal, et mis meist niimoodi saab.

Alguse juurde tagasi tulles tahan öelda, et meil ei ole vaja toetada Eesti meistrivõistlustel veerandfinaali jõudvat keskealist tennisisti, vaid meil on vaja küsida Kaia Kanepi käest, mida tal vaja oleks, et temast saaks tulevikus samasugune ikoon, nagu seda on Björn Borg koos oma moetööstuse ja muude äridega.

Meil on vaja küsida vanameister Priit Pärnalt, mida tema vajaks, et temast saaks Eesti oma Disney. Või mida vajab Meelis Milder, et Baltika suudaks konkureerida maailmas H&Miga. Või mida peaks tegema Iiris Vesikuga, et meile tekiks päris oma Björk ja avaks meie olemuse maailmale. Või mis on puudu Webmedia juhil Taavi Kotkal täna, et olla homme Microsoft...

Peame andma kosmilise kiirenduse oma tähtedele. Neile, kes inspireeriksid teisi ja annaksid kõigi teiste pingutustele sisu ning esitaksid uuele generatsioonile väljakutse. Kui räägime abstraktselt mingitest konkurentsivõimelistest sektoritest ja üritame väheseid vahendeid kõigi peale võrdselt jagada ning targutame sealjuures, et hea, et niigi saab, siis see on väga selgelt sotsialistlik lähenemine, mis peaks olema meile juba oma küündimatust tõestanud.

Lõpetuseks üks Erki Noole mõte, mida ma tuttava käest kuulsin. Kui Erki käest kord küsiti, miks ta nii tihti spordifunktsionääridega konflikti satub, siis vastas ta: «Mina tahan olla maailma parim kümnevõistleja, aga nemad vist ei soovi olla maailma parimad spordifunktsionäärid.»
Me peame sirutuma tähtede poole, et mitte lõpetada peotäie poriga.