Toomas Alatalu

FOTO: HENN SOODLA/PRNPM

Et vahekorrad pampademaaga on halvemaks läinud, kinnitab tõik, et Venemaa president Vladimir Putin helistas alles 16. detsembril Argentina uuele presidendile Mauricio Macrile õnnitlemaks teda ametisse astumise puhul, mis sündis juba 10. detsembril, kirjutab politoloog Toomas Alatalu.

Kremli teateil helistas Putin seejärel ametist lahkunud president Cristina Kirchnerile, tänades teda kahe maa vahel kulgenud koostöö eest aastatel 2003-2015, mil algul oli presidendiks Nestor Kirchner ja tema üheks nõunikuks abikaasa Cristina Fernandes de Kirchener ning siis (Nestor K. loobus uuest kandideerimisest haiguse tõttu ja suri 2010. aastal) kaks ametiaega Reina Cristina (kuninganna Cristina) ise.

Tegemist on kindlasti Argentina viimase 40 aasta kõige populaarsema presidendiga – Cristina võitis 2011. aastal ülekaalukalt tagasivalimise (54 vs 17 protsenti) ja võis endale korraldada võimsa lahkumispeo, kus mitmelgi plakatil oli kiri «Cristina 2019» ehk siis lootus teda uuesti Roosas majas (Casa Rosada = presidendipalee) näha.

Miks presidendiks sai hoopis vastasrinna esindaja, on üks 2015. aasta suurimaid mõistatusi kogu maailmas. 25. oktoobril toimunud esimeses valimisvoorus kogus võimulolijate peakandidaat ja «eduka jätkamise» nimel rääkinud Daniel Scioli 9,3 miljonit ja keelitamistest hoolimata samuti kandideerinud ning uuendustele rõhunud 43-aastane Sergio Massa 5,4 miljonit valijat.

Loogika lubas ja mehed ise ka lubasid,  et ühe partei kaks leeri ühinevad, ent teises voorus, 22. novembril kogus Scioli kõigest 12,2 miljoni, samas kui parempoolsete kandidaat Mauricio Macri tõstis oma häälte summa 8,6-lt miljonilt 12,9 miljoni hääleni.

Tõesti – fantastiline meelemuutus suurte poliitiliste traditsioonidega riigis kõigest ühe kuu jooksul. Tagajärjeks sai seegi, et Cristina lahkus ametist 12 tundi varem ehk siis lõpetas ametiaja 9. detsembril ja andis võimumärgi üle ajutiseks presidendiks saanud Senati esimehele, kes juhtumisi on Macri partei mees. Probleem tekkis sellest, et Macri ei soovinud osaleda võimu üleandmise tseremoonial parlamendis, kus enamus kuulub Cristina poolehoidjatele. Cristina aga keeldus seda tegemast presidendipalees ja kolis sealt päev varem välja.

Argentina võimuvahetuse tipptähelepanu aga koondus sel viimasel saatuslikul kuul vaieldamatult Venemaa käitumisele, sest annab mäletada, kus Moskva veel nii kapitaalselt alt on läinud (vast Indoneesia 1965 ja NSVL väljatõstmine Sadati poolt Egiptuses 1972. aastal?). Fakt on see, et Argentina ja Venemaa diplomaatilised suhted sõlmiti 22.10.1885 ja kui sai täis 125 aastat ehk 2010 läks toonane president Dmitri Medvedev n-ö luurele. Kuna suures osas Lõuna-Ameerikas olid parasjagu võimul vasakpoolsed ja USA vastu meelestatud valitsused, läks sealtpeale kõik tõusujoones. Eriti silmatorkavalt Putini-Cristina suhtluses – mullu käis Putin Buenos Aireses ja aprillis 2015, kui Cristina oli Moskvas, sõlmiti strateegilise partnerluse lepe.

Muuhulgas toetas Putin Argentina nõuet Las Malvinas (Falklandi saarte) tagasisaamiseks ja sai Cristinalt tuge Krimmi hõivamise asjus. Veelgi rohkem äratas tähelepanu 12 Vene lennuki Sukhoi ost ja Argentina lubadus suurendada lihatoodete ja muu põllumajandustoodangu müüki Venemaale.

Argentina armeele osteti ka 10 miljoni dollari eest neli abilaeva, mis putitati toimimiseks Antarktika tingimustes (kus ju asuvad vaidlusalused saared). Need laevad asusid Arhangelskist teele nii, et jõuda kohale võimu vahetamise ajaks – detail, mida Macri meeskond enda kasuks ära kasutas ja uue kaitseministri üheks esimeseks avalduseks oli, et – mingu laevad tuldud teed tagasi.

On muidki kahtluse alla pandud leppeid ja tagantjärgi on rabav mõelda, et isegi G20 Antalya tippkohtumise raames (15.-16.november) kirjutas Cristina valitsus alla uued relvaostulepped Moskva ja Pekingiga - oldi kindlad, et jäädakse võimule.

Huvitav detail on seegi, et diplomaatiliste suhete 130. aastapäeva pidustustel ja ka võimu üleandmise tseremoonial osales Venemaa ametliku esindajana Nikolai Patrushev, Venemaa endine luureülem ja praegune Julgeolekunõukogu sekretär. Seda tiitliga «Putini usaldusisik».

Ei saa muigega jätta lisamata (nägin pealt, kuidas käis kauge Ladina-Ameerika  uurimine Nõukogude päevil!) sedagi, et on teada valdkond, kust Kreml leiab süüdlased, keda karistada kapitaalse altmineku eest. Nimelt ilmus Moskvas äsja kollektiivne monograafia Vene-Argentina suhete ajaloost, koostööst ja selle perspektiividest ning sellele oli pühendatud ka ajakirja «Latinskaja Amerika» novembrikuu number. Üks mees olla mõlemis maalinud väga optimistliku pildi Venemaa-Argentina sõjalis-tehnilisest koostööst, kus olla veel võimalusi «täiendavaks edasiminekuks».