Meil ei väsita rääkimast vähemustest ja nende õigustest. Mõtlemata, kas mõni vähemus ongi ühiskonnas see nõrgem pool. Kes kõige valjemini kaebleb, sel ei pruugi olla veel kõige valusam. Kuid üks vähemustest on kindlasti nõrgem pool, nimelt lapsed. Kui üldse keegi vajab erikohtlemist, siis nemad.
Võiks samuti väsimatult rääkida, mis nendega toimub. Kas või koolis. Kas on siis nii raske mõista, et joonistada, kooris laulda või käsitööd teha laps võib, kuid liikuma ta peab? Et lapse liikumine pole huvi- ehk võtta-jätta asi, vaid looduse käsk, mida ei saa karistuseta täitmata jätta. Mida just tehakse. Meie lapsed ei liigu enam, üha enam on ülekaalulisi. Kool annab piitsa mõistusele, kuid jätab ihu hooleta. Keegi teine võib lapse eest teha mida tahes, kuid liikuda ta tema eest ei saa. Ja ärgem rääkigem ainult koolist, räägime ka vanematest, nendest ehk isegi ennekõike.
Lastekaitse põhimõte on: alati ja igal pool tuleb seada esikohale lapse huvid. Meil armastatakse tolereerida paljut. Kuid laste liikumisvajaku tolereerimine on päris kindlasti lapsevaenulikkus. Ühiskond käitub nagu Tagurpidi-Ants: laseb noorel tervise käest ja siis hakkab vanal parandama seda, mida enam parandada ei saagi. Kulutades sellele vähetulusale tegevusele üha suuremaid, peagi üle jõu käivaid ressursse.
Olen korduvalt pakkunud, et iga koolipäev peaks sisaldama võimlemistundi. Kui Soomes, Ungaris või Inglismaal on selle mõistmiseni jõutud, miks siis mitte meil? Veel olen mõelnud, et kui sellega ei saa hakkama praegune haridusminister, asja olulisust mõistev spordimees, siis vist ei saada saamagi.
Seda suurem kiitus neile vanematele, kes hoolivad oma laste tervisest ja tulevikust. Minu enda kergejõustikukoolis harjutab üle 350 lapse, kusjuures soovijaid oleks rohkem, kui suudame vastu võtta. Ka on Eesti sport silmatorkavalt perepõhine. Läbi mitme põlvkonna kohtab ikka samu nimesid. Mis on hea, sest nii antakse edasi oskusi ja teadmisi. Toimib terve peremudel.
Vanemlik abi lapse sportimisele on enamasti hädavajalik. Kuid ükski abi ei saa olla suurem kui tegu ise. Ka mitte lapse saavutuste puhul. Pole tähtis ilmale kuulutada, kes on tema isa või ema. Alati tuleb meeles pidada üht: lapse õigust olla tema ise. Laps ei ole kellegi omand, ka mitte vanemate omand, kelle läbi teinegi kord (ja vägisi) üritatakse kompenseerida omaenda täitumata jäänud unistusi.
Hea, kui laps või noor on tubli. Halb, kui sellega kaasneb ülemäärane kiitus, lapse avalikkuse valguvihku asetamine. Laps ei ole selleks veel küps. Laps ei ole küps ka selleks, kui võistluse ebaõnnestumise puhul nimetatakse tema esinemist läbikukkumiseks. Või konkreetne näide, kuidas noore oodatud kulla asemel võidetud kahvatumat karva medalit kommenteerib ajakirjanik järgmiselt: no isegi mina jooksin omal ajal kiiremini!
Lapse põhiõiguste hulka kuulub ka privaatsus. On alaealine saanud hakkama millegi halva või koguni kriminaalsega, siis ei avalda ajakirjandus tema nime. Seda keelab seadus.
Paradoks on selles, et privaatsusest ei hoolita siis, kui on oldud tubli. Midagi tublit korda saatnud laps võib tihti vastutasuks kommentaariumidest lugeda, mihukesed-nihukesed on ta vanemad. Kui täiskasvanu ehk kannatab sellise planguteksti ära, siis laps ei pruugi kannatada. Miks ta peakski?
On kirjutatud: seadused peavad tagama, et kedagi ei rünnataks ega halvustataks neist mitte sõltuvate omaduste pärast. Ka sellepärast, et keegi on kellegi laps. Kohustus selle üle valvata on pandud õiguskantslerile, kes on ka laste ombudsman. Ent muidugi on esimene asi meedia enesepiirang. Klikk ei saa olla tähtsam kui laps.