:format(webp)/nginx/o/2015/11/19/4714465t1h8e7c.jpg)
Eesti kulutab ühishüvedele palju, olles koos Iisraeli, Venemaa ja LAViga OECD tipus. Inimestele minevates teenustes oleme aga sabaotsas koos teiste Kesk- ja Ida-Euroopa riikidega ja kaugel maas Põhjamaadest. Kas pole mitte selles disproportsioonis põhjus, miks kodanikud ja valitsejad riigi funktsionaalsete piiride küsimuses üha vähem üksteisest aru saavad, kirjutab arvamusportaali kolumnist Anu Toots.
Natuke enam kui aasta tagasi tabas meid paras ehmatus – Eesti idapiir oli võssa kasvanud ja polnud arugi saada, kust see täpselt jooksma peaks. Šokk aitab tihti vinduvad probleemid lahendada ja nii oli ka riigipiiriga – maa tehti võsast puhtaks, postid pandi püsti ning nüüd näeb igaüks – siit algab Eesti riik.
Kuigi diplomaatilised suhted võivad asja teha komplitseeritumaks, on riigi geograafilisi piire ikkagi lihtsam paika panna kui funktsionaalseid. Millega peaks riik tegelema ja mille jätma turu või perede korraldada? Mis määrab riigi paksuse?
Pool sajandit tagasi olid teadlaskonna ja poliitikute arusaamad siin üpris selgepiirilised. Paksu ja turumajandusse sekkuvat riiki seostati vasakjõudude võimulolekuga, õhukest aga uusparempoolsusega. Tänapäeval on kõik märksa rohkem segamini, piirid avaliku ja erasektori vahel hägustunud ning parempoolse valitsuse asendumine vasakpoolsega ei too automaatselt kaasa riigi laienemist.
Eesti kulutab ühishüvedele palju, olles koos Iisraeli, Venemaa ja LAViga OECD tipus.
Võtame näiteks viis Euroopa juhtriiki: Saksamaa, Prantsusmaa, Ühendkuningriik, Rootsi ja Taani. Sajandivahetusel olid kõigis neis võim sotside käes, kümme aastat hiljem aga parempoolsete käes. Valitsussektori osakaal SKTs, mida tavaliselt kasutatakse riigi suuruse mõõdikuna, oli aga vastupidiselt ideoloogilisele eeldusele aastaks 2010 hoopis kasvanud.
Kui leiborist Blairi ajal kasutas riik 38 protsenti SKTst, siis toori Cameroni ajal juba 49; Eestis suurenes riik selle sajandi esimese kümnendiga 36 protsendist Laari ajal 40 protsendini Ansipi ajal. Sarnast trendi nägi teisteski riikides. Tõsi, aastaks 2013 olid Cameron, Merkel ja Ansip suutnud riiki taas koomale tõmmata, samas kui Prantsusmaa vasakvalitsus riigi osakaalu protsendi võrra veelgi kasvatas (57 protsendini). Eesti on jäänud endiselt kõige õhemaks riigiks ELis ja see on ilmselt üpris teada-tuntud tõde.
Huvitavam pilt avaneb siis, kui vaadata, palju valitsussektori kuludest läheb ühishüvedesse ja palju otse inimestele. Ühishüvede hulka kuuluvad riigikaitse, õigussüsteem, avalik haldus, riiklik taristu ja üldse kõik see, mille kulud ei ole seotud tarbijate, sh kodanike arvuga. Sõjaväge ei kärbita selle järgi, kas riigis jääb rahvast vähemaks või mitte; koolimaja küttekulud ei olene sellest, mitu last klassitoas istub. Otseselt inimestele minevad kulud ehk teenused on seevastu sellised, mille mahtu igaüks omal nahal tunneb. Kui arste on vähe, tuleb ravi pikalt oodata, kui õpetajate professionaalsus ajast maha jääb, ei aita soe klassiruum ega nutitahvel.
