Eesti ääremaad. Kas koduselt armsad?

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
... ja vaesus ning varemeis majad.
... ja vaesus ning varemeis majad. Foto: Pm

Depressiivsetest eesti väikelinnadest saab teha koduselt armsad tõmbekeskused, mis muudaksid inimväärse elu võimalikuks ka ääremaadel, kirjutavad geograafid Garri Raagmaa ja Antti Roose.

Postimehe lugu «Ääremaad tuleb inimlikustada» (8.11.2010) rääkis Pariisi ümbruse getodest. Tõepoolest, pärast sõda kontrollimatult kasvanud eeslinnades ja 1965ndal Pariisi hajutamiseks alustatud planeeritud plokkmajadest uuslinnadesse (villes nouvelles) on koondunud vaesemad immigrandid ja nende järeltulijad.

Pariisi tegelikult korralikult planeeritud linnaruumi voorib aga üha uut rahvast, kes lootuses heaoluriigi lobile saada panevad püsti oma telklaagrid ja millest iganes kokku klopsitud hurtsikud.

Selliseid «pilpakülasid» leiab mõistagi hoopis rohkem Kolmandas Maailmas – Ladina-Ameerikas, Aasias ja Aafrikas –, kus rikkust palju vähem ja hoolimatust märksa enam kui vanas heas Euroopas. Agulite tekke põhjus ei ole kehv linnaplaneerimine, vaid ennekõike kontrollimatud rändeprotsessid, millest integratsioonipoliitika ja omavalitsused jagu ei saa.

Tuleb ka rõhutada, et metropolide eeslinnaagulid ei ole mingi ääremaa – perifeeria. Getode, favela’de, slummide jmt tekke peamiseks põhjuseks on talumatu vaesus tegelikel ääremaadel, kust põgenetakse suurde linna või üritatakse jõuda Euroopasse või Põhja-Ameerikasse, lootuses leida mingitki tööd ja sissetulekut. Kui Pariisi agulitesse rännatakse peamiselt endistest asumaadest ja nüüd ka Ida-Euroopast, siis arengumaades toidab ülelinnastumist siseränne.

Vaesust ääremaadel põhjustab madal haridustase, s.o kehvad koolid, tööpuudus ja puudulik juurdepääs töökohtadele ehk vähene kapitaliseeritus, mahajäänud infrastruktuurid ja transport. Lühidalt – riigi hoolimatus oma inimeste suhtes.

Euroopa ja Eesti erinev suhtumine ääremaadesse

Lääne- ja Põhja-Euroopas on väärtuseks ühtlaselt arenenud eluruum. Sõjajärgse kiire linnalise kasvu tasakaalustamiseks on rakendatud regionaalpoliitikaid. Sama eesmärk on kohesiooni-, struktuuri-, sotsiaal- ja maaelupoliitikatel Euroopa Liidus: ehitakse infrastruktuuri, haritakse töötajaid ja torgitakse tagant ettevõtjaid. Euroopa hoolib oma inimestest. Tõsi, paistab, et seda hoolt ei jagu enam siia tulnud võõrastele, kellest paljud, nagu ilmsiks on saanud, ei tahagi nii väga eurooplaseks saada.

Ilmselt ei ole paljudele eestimaalastele üllatuseks, et ääremaastumine – osa territooriumi vaesumine ja sealt elanike liikumine suurde linna kodu- või välismaal – on viimasel paari-kümnel aastal Eestis oluliselt kiirenenud. Põhjuseks ennekõike põllumajandus- ja tööstustöökohtade kadu.

Kui kohalikud uusparunid võisid ehk veel mõni aasta tagasi salamisi isegi rõõmustada, kui konkurents maale jäi vähemaks ja see lubas maavaldusi ja käivet mitmekordistada, siis nüüd suurte laste-eagruppide lahkumisega on küsitatavaks muutunud nii koolide kui ka kõikvõimalike teenuste olemasolu.

Pariisi getos autode põlemapistmine lubab enda kätetööd imetleda õhtustes uudistes. Teema on tõstatatud ning leiab kajastust isegi Eestis. Euroopa perifeeria Eesti eksmajandikeskuste tondimajades ja tervete kvartalite kaupa kokkukukkunud ekskaevanduslinnades võib inimene end ise põlema panna – sellest ei juhtu suurt midagi. Teemat valged jõud valges meedias mõistagi ei tõstata. Küll aga saabub Dacial depressiivse väikelinna tagahoovi lunastaja Võsa Pets, kelle vahendatut võiks häbeneda mitte ainult Oja Peeter.

Lugedes maaeluprogrammide rahastajate pressiteateid, jääb mulje maaelust kui maisest paradiisist, meenutamas päikselist lapsepõlve õndsal kolhoosiajal. Euromiljonite najal on Kiidjärve rand vaat et sama popp kui Pärnu, Peipsi-äärsed külad ärkavad järjest elule, Saaremaal Pähklas sirguvad vähid, Vanamõisa seltsimajas aetakse suuri asju, Mätiku talus annavad mahepiima kuulekad lehmad jne. Halli argipäeva saabudes maaidüll kaob, porimülkasse jääb kinni ka Dacia.

