Tarmo Pikner

FOTO: Erakogu

Äsja Pariisis toimunud üleilmne kliimakonverents oli lõppeva aasta üks väheseid positiivseid saavutusi, millel kogu maailma puudutav mõju. Rohkem kui kliimakokkuleppe sisu annab lootust selle vorm, et 195 riiki suutsid üldse milleski kokku leppida, kirjutab arvamusportaali kolumnist Tarmo Pikner.

Kui Pariisi kliimakonverentsi pidada ülimaks poliitiliseks tasandiks (ikkagi enamiku riikide juhid ja riigipead, suur osa neist rahva valitud) ja saavutatud kokkulepet n-ö seaduseks, siis peaks tegemist olema Maailmariigi keskkonnaministeeriumiga. Kuna ministeeriumite ülesandeid viivad tavaliselt ellu asjatundjad, mitte poliitikud, siis kujutan ette, et kliimakokkuleppes kirjapanduga hakkavad edaspidi tegelema riikide teadlased, mitte poliitikud.

Kuhu ma tüürin, on see, et mitte meie poliitiline tasand (keskkonnaministeerium) ei peaks otsustama tegevusi, mida eesmärkide saavutamiseks vaja teha, vaid tegelema peaks hakkama teadustasand. Nimelt võib maailmavaateliselt otsustada üht ja sama asja kas ühtpidi või siis risti vastupidi, kuid maakera kliimal ja loodusel laiemalt ei ole sooja ega külma, millise maailmavaate esindaja satub parajasti olema keskkonnaminister.

Olen juba varem kirjutanud, et looduskaitse, laiemalt keskkonnakaitse ei tohi olla poliitiliste kompromisside tallermaa ehk maailmavaateline küsimus, vaid see on eksistentsiaalne küsimus. Vähemalt see aspekt pidi Pariisis nüüd kõlama jääma.

Uutmoodi riigivalitsemise mudel on tulekul

Üha enam räägitakse uuringutel rajanevast teaduspõhisest valitsemisest. See võib küll tähendada maailmavaatelist valitsemist või ka spetsialistidega valitsemist, kuid arvestatava teaduspotentsiaali kaasamisega otsuste tegemisel. Läheksin aga veelgi kaugemale ja vabastaksin hoopiski poliitikud ebamugavate ja ebapädevate otsuste tegemisest.

Kust peavad poliitilised pentus-rosimannused ja pomerantsid teadma, kui palju on meie maapõues põlevkivi, mis hinnaga selle sealt kätte saab ja mida sellega üldse peale hakata. Muidugi, riiulil on kümmekond arengukava, kust järele vaadata ja pealegi võib helistada Anto Raukasele või Tarmo Soomerele ning järele pärida, kuid ministri töölaual on kalender. Ja see on juba väga konkreetne ja jonnakas tabel, näidates täpselt, kus me parajasti oleme.

Loodusressursside – maa, metsa, mere ja neis oleva elusa ja eluta looduse - kasutamise üle peavad saama otsustada teadlased ja teadjamehed-naised, mitte parteikontorite määratud poliitikud.

Näiteks võime olla vaid aasta kaugusel riigikogu valimistest, mistõttu hakkab tööle poliitiku peaaju teine poolkera – milline poliitiline otsus viib kõige vähem hääli ära või milline lobigrupp võiks hääli koguni juurde tekitada.

Niisiis, poliitilisel tasandil jagada maapõue ressurssi – no see on ju jabur. Seesama meie unikaalne paepõhine põhjarannik, kus näha poole miljardi aasta vanust ehedat loodust – selle jagamist otsustab keegi, kes parteikontori tahtel pandud istuma keskkonnaministri toolile. Ei midagi isiklikku, kuid loodus ei ole sporditoetus või kunstniku palk, mida valikuliselt jagades vähemalt maailm otsa ei saa.

Loodusressursside – maa, metsa, mere ja neis oleva elusa ja eluta looduse – kasutamise üle peavad saama otsustada teadlased ja teadjamehed-naised, mitte parteikontorite määratud poliitikud.

Olemasolevatest struktuuridest näen ainuvõimalikku lahendust anda loodusressursside kasutamise ja käsutamisega tegelevate ministeeriumite funktsioonid üle Teaduste Akadeemiale, kes koos ülikoolidega haldaksid neid teemasid.

Poliitiku suust kõlaks sellise loosungi püstitus muidugi enesetapjalikult, kuid äkki leidub kaheksasaja-aastasel Maarjamaal mõni mittepoliitik, keda usaldataks-kuulataks nii valitsuskünkal kui ka murukamaral. Presidendi institutsioon võiks selline vahelüli olla, kuid ka selle on meil poliitikud ära kaaperdanud.

