Taavi Minnik kirjutab, miks pole lääneriigid otsustanud maavägede Iraaki ja Süüriasse viimise kasuks.
Taavi Minnik: idamaised ajaloospiraalid
21. detsember 2015, 14:08
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Traagilistest terrorirünnakutest Pariisis on möödunud üle kuu ning maailm on hakanud nende kohta juba unustama. Läänemaailma juhtpoliitikute lubadused jagada islamiterroristidele halastamatuid vastulööke on osutunud demagoogiaks. Näiteks prantslaste enda aktiivsus Islamiriigiga võitlemisel piirdub endiselt mõnekümne lennukiga. Alates eelmise aasta septembrist on prantslased korraldanud paarsada õhurünnakut Iraagis ning Süürias, kuid näiteks ameeriklased on selle aja jooksul andnud juba üle 8000 õhulöögi. Tulemuseks see, et kurdid on Islamiriigilt Iraagis veidi territooriumi tagasi võtnud ning tuhandeid islamisõdalasi on surma saanud. Kuid arvesse võttes islamimaailma demograafilist olukorda pole see midagi märkimisväärset. Nagu Venemaal öeldakse: «küll eided uusi sünnitavad».
On selge, et Islamiriiki pole võimalik võita õhust, vaid ainult maa peal. Kuid lääs ei taha end Süürias ja Iraagis maismaaoperatsiooniga siduda kahel põhjusel. Esiteks suhtuks avalikkus negatiivselt sellega kaasnevatesse inimkaotustesse. Teiseks pole selge, mida Iraagis ja Süürias teha, sest sinna maavägedega minna on lihtne, kuid sealt hiljem välja tulla juba problemaatiline.
Araabia maade ajalugu näib arenevat mööda ühte ja sama spiraali. Võtame näiteks Saddam Husseini, Hafez al-Assadi või kas või sellesama Islamiriigi, sest nad kõik on tulnud võimule islami lippude all. Esimesed kaks küll islamistliku sotsialismi lippude all, mis oli sel ajal araabia maailmas moodne, ja viimane džihadismi lipu all, mis moes tänapäeval. Nende võitlus algas valitsusevastasest ülestõusust, mis arenes terroristlikuks sõjaks valitsuse vastu. Kuid nad ei olnud esimesed, vaid juba enne neid oli midagi sellist ajaloos toimunud. Kordub üks ja seesama muster: ülestõus, veresaun, üks jõududest tõuseb võimule ning hävitab kas füüsiliselt või surub alla kõik oma vastased ning mõnda aega valitseb maa peal näiline rahu. Ja siis algab kogu spiraal jälle otsast pihta. On selge, et midagi sellist leiab aset sedakorda Süürias, tulevikus aga mõnes teises kohas.
Välised jõud, kes sekkuvad Lähis-Ida asjadesse, jäävad piltlikult öeldes sellele verisele karussellile lihtsalt kinni. Nii on juhtunud korduvalt ameeriklastega, kes on regioonis võimule aidanud valitsuse, mis hiljem kukutatud või ise lahkunud, ning mida seejärel edasi teha, ei tea keegi. Nii on ebaselge ka see, kuidas toimida päras Islamiriigi ja Assadi kõrvaletõrjumist, ning see on ühtlasi põhjus, miks keegi läänes ei taha ennast sellega siduda. Kui Islamiriik jätkab oma terrorisõda nagu viimastel kuudel, siis on lääneriikide juhid sunnitud Islamiriigi-vastases võitluses ette võtma juba otsustavamaid samme. Kuid maavägede kaasamise vastu räägivad avalik arvamus nendes riikides ja idamaine verine karussell, millele ajaloos juba korduvalt satutud.