Kristi Klaas, Katre Kets: kliimalepe sai vastu võetud. Kuidas edasi?

Korstnad. Foto: Reuters / Scanpix

12. detsembril võeti Pariisis vastu otsus kiita heaks uus globaalne kliimalepe, millega ühinesid esmakordselt praktiliselt kõik maailma riigid. Läbirääkimised viisid tulemuseni, mis oli ambitsioonikam kui julgeti loota, kirjutavad keskkonnanõunik Kristi Klaas ja keskonnaministeeirumi spetsialist Katre Kets.

Kõikidel läbirääkimistel osalenud riikidel on eesmärk liikuda rohelisema majanduse ja puhtama ning tervema keskkonna poole. Seda tahet näitasid 186 riigi poolt esitatud kasvuhoonegaaside emissioonide vähendamise eesmärgid, kaasa arvatud Hiina ja USA, kelle osalemine suurte ja CO2 intensiivsete majandustena on väga olulise tähtsusega.

Vastuvõetud lepe jõustub kui selle ratifitseerivad vähemalt 55 osapoolt, kes katavad vähemalt 55% ülemaailmsest kasvuhoonegaaside heitest. Lepe peab olema alla kirjutatud 2017. a 21. aprilliks ning siis on selge, kui palju riike ka tegelikult leppe ratifitseerivad.

Lepingu teksti lugedes me iseenesest ühtegi lahendust kliimamuutuste vähendamiseks ei leia. Küll aga annab see riikidele ette raamistiku, mille alusel peab igaüks välja töötama poliitikad, kuidas kliima soojenemise vastu võidelda.

Tänapäeva reaalsus on see, et kasvuhoonegaaside heitmete määr on siiski jätkuvalt tõusuteel. Seda olukorras, kus aina rohkem riike viivad juba ellu peamisi kliimapoliitikaid: on kehtestatud hind CO2 heitmetele, on loodud turupõhiseid mehhanisme, on vastu võetud vastavaid regulatsioone ning toetatakse innovatsiooni ja madala süsiniku emissiooniga tehnoloogiaid.

Seda on kohati isegi raske hoomata kui paljud erinevad valdkonnad on kliimapoliitikaga seotud. Alustades majandusest, maksundusest, innovatsioonist, transpordist, energeetikast ning lõpetades maakasutusega. OECD avaldas hiljaaegu analüüsi, milles toodi välja vastuolud kliimapoliitika eesmärkide ning valdkondlike poliitikate vahel. Paljud tänapäeva majandused on üles ehitatud eeldusele, et fossiilkütused on kättesaadavad ning seejuures ei arvestata inimtegevuse tulemusel õhkupaisatavate kasvuhoonegaasidega. Siiamaani on ju kivisüsi, õli ja maagaas olnud need, mis on sajandite jooksul kaasa toonud majanduskasvu.

Kahtlemata on riikide võimekus taoliste analüüside teostamiseks ning strateegiliste suundade paikapanekuks erinev. Nii jätkavadki arenenud riigid kliimamuutustega seotud projektide rahastamist arenguriikides. Eesmärgiks on panustada 100 miljardit USA dollarit aastas kuni aastani 2025, mille järel seatakse uued eesmärgid. Arengumaad osalevad projektide rahastamises vabatahtlikult, kuid näiteks on Hiina täna juba oluliste doonorriikide hulgas, kes toetab projekte märkimisväärsel määral.

Samas ei ole leppes enam selget eristust arenenud ja arenguriikide vahel, vaid kõik peavad tegutsema vastavalt oma võimekusele. Seejuures aga viidatakse, et kui võimekus kasvab, tuleks ka võtta suuremad kohustused. Olukorras kus osadel riikidel on fundamentaalseid probleeme miljonitele, isegi kümnetele miljonitele inimestele elektriühenduse pakkumisega, on riikidel paratamatult erinev suutlikkus puhtamale energiatootmisele üle minna.

Uued tehnoloogiad suudavad aga pakkuda sellistes olukordades lahendusi, mis olid veel kümme aastat tagasi mõeldamatud. Lahendus ei peitu enam ainult päikese- ja hüdroenergias, vaid turule on tulemas uuemaid tehnoloogilisi võimalusi. Näiteks on Hollandi ettevõte Plant-e arendamas tehnoloogiat, mis võimaldab energiat toota elustaimedest. Ainuke eeldus on see, et taimedel peab olema maa, kus kasvada ning piisavalt vett.

Sellised lahendused ei ole tingimata ka fossiilsetest kütustest toodetud energiaga võrreldes kordades kallimad. Eric Beinhocker Oxford Martin School’ist rääkis hiljutisel OECD Rohekasvu foorumil, et nende analüüside kohaselt muutub 2020ndatel päikeseenergia odavamaks kui fossiilsetest kütustest toodetud energia.

Siiani ei ole väga head ülevaadet sellest, millised poliitilised otsused ja regulatsioonid viivad läbimurdelise innovatsioonini, mis omakorda viiks majandusi edasi rohelisema kasvu poole. Oluline on leida tasakaal arendustegevuste toetamise ja nõudluspoole meetmete vahel nagu näiteks rohelised hanked. Samamoodi on määravaks riigi üldisem keskkonnapoliitika ja see, et see tahtmatult ei takistaks vähem produktiivsete ja rohkem saastavate ettevõtete väljumist turult.

Aga mis siis 12. detsembril tegelikult muutus?

Sellel päeval andsid maailma riigid ühese sõnumi nii era- kui kolmandale sektorile, et vajalik on investeerida innovatiivsetesse tehnoloogiatesse ning liikuda järk-järgult fossiilsete kütuste kasutamiselt keskkonnasõbralikule taastuvenergiale. Tehnoloogia areng ja innovatsioon saavad lähiaastatel kliimapoliitikas kindlasti võtmeteemadeks ning mida kiiremini me ses valdkonnas oma suuna suudame leida, seda kasulikum meile endile.

Kliimakokkuleppe vastuvõtmine veel iseenesest midagi ei muuda – raske töö alles algab.

Kristi Klaas töötab keskkonnanõunikuna Eesti Alalises Esinduses OECD juures. Katre Kets on keskkonnaministeeriumi kliima- ja kiirgusosakonna peaspetsialist.