Eesti ääremaa portree arvudes

Kui lugeda ääremaastumise tunnuseks omavalitsuse rahvastiku kahanemine kas viimase 50 aasta jooksul vähemalt poole võrra või alates 2000. aastast aastas keskmiselt vähemalt ühe protsendi võrra, on ääremaaks 48 maavalda, kus elab kokku 50 000 inimest.

Siia saab lisada 60 ääremaastumisriskiga valda kokku 90 000 inimesega, kus samuti elanike arv on vähenenud ning elanike tihedus jääb alla 8 in/km² või mille kaugus suuremast keskusest on üle 50 kilomeetri. Ääremaalised on seega ligi pooled Eesti omavalitsused, see hõlmab üle poole Eesti pindalast ja seal elab 140 000 inimest.

Ääremaastuva ruumi osatähtsus Eesti rahvastikus ja eriti pindalas kasvab tallinnastumise, maaelanikkonna vananemise ja negatiivse iibe tõttu. Et ääremaalised piirkonnad on pikema aja vältel kaotanud nooremaid ja aktiivsemaid elanikke, on rahvastik vananenud seal märgatavalt kiiremini kui Eestis tervikuna. Et naistel on maal veelgi vähem töökohti, on nende väljaränne suurem ja 30. aastates mehi on poolteist korda rohkem kui naisi. See nn pruudiprobleem tingib omakorda väiksema sündimuse ja laste arvu.

Rahvastiku vähenemine põhjustab omakorda nii avalike kui ka erateenuste kadumist. Ääremaade ettevõtlus on nõrk, tööpuuduse, heitumuse ja püsiva töövõimetuse näitajad oluliselt suuremad, seal on Tallinna eeslinnadega (seal, kus Prantsusmaal on getod) võrreldes kümneid kordi enam pidevast toimetulekutoetusest sõltuvaid inimesi. Ääremaa sotsiaalindikaatorid näitasid hoolimata majandusbuumist 2000. aastatel elukvaliteedi ja heaolu suhtelist langust.

Eesti ääremaad (nagu mujalgi maailmas) kammitseb haridus-kultuuriline mahajäämus: kolmanda haridustasemega inimesi on ligi poolteist korda vähem Eesti keskmisest ja kaks korda vähem kui Tallinna linnastus. Tegijate ja otsustajate vähesuse tõttu hääbub ääremaadel demokraatia, mille üks avaldusi on sisuliselt opositsioonita vallavolikogud. Et omavalitsused on sunnitud keskenduma üha enam sotsiaalküsimuste lahendamisele, ei suudeta algatada uusi töökohti loovaid arenguprojekte.

Olulisim probleem niigi kasina Eesti inimvara võtmes on ääremaa tööjõu, aga ka loodus- ja ajaloolis-kultuuriliste ressursside, laiemas mõistes elukeskkonna alarakendus – on ju maapiirkondadel suur kultuuriline ja puhkemajanduslik väärtus. Loodusressursid lubavad arendada toidu, biomassi ja sellest ka energia tootmist, hea elukeskkond lubab suurendada rekreatsiooni- ja turismitulusid. Kui aga teenuste ja juurdepääsu puudumine ning ebasobiv sotsiaalne keskkond ei võimalda linlaste või ka miks mitte välismaalaste maale siirdumist, siis ääremaade eraldatus vältimatult süveneb.

Põhjamaad on keskendunud ääremaa elanike töise mobiilsuse suurendamisele kombinatsioonis lähedalolevate linnaliste keskuste ettevõtluse arendamisega. Näiteks lahkus Soomes 1960.–70. aastate põllu-metsamajanduse restruktureerimisega üsnagi massiliselt maarahvast Helsingisse ja regioonilinnadesse, aga ka Rootsi.

Meie maainimeste (ja poliitika) valikud on sarnased – kas kolida ääremaalt Harjumaale, nagu see on toimunud viimasel 20 aastal, või käia tööl maakonnakeskustes ja säilitada oma kodu. Praegu on üle poole ääremaa töökohtadest lähedastes maakonnalinnades, tööstustöökohtadest on seal koguni 80–90 protsenti. Elukohatruudus on Eestis tugev ning seda toetab teisalt ka Eesti geograafiline väiksus.

Mis on läinud valesti?

Senine regionaalse arengu ja maaelu poliitika on toetanud projektikonkursside põhiselt ennekõike aktiivsemate ettevõtetega piirkondi ja omavalitsusi. Vähem võimekatel pole inimesi küllalt nõudlike projektide koostamiseks ega ka raha kaasrahastuseks. Viimase kümnendi suure eelarvekasvu suunasid Eesti omavalitsused ja keskvalitsus regioonides peaasjalikult sotsiaalse infrastruktuuri ehk koolide, lasteaedade, spordirajatiste ehitamisele.