Eesti kulutab ühishüvedele palju, olles koos Iisraeli, Venemaa ja LAViga OECD tipus. Inimestele minevates teenustes oleme aga sabaotsas koos teiste Kesk- ja Ida-Euroopa riikidega ja kaugel maas Põhjamaadest. Kas pole mitte selles disproportsioonis põhjus, miks kodanikud ja valitsejad riigi funktsionaalsete piiride küsimuses üha vähem üksteisest aru saavad?
Valitsejad on oma meelest teinud õigeid rahapaigutusi – ostnud sõjatehnikat, andnud raha haiglate renoveerimiseks, rattateede rajamiseks, koolimajade ehitamiseks, veevärgi uuendamiseks ja tänavavalgustuse moderniseerimiseks. Rahvas pole aga rahul, sest betooni valatud raha ei kajastu otseselt teenuse kvaliteedis.
Tänu haiglate võidurelvastumisele on ruumid ja tehnoloogia tipptasemel, ent õdesid napib ja hooldusravi on minimaalne. Eesti ülikoolide tunnusteks on saanud supermoodsad kampused ja õppejõud, kellel pole raha isegi üheks väliskonverentsiks aastas. Tööandjad nurisevad, et lõpetajad ei vasta tööturu ootustele.
Riiklikku koolisüsteemi on püütud parandada nii võrgu kui õppekava abil, aga lapsevanemad kipuvad sellest välja kogukonna- või erakoolidesse. Kas järgmiseks otsustavad haigekassa süsteemiga rahulolematud kodanikud teha oma kogukonnahaigla? Argumendid võiks olla üpris sarnased – ravi tase on küll kõrge, aga me ei taha suuri mammuthaiglaid, vaid kodulähedust ja patsiendi erivajadustega arvestamist.
Erakoolide tulises vaidluses tasub tähele panna, et vaidlusteemaks pole mitte see, kas riiklik või erakool, vaid see, kas riik peaks erakoole rahaliselt toetama. Seega nõuavad erakoolide poolel olijad sisuliselt riigi piiride laiendamist.
Valitsejad on otsustanud aga riiki kokku tõmmata, tehes seda väga lihtsakoelise raamatupidamisliku metoodikaga. Võeti valitsussektori töökohtade arv ja otsustati seda vähendada kooskõlas tööealise elanikkonna kahanemisega. Kui ma seda esimest korda koalitsioonileppest lugesin, ei uskunud ma lihtsalt oma silmi. See ei saa ju ometigi olla tõsine kavatsus! Aga näe – oli.
Tõepoolest, rehkendustega saab teha kõike. 2013. aasta avaliku teenistuse seadusega arvati riigiteenistuja staatusest välja mitmed ministeeriumides palgal olevad inimesed – autojuhid, raamatupidajad, sekretärid, IT-inimesed jt. See võimaldas raporteerida ametnikkonna vähendamisest, kuigi tegelikud valitsemiskulud ei vähenenud. Analoogset nippi pakkus sotsiaalministeerium TÜ Kliinikule, soovitades mittemeditsiinilisi teenuseid hankida erasektorist.
Läänes on pettekujutelm sellest, et riiki saab kokku tõmmata avalikke teenuseid erasektorist sisse ostes, jäänud juba aastakümnete taha, thatcherismi ja reaganoomika ajastusse. Ja mitte seepärast, et uusparempoolsed oleks vasakpoolseks hakanud, vaid tänu tõdemusele, et riik, turg ja vabasektor üha enam läbi põimuvad.
Kodanikku huvitab omandivorm suhteliselt vähe, tähtsam on teenuse kvaliteet ja võimalus seda ise disainida. Niikaua, kui riigi avalikud teenused seda vähe võimaldavad, püsibki risk, et ärksamad kodanikud riigi maha jätavad. Just selles, aga mitte ametnike arvus või kasinas eelarves, on tänapäeva õhukese riigi põhiprobleem.
Anu Toots töötab professorina Tallinna Ülikooli ühiskonnateaduste instituudis. Tema uurimisvaldkonnaks on heaolu- ja hariduspoliitikad ning valitsemise transformatsioon. Ta on ka Eesti inimarengu sruannete ja Berlesmanni jätkusuutliku valitsemise (Sustainable Governance Indicators) aastaaruannete püsiautor.