Kaarel Tarand: null pagulast!

Kaarel Tarand Foto: Toomas Huik / Postimees

Neli aastat tagasi kirjutas Eestis vähemasti üks ajaleht täiesti tõsimeeli Euroopa ühisvaluuta euro kohesest devalveerimisest ja üldse kadumisest, ehkki tasakaalukamalt maailma jälgivate inimeste jaoks oli sellise stsenaariumi rakendumise tõenäosus kaduvväike. Aga nii uhkelt mõjuvad need verd tarretama panevad pealkirjad ja väikese inimese osasaamine millestki suurest ajaloos, epohhiloovast kriisist, kirjutab Kaarel Tarand Õpetajate Lehes.

Euroopa Liidu retoorilisse traditsiooni kuulub kujutluspilt, et rahumeelne ühiselu suurte põhivabaduste raames on vaid sammumine kriisist kriisi, pidev balansseerimine huku serval. Olgu peale, et need „kriisid” tähendavad tavaliselt vaid mingi veel mitte laitmatult töötava pisiasja avastamist ja selle remondi kallal nokitsemist.

Euroala koos oma hästi töötava majandusega ei saanud ju kuidagi kokku kukkuda sellest, kui kuskil perifeerses Kreekas paar protsenti sellest majandusest parajasti tõrkuma hakkas.

Aga järgmiseks arenguimpulsiks oli midagi vaja ja pärast rahandusmurede lahendamist sobis selleks juba mitu aastat vindunud pagulasteema hästi. Ka Eesti, mida probleemi allikatest kaugeima maanurgana „kriis” olekski saanud ohustama hakata alles pärast kõigi vahepealsete barjääride kokkuvarisemist, haaras võimalusest poliitilisse ellu draamat ja vürtsi tuua. Paraku said kodanikud selle käigus aasta jooksul iseenda ja oma riigi kohta teada mõndagi sellist, milleta olnuks ehk uhkem edasi elada.

Valitsus läbis pagulasküsimusega tegelemisel kõigepealt probleemi eitamise, siis heroilise võitluse ja lõpuks välisjõule allaandmise faasi. Läbimõtlematu kommunikatsiooniga külvati ühiskonda rohkelt ärevust ja hirme, mis tõid nii mõneski üksikisikus, aga ka servaalal tähelepanu puuduses vaevlevates poliitilistes rühmitustes esile kõige halvemad omadused, provotseerides sellega omakorda ka peavoolu tsentris asuvaid ametikandjaid pisut veidralt käituma.

Kes jaksaks kokku lugeda, mille kõige pärast on me riigijuhtidel lõppeval aastal sõnades häbi ja piinlik olnud! Igapäevaseks on muutunud avalike etteheidete tegemine üksteisele ja eeskätt lihtkodanikele ksenofoobia ja rassivaenu tundmise pärast, rääkimata siis lõppematust dotseerimisest teemal, kuidas võib ja kuidas ei või avalikus ja eravestluses väljenduda, et tegu poleks „vihakõnega”. Vabade inimeste ühiskonnale enesetsensuuri pealesurumine kõrgemailt riigikorrustelt pole küll õnnestunud, aga selge see, et teatud kultuurilist vaesumist iga selline katse kaasa toob.

Ja mis siis kogu selle kära peale jõuluks sõelale jäi? Null pagulast! Pole lõpuni selge, kas Itaalias juba välja valitud seltskond haihtus enne sõidukitesse laadimist hirmust põhjamaise pimeduse ja mitterahuldava tasemega sotsiaaltoetuste pärast või siis hoopis veendumusest, et maad nimega Estonia pole tegelikult olemas ja see sõna on vaid eufemism põrgu väravate kohta. Viimases hädas on nüüd mindud oma kvooti õngitsema Rootsi ülejääkide seast, kuid sealgi pole (veel) tulemust ette näidata.

Seega, suur ja Euroopa hävitama pidanud pagulaskriis läks Eestist mööda sama puhtalt kui euro devalveerimine või minu poolest ka Vene-Gruusia sõda, millele pidi ju ka kohe järgnema Venemaa ülemvõimu kehtestamine Varssavis ja Berliinis ning lõpuks koguni meretaguses Londonis.

Kes peaks selle eest punkte saama, et Eesti on tänaseni taga nulli hoidnud, nagu jalgpallurite keeles öeldakse? Mäng ei ole muidugi veel läbi ja meile sobivad sõjapõgenikud võivad veel laiast ilmast leiduda, kui eeskätt Lähis-Ida konflikt jõulist lahendamist ei leia (ja ma ei pea silmas jõu kasutamist Venemaa barbaarses ja eesmärgitus stiilis). Aga oma kasu oleme asjast juba kätte saanud. Esiteks tekkis sundus mõned põgenike võimaliku vastuvõtmisega seotud praktilised küsimused lahendada, protsess vähemasti paberil läbi mängida. Eesti avastas, et tal pole tuletõrjet, kui maja katusest suitsu juba tõuseb. Tänu ajapikenduse saamisele oleme nüüd tõe hetkeks rohkem valmis kui kunagi varem … seda muidugi juhul, kui ei suhtu teemasse nagu küla karjapoisi teatesse „Hunt karjas!” muistses õpetlikus jutus.

Teiseks nägid nutikamad poliitikud ehk ära, kuidas publiku hulkadega ei tohi suhelda. Pudelist välja pääsenud hirme sinna niisama naljalt tagasi ei topi ja poliitikaelus mõõdetakse seda kõike regulaarselt valijahäältega, näiteks hirmukangestus pagulasest mõeldes väljendub toetusprotsendis EKRE-le. See ei muutu suuruselt kunagi ohtlikuks põhiseaduslikule korrale ega anna isegi juurdepääsu võimuliitude moodustamisele, kuid kokkuvõttes on Eesti parem paik elamiseks, kui need, kes ei karda, aitavad hirmudest vabaneda ka kartlikumatel ja väheinformeeritutel.

Ja lõpuks ehk tähtsaimana leidis tänavu taas kinnitust Eesti riikluse üks püsivamaid omapärasid, nimelt see, kui sitke ja osav on me ühiskond enda elu arukas seadmises, sõltumata võimu ja juhtimisotsuste kvaliteedist. Kehvade valitsejate saamatuse ja otsustusvõimetuse taha rahva sõit seisma pole jäänud ega jää tulevikuski. Ehkki tänavu keegi pagulast jõuluvana kingikotist ei leia, ei maksa selle pärast kurvastada. Ka lumeta jõulud on jõulud.