Beebibuumi põlvkonna arvukuse tõttu jäi aga kahe silma vahele ääremaaliste piirkondade kahanev elanikkond ja pärast 21. sajandi teist kümnendit ellu astuvad poole väiksemad earühmad. Kes hakkab sotsiaalset infra-struktuuri kasutama ja kes katab selle käigushoidmise kulud, kui noored on töökohtade puudusel lahkunud? Rõõmsates värvides lasteaiad kohaldatakse tubaseks eluõhtuks vanainimestele, on üks lahendus.

Ka ei ole Eesti haldussüsteem linnaregioonipõhiseks kujunenud majandusele järele tulnud. Juba 1960. aastatel hakati Eestis territooriumi haldama rajoonide (praeguste maakondade) põhiselt. Väikeste omavalitsuste loomine sarnaselt mitme teise Ida-Euroopa riigiga andis küll ääremaale lühiajalise arengutõuke, kuid on võimetuse tõttu soodustada majandusarengut kasvatanud üleriigilisi arenguerinevusi. Erinevalt mitmel pool Lääne-Euroopas toimuvast regionaalse ehk maakondliku halduse tugevdamisest on meil seda hoopis nõrgendatud.

Milline võiks olla Eesti ääremaade tulevik?

Mida soovime tulevikus? Kas ainult miljonilist Tallinna «mägede» ja eeslinnadega, mida ümbritseb sihtkaitsevöönditega looduspark nimega Eesti, kus toimetavad üksikud sõna otseses mõttes pärismaalased, kes pakuvad loodusvaatluse teenust ning korraldavad linna- ja väliseestlastele kodukandipäevi? Maad, metsa ja muid loodusressursse lüpsab väliskapital orjastatud hooajatöölistega? Kas elu riigis tervikuna, ka maal, on võimalik solidaarselt, ettevõtlikult, kultuuriliselt ja järjepidevalt, seejuures avatuna uutele ideedele ja inimestele?

Seni on hääbuvate kantide ja külade elujõudu paljudel juhtudel hoidnud ajaloolis-kultuuriline identiteet, nädalavahetuseti ja suvel maal vanematekodus käivad linna siirdunud noored ja maakodu soetanud linlased, mis on osalt säilitamas külade sotsiaalset sidusust ja elukeskkonda. Maakodude rajamine ja elustiiliränne maale on ka Põhjamaade näitel üks ääremaa võimalustest. Kriitiline on aga püsielanikkond.

Toimiv lahendus oleks tugevdada lähedalasuvaid suuremaid linnu ning tagada maaelanike juurdepääs sealsele haridusele, teenustele ja töökohtadele. Külm- ja rohukappi aitavad täita koostöös püsti pandud kogukonnakeskused, aga ka telefoni- ja e-poed. Esmajärjekorras tuleks aga luua ühtne maakondlik haridusruum üldharidusest rakenduskõrghariduse ja kutseõppeni. Püsirahvastiku säilitamiseks on esmatähtis uue ettevõtluse arendamine ja eriti just valgekraeliste töökohtade loomisele kaasaaitamine. Need saavad tekkida vaid linnas.

Kui inimesel on võimalik saada töö ja teenused poole tunni auto-bussisõidu kaugusel, siis ta ilmselt kaalub enne tõsiselt, kas jätta oma esivanemate valdused, hea elukeskkond ja sõbrad ning kolida ära närvilisse ja kallisse suurlinna. Ääremaa ettevõtete konkurentsivõime tõstmiseks saab rakendada võrgustikmajanduse põhimõtteid, toetades regioonis oluliste perspektiivsete majandusharude sisest ja vahelist koostööd, innovatsiooni ja uute ettevõtete loomist.

Selleks on vaja algatada maakondlikud reaalsete ressurssidega tagatud ettevõtluse arengu strateegiad, millega lükata tagant konkurentsivõimeliste harude väikeettevõtlust, mahepõllundust jm maakasutust.

Eesti riik on viimasel kümnendil küll kahetsusväärselt maakondlikul haldustasandil kärbuda lasknud, kuid pole veel liiga hilja seal haldus- ja arendusvõimekust taas kasvatada ning töökohti juure luues päästa kenade külade ja väikelinnade elukeskkond tulevastele põlvedele. Hiljutused haldusreformid Taanis ja Soomes, kus väikevallad liideti suuremate linnaregioonidega, peaks selleks tuge andma.

Kuna regionaalpoliitika ja haldusreform on niikuinii politiseeritud, on viimane aeg enne 2011. aasta kevadisi valimisi (vähemalt lubadustes) selgeks teha, kes hoolib Eesti ääremaadest. Siis on ka lootust, et sealsed loodus- ja inimvarad, millest pariislased ei oska isegi unistada, saavad rakendet ning väikelinnad ei ole enam depressiivsed, vaid koduselt armsad, nagu lugeda Arengufondi kasvuvisioonist.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles