18. detsembril tegi Rasmus Lahtvee Postimehe veergudel ettepaneku kehtestada sarnaselt kunstnikele ja kirjanikele ka vabatahtlikupalk. Viitas ta sealjuures Vabatahtlike Väravas sarnaselt kirjanike ja kunstnike palgale kehtestada vabatahtlikupalk. Viitas ja tugines ta sealjuures Vabatahtlike Värava vabatahtliku tegevuse definitsioonile, kirjutab Eha Paas.
Kahtlemata on mõtlemine ja mõtisklemine tore tegevus. Murelikuks teeb aga see, Rasmus Lahtvee ei ole vabatahtliku tegevust õigesti mõistnud ja seetõttu loob ta selle sisust ja olemusest väära arusaama. Erinevalt kirjanikuks ja kunstnikuks olemisest ei ole vabatahtlikkus elukutse. Kunstniku või kirjaniku amet ei tee aga kedagi veel vabatahtlikuks.
Vabatahtlikud teevad oma toimetusi eelkõige õpingute, kooli, töö ja isikliku elu kõrvalt omaenda vabast ajast. Just see südamest ja vabast tahtest tegemine ongi kõige suurem väärtus. Kui peaksime seetõttu kedagi täisajaga palgaliseks vabatahtlikuks palkama, siis kaotab vabatahtlikkus ju mõtte.
Ettepanek seada sisse vabatahtlikupalk, isegi kui seda ei ole päris tõsiselt mõeldud, loob vabatahtlikkusest täiesti vildaka pildi. Leian, et see vähendab ka ligi 300 000 inimese vabatahtliku tegevuse väärtust (2013. aasta vabatahtliku tegevuse uuringu järgi on Eestis just nii palju vabatahtlikke).
Mul on väga hea meel, et Vabatahtlike Värav on leidnud laialdast kasutamist nii vabatahtlikke kaasavate organisatsioonide kui ka inimeste poolt, kes vabatahtlikku tegevust otsivad või vabatahtliku tegevuse olemust mõtestada püüavad.
Soovitan enne sõna «vabatahtlik» kasutamist aga mõiste sisu endale selgeks teha. Abiks on kindlasti ka Vabatahtlike Väravas olev vabatahtliku tegevuse hea tava