Joosep Värk: inimest pekstakse ja sa lihtsalt filmid?!

Joosep Värk Foto: Tairo Lutter

Mis on sellel videol valesti? Jutt käib klipist, kust sai näha, kuidas Nõmmel keset autoteed kaklesid kolm meest. Seda videot jagasid kõik Eesti suuremad uudisteportaalid. Kahtlemata avanes kaklust filminud autojuhile täiesti ebanormaalne vaatepilt.

Aga milline vaatepilt avaneb selle video vaatajale? Inimene sai aru, et vastassuunavööndis toimub midagi ebatavalist. Ta võttis kätte mobiiltelefoni (mis muide autoroolis on seadusevastane) ning otsustas seda filmida. Ta nägi, et kaks meest peksavad kolmandat. Nägi, et too on pikali ning teda pekstakse jalgadega vastu pead. See inimene jättis auto seisma, filmis veel veidi, hüüdis moraliseerivalt, et jätke järele, ning vajutas siis gaasi.

Uudistest võis lugeda, et sellest peksmisest ei teatanud keegi isegi politseisse. Võib-olla läks keegi neid kolme rusikakangelast lahutama? Videost seda näha pole.

Selliste ignorantsete idiootidega, keda videos näha võib, olen Pääskülas kasvanud poisina palju kokku puutunud. Ma pole kunagi osanud selliseid inimesi kõnetada ega ürita seda teha ka siin, sest vaevalt et nad Postimeest või mõnd muud ajalehte loevad. Küll aga loodan, et artikkel kõnetab filmijat, kes sellist olukorda nähes südamerahus minema sõitis.

Nimetaksin sellist käitumist kommentaariumi sündroomiks. Inimene on mingi sündmuse tunnistaja. Ta ei aita olukorra lahendamisele mitte kuidagi kaasa, aga peab oma arvamust nii oluliseks, et purtsatab selle teistele välja, ise seejuures täiesti anonüümseks jäädes.

Kindlasti on sellisel käitumisel mitu põhjust, kuid raputan siinkohal veidi tuhka pähe ajakirjandusele, kes sellise olukorra tekkimises kindlasti osaliselt süüdi on. Anonüümsus on kommentaariumist levinud juba ka ajakirjandusliku sisu loomisse.

Aina enam võib uudisteportaalides näha lugusid, kus keskne tegelane on keegi, keda nimetatakse ainult eesnime pidi või kelle nimi on muudetud. Vahel identifitseeritakse inimest kui ainult lugejat või autojuhti (vähemalt neid oskusi julgetakse tunnistada). Ja need pole uudised, kus needsamad anonüümsed oleksid mõne sarimõrvari tegude tunnistajateks – pigem on tegu olmeprobleemidega, näiteks on kellelegi müüdud vanaks läinud kirsstomateid. Poetakse allikakaitse taha, aga tegelik anonüümsuse põhjus on ajakirjaniku mugavus. Minu arvates väärib see igati taunimist.

Anonüümsuse taotlemine on laienenud ka juba ajakirjanduslugude autorsusele. Ma mõistan ajakirjanike soovi jääda mõne loo kirjutamisel anonüümseks, aga ma ei saa sellist teguviisi õigeks pidada. Näiteks Assar Pauluse kohtuasja kajastamisel tundsin ka mina kohtualustega kohtusaalis vastamisi istudes teatavat hirmu. Hirmsasti oleksin tahtnud jääda anonüümseks, aga midagi polnud teha – töö on selline.

Anonüümsus mürgitab Eesti arvamusruumi ja vähendab inimeste soovi ühiskonnas kaasa lüüa. See ongi nõiaring: anonüümsus lubab inimestel väljenduda mürgiselt ja kuna arvamusruum on paksult mürki täis, palub anonüümsust ka järgmine inimene, sest kardab saada solgiga üle valatud.

Ilmselt mõlkusid seesugused kaalutlused peas ka autojuhil, kes kaklust filmis. Sekkumine oleks autos istumisest ebamugavam olnud igal juhul. Halvemal juhul oleks vastas olnud mõni hullunud Bemmi-Kristjan. Aga tihti ei nõuagi olukord füüsilist sekkumist, sest inimesi kutsub korrale ka teiste inimeste kohalolu (kui tegu pole just psühhopaatidega). Reageerida tulnuks igal juhul.

Aga et see jutt ei jääks lihtsaks üheks moraliseerivaks mõistukõneks, mis teatud osale rahvast midagi süüks paneb, pakun välja ka lahenduse. Mul ei ole võimu, et muuta midagi kardinaalselt ajakirjanduses või ühiskonnas. Aga mul on võimu, et otsustada, kas ma edaspidi sekkun sellistesse kaklustesse või kas ma kasutan anonüümseid allikaid. Seda võib võtta kui minu uusaastalubadust, mille täitmist võib igaüks kontrollida. Kui näete, et ma nende põhimõtete vastu eksin, siis võtke minuga ühendust või kirjutage samasugune arvamusartikkel. Seda kõike loomulikult oma nime alt.