Vabatahtlik Rasmus Lahtvee.

FOTO: Erakogu

Viimasel ajal on muude teemade kõrval ühiskonna üsna kihelema pannud kultuuriministeeriumi otsus hakata maksma niinimetatud kirjaniku- ja kunstnikupalka. Kusjuures eelduseks seatakse võimalikele palgasaajatele sisuliselt ainult see, et nad on vastavalt kas kirjanikud või kunstnikud. Mingeid muid kriteeriume ja mõõdetavaid tulemuste ootusi vähemalt väidetavalt ei seata, kirjutab kogenud ja pühendunud vabatahtlik Rasmus Lahtvee.

Jätame siinkohal kõrvale tekkivad küsimused seoses sellega, kas üldse ja mida annab Eesti maksumaksjatele ning ühiskonnale kunstnikupalga saajana Kris Lemsalu näiteks oma taideetendusega ( sõna «performance» Eesti Keele Instituudi pakutud vaste on «taideetendus») «The birth of Venus». Natuke ehk arusaadavam tundub mulle kirjanikupalga saajate loogika, aga ka nende puhul on jätkuvalt mõningaid küsitavusi. Jätame kõrvale kõik majandusteadlase Maris Lauri 3. novembri artiklis välja toodud juriidilised küsimused ja võimalikud vastuolud töölepinguseadusega ning otsustame siiski, et tegemist võib olla ülla eesmärgi nimel tehtud õige asjaga.

Nagu tavaliselt, on igal mündil kaks poolt ning kirjaniku- ja kunstnikupalgale leiab iga mõtlev inimene tõenäoliselt nii poolt- kui ka vastuargumente. Minu soovitus on siinkohal mitte eelistada ühte valdkonda, vaid rakendada sellisel juhul sarnast mudelit ka mujal.

Teen ettepaneku, või tegelikult lähen isegi natuke kaugemale, ja lausa nõuan seda, et näiteks sotsiaalministeerium hakkaks maksma vabatahtlikupalka! Näiteks 1005- eurost (bruto) kuupalka maksaks sotsiaalministeerium kümnele avalduse esitanud vabatahtlikule igakuiselt kolme aasta jooksul.

Vabatahtlikupalgale kandideerijad peaksid taotluses esitama oma viimase viie aasta vabatahtlike tegevuste põhjaliku ülevaate, ülevaate enda vabatahtliku tegevusega seotud meediakajastustest ja senistest saavutustest vabatahtlikuna. Vabatahtlikupalga saaja ainukeseks nõudeks oleks pühendumine enda valitud vabatahtlikele tegevustele Eestis.

Vabatahtlike Värav sõnastab vabatahtlikkuse nii: «Vabatahtlik tegevus on oma aja, energia või oskuste pakkumine vabast tahtest ja tasu saamata. Vabatahtlikud aitavad teisi või tegutsevad peamiselt avalikes huvides ja ühiskonna heaks. Oma pereliikme abistamist ei loeta vabatahtlikuks tegevuseks.»

Vabatahtlikupalk ei oleks tasuks vabatahtliku tegevuse eest, vaid vahend tegevusvabaduse tagamiseks. See annaks vabatahtlikule võimaluse pühenduda vabatahtlikule tegevusele ilma, et ta peaks muretsema, mille eest üüri maksta või süüa osta.

Selline vabatahtlikupalk oleks nii Eesti maksumaksjatele kui ka ühiskonnale tervikuna pareminigi arusaadav ja vastuvõetav. Samuti oleks tulemus ja positiivne mõju ühiskonnas selgemini hoomatav.