Jõulude eel tahaks korrakski unustada poliitika ja hingata sisse helge pidupäeva värskendavat õhku, kirjutab arvamusportaali kolumnist Andrei Kuzitškin.
Andrei Kuzitškin: jõulud Eestis ja Siberis
/nginx/o/2017/04/26/6592827t1h2dc3.jpg)
22. detsember 2015, 11:39
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ma võtan jõule Eestis vastu juba teist korda. Natuke on aga nukker, sest ma ei suuda tabada seda õiget pühademeeleolu. Võib-olla on asi minus endas: lõpuni ära korraldamata elu ei anna võimalust täielikult sukelduda piduaja askeldustesse ja ettevalmistustesse. Võib-olla on aga asi hoopis Eesti ja Venemaa erinevates pühadekommetes.
Luterlik tagasihoidlikkus ja asketism ühes eestlaste loomupärase vaoshoitusega erineb tublisti vene uljusest, ohjeldamatusest ja laiast joonest. Kuid Tallinnas paistavad tagasihoidlikkusega silma isegi kohvikute ja kaupluste jõulutuled ja vitriinid. See on ilmselgelt luterliku maa tunnusjoon. Mul on õnnestunud viibida jõuluajal katoliiklikus Baieris, Salzburgis ja luterlikus Hollandis. Uskuge mind, seal on kaks suurt vahet, nagu öeldakse Odessas.
Amsterdam ja Viin
Amsterdami kaubanduskeskustes on kuuskedel ainult kollased tulukesed, ei mingit värvikirevust ega kulinaid. Vitriinid on kaunistatud jääimitatsiooniga ja mõõduka valge butafooriaga. Aga Salzburgis satud otsekui muinasjuttu: linn on üleni valgustatud, igas kohviku- või poevitriinis võib näha äärmiselt viimistletud jõulukompositsioone, paljud lausa liiguvad: jõuluvana lendab saaniga, piparkoogimajakesest astuvad välja Hansuke ja Greteke, Lumivalgeke ja seitse pöialpoissi tõttavad mööda tihedat metsa jäälossi poole. Lapsi polnud võimalik neist vaateakendest eemale kiskuda.
Viini jõululaada suurejoonelisus kõlab kui tumm etteheide hubasele, kodusele, aga ikkagi mastaabilt ja fantaasiakülluselt väga tagasihoidlikule laadale Tallinna Raekoja platsil. Ja mis peamine: pidupäevalt ootad ju ikka alati midagi uut. Aga Tallinnas on see aasta äravahetamiseni sarnane eelmisega: vanadest kastidest toodi välja vanad vanikud ja riputati üles ka vanamoodi. Võib-olla sümboliseerib see visuaalselt vananevat linnavõimu, mis ei suuda enam uueneda.
Oma paljukannatanud Lasnamäest ei taha siinkohal rääkidagi: seal ei ole püha ei tänaval ega hinges, ainult üksikud tulukesed üksikutel igerikel kuuskedel. Vaid advendiküündlad akendel tuletavad meelde, et jah, tõepoolest on jõuluaeg.
Venemaal muidugi uusaasta puhul tulede ega tulestike pealt raha kokku ei hoita. Isegi mu tagasihoidliku eelarvega kodulinnas Tomskis suudetakse detsembris tänavad muinasjutuliseks muuta: ettevõtjad hoolitsevad tulesära ja imeliste ilutulestike eest. Küllap on seegi karmi poliitilise režiimi tunnusmärk: mida vähem on vabadust ja leiba, seda rohkem on vaja tsirkust. Rahvas mõistagi rõõmustab kirevate tulede peale siiralt ja südamest.
Jõululaud
Kuid pühade peamine komponent on Venemaal pidulaud. Slaavi hing lihtsalt nõuab, et jõulu- ja uusaastalaud oleks hõrgutiste all lookas. Selles osas erinevad helde käega venelased samuti kokkuhoidlikest eestlastest. Eestlased valmistavad toitu enam-vähem nii palju, kui ära süüakse. Venelased valmistavad nii palju, et pärast tuleb pool ära visata, sest süüa enam ei jaksa. Aga mida teha, kui hing just nii soovib?
Milles aga venelased ja eestlased on absoluutselt ühesugused, on pidulaua taga kõrist alla kallatavad kogused. Selles osas meile Euroopas vaevalt väärilisi vastaseid leidub.
Veel üks vene hinge väga oluline omadus on see, et püha ootamine on tähtsamgi kui püha ise. Igasugu askeldused, sigin-sagin, siin säriseb põrsas praeahjus, seal tõmbub kana krõbepruuniks, pesukaussi tehakse valmis salat, kuuseke taheneb, mandariinid lõhnavad isuäratavalt. Just see on peamine, sest püha on ju veel ees. Aga siis istutakse laua taha, juuakse ja süüakse - see on juba püha lõppvaatus.
Lapsepõlv Tatjanovka külas
Mul on ka meeles lapsepõlve pühadeaeg. Ma elasin toona Tatjanovka külas vanaema ja vanaisa juures. Tatjanovka on vana valgevene küla Siberis otse keset Tomski oblastit. Selle rajasid 20. sajandi algul asunikud Vitsebski kubermangust.
Valgevenelased säilitasid seal pikka aega oma traditsioonid ja isegi keele, aga võtsid palju üle ka kohalikelt venelastelt. Esimese tugevama külmaga raiuti sigu. Just nimelt, mitte ei lõigatud, vaid raiuti. Lambasoolikatest tehti vorsti. Soolikad topiti täis samust raiutud sealiha ja kruupe. Valmis vorstid viidi õue külma kätte ja passiti peale, et varesed või tihased kallale ei tuleks.
Uusaasta lähenedes hakati pelmeene valmistama. Spetsiaalses puukünas raiuti lamba-, sea- ja veiseliha. Sellele hakklihale lisati sibulat, soola ja musta pipart - ja kõik. Kui ma praegu uitan Tallinna poodides ja otsin tõelisi pelmeene, tuleb lausa pisar silma. Loed pakendilt hakkliha koostist ja mida kõike seal ei ole: soja ja rapsiõli ja seanahk ja rafineeritud rasv - jumaluke, sealt leiab tõesti kõike! Aga vaat tõelisi pelmeene ma polegi leidnud.
Pelmeenide puhul on ju oluline ka vorm: tainast tuleb välja lõigata täpselt õige kujuga tükk, asetada sinna hakkliha nimelt teelusikaga, siis aga kenasti küljed kokku vajutada ja otstest pisut venitada, et tekiks tilluke kõrvake. Pelmeen ju algselt ugri keeles tähendaski «karukõrva». Me nägime külas pelmeenidega vaeva terveid päevi, viisime valmis pelmeenid suurtel plaatidel esikusse külma kätte. Õues oli nelikümmend külmakraadi ja tund aega väljas hoitud külmunud pelmeenid valati plaadilt suurtesse viljakottidesse. Kotid riputati külmas esikus kõrgele lae alla, et hiired kätte ei saaks. Ja siis keedeti päris paastuajani välja pelmeene nii lõuna- kui ka õhtusöögiks.
Ükskord juhtus tore lugu. Vanaema Tanja oli sõbrannale külla läinud, meie vanaisa Lukaga asusime aga pelmeene valmistama. Panime muidugi plaadile, et külma kätte viia. Siis tuli vanaema tagasi ja istus maha, et meid abistada. Vanaisa sai pelmeeni valmis ja tahtis plaadile panna, aga plaat oli kui tina tuhka kadunud. Vanaema kõõritas samuti siia-sinna, ise püsti tõusmata, aga plaati polnud ikka näha. Siis hakkas ta ennast tasakesi püsti ajama - plaat oli täpselt tema istumise all. Ta ei olnud seda märganud ja oli otse pelmeenide peale istunud. Vanaema ütleski: «Vaat seda ma mõtlesin, et maru pehme on istuda!» Küll nad tülitsesid vanaisaga selle pärast, aga jah, pelmeene nii tükki kakssada läks sel õhtul koerale maiuspalaks.
Oskuse ja kombe pelmeene valmistada olen ma kõik need aastad säilitanud. Kodus, Tomskis, tegime neid kogu perega uusaastaks. Isegi sõbrad tulid meie juurde, et osa võtta iidsest rahvakombest pelmeene teha. Ühele meie teatri uusaastaõhtule tegin pelmeene kahekümnele inimesele. Jah, Tallinnas paraku ei ole seni pelmeene valmistanud. (Aga kui keegi peaks äkki külla kutsuma, küll ma siis teen ja näitan ette, kuidas tuleb valmistada õigeid Siberi pelmeene.)
Jõulude ja uusaasta ajal on kombeks jagada retsepte. Minagi tahaksin pakkuda ühe meie pere firmaretsepti: admiralisalat. Selleks on vaja keedetud kartulit, valget sibulat, musta rõigast, rohelisi õunu, keedetud porgandit, keedetud kanamune ja majoneesi. Kartul, sibul, porgand ja munad tuleb lõigata peenteks viiludeks, rõigas ja õunad riivida keskmise riiviga. Siis tuleb kõik asetada kihtidena laiale madalale vaagnale: kartul, sibul, rõigas, õunad, porgand ja munad. Igale kihile tuleb lisada veidi soola ja valada üle majoneesiga. Pealt võib kaunistada porgandi ja maitserohelisega. Enne laualeandmist peab salatit hoidma kaks tundi jahedas. Head isu!
Häid jõule!
Tahan soovida kõigile Postimehe lugejatele rõõmsaid jõule! Muidugi, vanikud ja kenasti kaunistatud tänavad on selge märk lähenevast pühast. Aga mis peamine, püha peab olema hinges, et meie lähedaste ja kallimate silmad säraksid õnnest eredamalt kui ükski tulesäras vitriin. Olgu pidulaud tagasihoidlik, peaasi et kodus jagub inimliku suhtlemise rõõmu.
Praegu tähistavad jõule katoliiklased ja luterlased, 7. jaanuaril jõuab pidupäev kätte ka õigeusklikel. Jah, erinevusi on meil omajagu. Jah, me elame lõhestunud maailmas. Aga me kõik, venelased ja eestlased, kuulume kristlikku tsivilisatsiooni ja kui me üksteist paremini mõistame ja üksteisesse usume, siis suudame ka maailma paremaks muuta!
Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane
Andrei Kuzitškin on endine Venemaa riigiametnik, kellele on Eestis antud poliitiline varjupaik. Ta töötas kümme aastat Tomski oblasti valitsuses kommunikatsioonijuhina ning hiljem kuus aastat kultuuriameti juhatajana. Tal on magistrikraad bioloogias ja rahvusvahelistes suhetes. Praegu töötab ta Tallinnas keeltekoolis õpetajana.