Sama konteksti silmas pidades sai märkimisväärse ettekandega maha Teaduste Akadeemias esinedes õiguskantsler Ülle Madise, kes teaduse ja seaduse mõjusid analüüsides rõhutas just nimelt teaduspõhiste otsuste vajalikkust ja kvaliteetse nõu andmise tähtsust arenguotsuste tegemisel. Miks ei võiks seda siis meie teadlaskond ehk Teaduste Akadeemia kogu täiega teha.

Kui nüüd eluaegsed poliitikud kurdavad, mis neist nüüd saama hakkab, siis olgu mureta – nemad saavad ikka otsustada, kas CO2 tonni hinnaks panna sada eurot või tuhat jüaani ja kellele sooja õhku müüa või kellelt seda osta. See on tõeline poliitikute mängumaa ja seda ei taha neilt keegi võtta, kuna sellel pole teadusega tõepoolest mingit pistmist.

Teaduspõhine riigireform

Loodusressursside kasutamisega sarnane olukord on ka tervise kui ressursiga, mida peaksid samuti käsutama teadlased, mitte poliitikud. Usun, et TÜ Kliinikumi tohtrid teavad täpselt, palju maksavad imepisikesed kuldkuulikesed, mida lastakse nanomeditsiini metoodikaga vähirakkude sisemusse, kus need hävitavad vähirakud seestpoolt. Seda ei tea poliitikutest Ossinovskid ja Tsahknad ja nad ei peagi teadma. Kuid «kuldkuulikeste» hinna peaks välja uurima riigireformi (!) minister, enne kui läheb kliinikumi 85 töötajat koondama.

Siin oleme olukorras, kus poliitikud istusid ümarlauda ja hakkasid joonlauaga joonima ning riiki õhemaks hööveldama. Õnneks oleme vahepeal saanud endile riigikontrolöriks Alar Karise, kes targa inimesena nägi poliitikute salaplaanid läbi ja tuletas meelde, et reformid algavad algusest – enne tehke uuringud, analüüsige, siis hööveldage.

Mina ütleksin lisaks – kõigepealt tehke selgeks, milliseid funktsioone on vajalik ja võimalik üldse täita ja andke asi otsustada teadjameeste-naiste kätte. Vaid teaduspõhise lähenemisega saab alles tulemuse, mida üldse teha ja mida mitte teha, seejärel selgub, palju selleks on ressurssi vaja ja palju peab koondama või juurde palkama. 

Sama äraspidine «numeroloogiline» reformikava on pandud lauale halduskorralduse uuendamiseks. Jällegi alustati lõpust – järeldusena pandi kirja, et 5000 inimest moodustavad valla. Alustama oleks pidanud algusest – analüüsima, milliseid funktsioone on kõige otstarbekam täitma külakogukond, valla-linna tasand, maakond ja riigi tasand. Seejärel saab alles otsustada millisele tasandile üleüldse neist anda omavalitsuslik staatus (Põhiseaduses on selleks valla-linna tasand, kuid see pole kivisse raiutud).

Tõeliselt ahastama panev oli intervjuu, milles sotsiaalministeeriumi asekantsler püüdis arvutist välja imeda argumente suhkrumaksu kehtestamiseks. Ei osanud nutta ega naerda. Isegi riigihalduse minister oleks seda juttu kuuldes tormanud asekantsleri kabinetti ja palunud kogu toitumise rohelise raamatuga tegeleval seltskonnal asjad pakkida ja töölauad puhastada (just nagu kokasaateid veel vähe oleks). Siin oleks vähemalt põhjusega riigi õhendamise linnukese kirja saanud.

Olen arvamusel, et meiesugune väikeriik ei suuda kopeerida kõigi maailma suurriikide toimemudeleid, kus isegi möödalaskmised ei lase häirida suure masinavärgi veeremist. Meie võimaluseks ja eeliseks saab olla paindlikkus, otsustamise kiirus, kuid kõige eelduseks tarkade otsuste tegemine. Oleme juba e-riiki küllalt mänginud, teeme nüüd t(eadus)-riigi.


Tarmo Pikner on töötanud 18 aastat Saare maavalitsuses arendusjuhi ja välissuhete juhina ning samuti ELi programmisekretariaadis. Ta on endine Lümanda vallavanem ja kuulunud rahvusvaheliste organisatsioonide Eurohouse, B7 ja CPMRi juhatusse. Pikneri sulest on ilmunud raamat «Eesti orhideed».