Vene satiirik: rahvast tõugatakse kollektiivse enesetapu suunas

Aleksandr Jelin, vene luuletaja ja muusikaprodutsent. Foto: Erakogu

«Sellist nagu Putin, kes on jõudu täis. Sellist nagu Putin, kes ei jooks. Sellist nagu Putin, kes ei solvaks. Sellist nagu Putin, kes ära ei jookseks.» 2003. aastal sai üle Venemaa tuntuks tütarlastebändi Pojušije Vmeste esitatud laul «Sellist nagu Putin», mille teksti autor on Aleksandr Jelin, muusikaprodutsent, luuletaja ja laulutekstide autor, kes viimase 15 aasta jooksul jõudnud kirjutada tekstid lauludele, mis kõige režiimimeelsemad ja režiimivastased.

-Mida tähendab olla poliitilist satiiri kirjutav luuletaja praegusel Venemaal? Kas see tähendab, et osa sõnumeid tuleb autoril ridade vahele kodeerida, ja kas tänapäeval üldse enam osatakse ridade vahelt sõnumeid otsida?

Tänapäeval on olukord poliitilise satiiriga hoopis teine kui siis, kui me elasime veel Nõukogude Liidus. Pole tsensuuri ja pole hirmu. Venemaa võimudel puudub ideoloogia ning seepärast pole satiir neile ohtlik. Pealegi ei jõua tänapäeval mitte keegi suure ja laia interneti järele valvata.

Seepärast on luuletaja peamiseks ülesandeks leida oma keel, oma vaatenurk ning oma tee lugeja või kuulajani ning siin pole vahet, kas oled satiirik või kirjutad laulutekste. Nimetatud tegevustes on Venemaal väga osavad olnud Dmitri Bõkov ja Andrei Orlov. Ka mina Rabfaki tekstide kirjutajana olen leidnud tee oma tänuliku auditooriumini.

-90% maailma lauludest on kirjutatud armastusest, teie kõige kuulsamad laulud on kirjutatud Vladimir Putinist. Rääkige palun, kuidas sündis aastal 2003 superhitt «Sellist nagu Putin» («Такого, как Путин») ja aastal 2011 protestilaul «Meie hullumaja hääletab Putini poolt» («Наш дурдом голосует за Путина»). Millal ja kuidas sündis selline murrang teie hinnangutes Putini režiimile?

Pole toimunud mitte mingit murrangut. Vaadake, laul, see on nagu teater –- laulavad tegelased, mitte mina, kes ma olen tekstide autor. Mainitud laulud oleksid võinud välja tulla ka samal aastal, lihtsalt noorte ja rumalate plikade ning elatanud vanamehe arvamus presidendist on, nagu Odessas öeldakse, «kaks suurt erinevust». Minu isiklik suhtumine Putinisse on aastatel 2003–2011 evolutsioneerunud. Kui varem võisin imestunult hüüatada «no vaadake, milline jama toimub», siis täna võib presidendi tegemiste kohta juba elutargalt lausuda «aga mida ma teile rääkisin!»