/nginx/o/2010/09/05/427914t1h0e91.jpg)
Eesti riigis käitutakse vastavalt seadustele. Kui üks inimene ennast seadustest väljapoole või ülimaks seab, siis ministeeriumi ülesanne on järelevalvet teostada ja olukord kontrolli alla saada. Sellega populaarsust ei võida, aga sama kindel on, et seaduskuulmatust ei ole võimalik tolereerida.
Minu jaoks on ootamatu ja väga kahetsusväärne, et Neeme Järvi otsustas nüüd vastupidiselt paar päeva tagasi öeldule siiski ERSO peadirigendi kohalt lahkuda. Eriti kahju on mul sellest, et ta toob põhjenduseks asjaolud, mida ei saa kuidagi õigustada. Ma ütleksin, et põhjused on valed.
Andres Siitan rikkus rängalt finantsdistsipliini, mis tähendab tänase seisuga 3,2 miljoni kroonist puudujääki ERSO eelarves. Käesoleval aastal pidid kõik riigiasutused oma eelarve planeerima üheksaprotsendise kokkuhoiuga, ERSO kulud on aasta jooksul aga hoopis kasvanud 4,3 protsenti. Sellise augu tekitamine on suurem riiklik kuritegu kui selle augu tekitaja ametist vabastamine, kui parafraseerida Neeme Järvit.
Eesti kultuuriavalikkuse jaoks on ka täiesti vastuvõetamatu väide, nagu seisaks ERSO teistest kultuuriasutustest kõrgemal. Kuidas teisiti aga mõista Neeme Järvi mõtet: «ERSO ei ole mingi tavaline riigiasutus, vaid palju kõrgemal seisev muusikakollektiiv, keda ei saa võrdsustada teiste kultuuriministeeriumile alluvate kollektiividega nii nagu Teie seda teete.»
Kui sellist suhtumist aktsepteerida, võiksid sama deklareerida ka kõik teised kultuuriasutused ja -organisatsioonid. ERSO eelarve suurus, 27,5 miljonit krooni, kinnitab, et ERSO koht Eesti elus on tugev ja mõjukas, kuid see ei anna õigust orkestrit juhtida seadustega arvestamata.
Võib-olla on avalikkuses ununenud kogu protsessi tegelik algus. Eesti Filharmoonia reformimise idee, mis on tänaseks vormunud Eesti Kontsertkoori loomiseks, pärineb Neeme Järvilt ning see oli üks tema soovidest juba enne peadirigendiks asumist.
Alates möödunud aasta suvest on idee korduvalt transformeerunud ja pidevalt tekkinud juurde uusi nõudmisi, küll uute kontserdisaalide, küll teatrimajade ehitamise või personalipoliitika suhtes. Minu korduvad selgitused, et praegune majanduslik seis võimaldab luua hetkel vaid Eesti Kontsertkoori, jäid idee autoritele tähelepanuta.
Mulle tundub, et Neeme Järvit ei ole direktori poolt kurssi viidud ERSO juhtimises tekkinud probleemidega ja seetõttu on tema süüdistused nii minu, uue juhi kui ka Eesti riigi suhtes ülekohtused ja põhjendamatud. Kõige põhilisem küsimus on ju selles, et riigiasutuse juht ei ole maksumaksja rahaga heaperemehelikult ümber käinud.
Neeme Järvi on asunud kaitsma ERSO endist juhti, jättes samas kahjuks tähelepanuta fakti, et orkestri juht on vaadanud mööda seadustest. Riiki ei saa juhtida isegi mitte väga lugupeetud inimeste taktikepi järgi, kui see kepp lööb rütmist mööda. Antud juhul lööb ta mööda väga palju – eelkõige selles, kuidas tuleb juhtida tähtsat, kuid siiski ühte olulist kultuurikollektiivi teiste oluliste kultuurikollektiivide seas.
Ajutiselt ERSO etteotsa asunud Anneli Unt on väga kompetentne juht, ta on toonud Eesti Filharmoonia Kammerkoori omal ajal välja väga keerulisest majanduslikust olukorras – tema nimetamine tundmatuks ja ebakompetentseks ei ole korrektne.
17. novembri hommiku seisuga on ERSO-l Andres Siitani tegevuse ja tegevusetuse tõttu vajaminevast puudu 3,2 miljonit krooni. Kultuuriministeerium ei pea õigeks varjata maksumaksja raha vale kasutamist ja me ei saa nõustuda ettepanekutega, et puudujääk kaetaks teiste kultuurikollektiivide arvelt.
Minul ja kõikidel teistel kultuuriministeeriumi töötajatel on väga kahju tekkinud halva meeleolu pärast, kuid kutsume kõiki üles tuginema faktidele ja argumentidele ning taastama töörahu. Kultuuriministeerium teeb kõik endast oleneva, et leida lisavahendeid ERSO-le käesoleval aastal tekitatud eelarvepuudujäägi leevendamiseks, et orkestrantide palgad saaksid makstud.
Tegelikult on asjad alati paremini, kui probleemid ära lahendada. Kui eelmine juht sellega hakkama ei saanud, peab sellega hakkama saama uus. Ma olen üsna kindel, et Anneli Unt saab.