Andrus Kivirähk: lastele kirjutamiseks on oma nipid

Andrus Kivirähk ja väike raamatusõber. Foto: Meisi Volt

Tore, et endiselt leidub lapsi, kelle arvates on parim kink raamat. Tean päris mitut last, kes saavad tänavu jõulukingiks Andrus Kivirähki novembris ilmunud lasteraamatu «Oskar ja asjad». See on Kivirähki kümnes lasteraamat. Ja kuigi ta on kirjutanud pea kolmkümmend proosateost ning teist sama palju näidendeid, leppisime kokku, et seekord kõneleme peamiselt lasteraamatutest, lastest ja temast endast, kirjutab Tiina Vapper Õpetajate Lehes.

Kes sa enda arvates kõige rohkem oled, kas proosakirjanik, näitekirjanik, lastekirjanik, humorist, publitsist?

Eks see käib lainetena. Oli mingi periood, kui kirjutasin peamiselt näidendeid ja tundsin end ennekõike näitekirjanikuna, viimasel ajal on olnud jälle rohkem lastele kirjutamist. Sel aastal on mul ilmunud kaks lasteraamatut – aasta alguses jutukogumik «Karneval ja kartulisalat» ning novembris «Oskar ja asjad». Lisaks kirjutasin Jan Uuspõllule väikese näitemängu «Päkapikk» ning ka järgmise Lotte-filmi stsenaarium on valmis, film ise valmib aastal 2018.

«Oskar ja asjad» on teistmoodi kui su eelmised raamatud.

Seda küll. Seda kirjutades olid mulle kaudselt eeskujuks Tove Janssoni muumilood, mis on samuti pisut piiri peal: kas need on lastele või täiskasvanutele? «Oskar ja asjad» kõneleb ka mingitest asjadest, millest lasteraamatutes harilikult ei räägita – üksindusest, igatsusest, kellegi kaotusest. Selles raamatus on ka nukraid hetki.

Kui palju on raamatu peategelases Oskaris sind ennast?

Mingil määral on, kirjutangi ju läbi enda. Mina ise lapsepõlves suviti maal vanaema juures ei olnud, aga ega ma linnas elades ka ei tahtnud poistega õues jooksmas ja jalgpalli mängimas käia. Mulle meeldis rohkem kodus olla.

Kas sul üksinda igav ei olnud?

Absoluutselt mitte. Mul olid küll koolis sõbrad, aga kodus eelistasin omaette olemist. Tegevust oli piisavalt – lugesin hästi palju, mul olid oma mängud, lisaks kirjutasin vihikutäite kaupa jutte. Alles keskkooli ajal asi muutus, siis meeldis mulle koolis näiteringi teha ja koolivendadega koos igasuguseid asju ette võtta.

Mulle tundub, et selle raamatu üks oluline teema on põlvkondade võõrdumine.

Kindlasti. Oskaril on oma maailm, vanaemal oma. Vanaema tahaks lapselapsega kontakti saada ja suhelda, Oskari maailma keskpunkt on hoopis punane õhupall, vanaemaga pole tal eriti millestki rääkida. Teatud mõttes ongi raamatus kolmnurk – Oskar, õhupall ja vanaema –, aga lõpuks saabub siiski mingi lahendus.

Raamatu tegelasteks on ka kõikvõimalikud asjad, kellega Oskar suhtleb ja kellel igaühel on oma lugu. Kust sa selle tohutu fantaasia võtad?

Eks kirjaniku töö eeldabki fantaasiat. Iga kord head mõtted kohe ei tule, aga kui arvuti taha istun, hakkab kujutlusvõime tööle ning lood ja tegelased tekivad.

Kas lastele kirjutada on lihtsam või keerulisem kui täiskasvanuile?

Toon siin paralleeli toidumaailmaga. Restorani kokk peab oskama teha võrdselt hästi nii suppi, praadi kui ka kreembrüleed, ei saa öelda, et üks on lihtsam kui teine. Kreembrülee on küll pisem kui seapraad, aga selle tegemiseks on oma nipid. Lastele kirjutamisega on samuti, lasteraamatu kirjutamine on omaette oskus.

Ja sulle meeldib teha mõlemat?

Jah. Lihtsalt retseptid on erinevad. Nii nagu on komponente, mida magustoidu sisse ei panda, on teemasid, mida lasteraamatutes ei käsitleta. Aga mingid asjad on universaalsed. Minu arvates peaks lasteraamat olema helge ega tohiks lõppeda väga halvasti ja süngelt. Oskari-raamatu lõpp on küll natuke nukker, aga siiski lootusrikas.

Kas lasteraamat peab olema õpetlik?

Ei, kindlasti mitte. Kui raamat räägib toredatest ja lahketest inimestest või olenditest, on see juba iseenesest õpetlik. Eks Pipi ja Karlssoni ja paljude teiste toredate lasteraamatute moraal ongi see, et seal on vahvad tegelased ja lastele meeldib neid raamatuid lugeda.

Kas kirjandus saab muuta inimesi paremaks?

Ega ta niimoodi kindlasti ei muuda, et loed raamatuid ja oled kohe parem inimene. Aga ma arvan, et inimene, kes on lapsena palju häid raamatuid läbi lugenud, on sümpaatsem küll kui see, kes neid lugenud ei ole. See jääb kuidagi külge nagu päevitus: kui oled kaua troopilises kliimas viibinud, oled pruunim.

Milline su raamatutest on kõige rohkem kõneainet pakkunud ja miks?

Omaette fenomen on muidugi Lotte, mis on mitte ainult raamat, vaid ka film ja mis kõik veel, sinna ümber on tekkinud tohutu tööstus. Tunnen alati kohmetust, kui mind Lotte eest kiidetakse, sest need raamatud oleme loonud koos Janno Põldma ja Heiki Ernitsaga. Näiteks Lottemaa ja Lotte muusikaliga pole minul mingit seost. «Kaka ja kevad» pakkus palju kõneainet just pealkirja pärast. Huvitaval kombel läks see korda ka neile inimestele, kes raamatut isegi kätte ei võtnud. Kui nad oleks võtnud ja lugenud, oleksid nad näinud, et see on üks poeetiline lastejutuke kakajunni ja võilille armastusest. Aga nurinat tekitas see ainult mõnes täiskasvanus, lapsed olid raamatu üle väga rõõmsad.

Kuidas sa kriitikasse suhtud?

Ega ta ei meeldi ilmselt kellelegi, eriti kui avastad, et kriitik ei ole asjasse süvenenud ning on tsiteerinud mõnd kohta valesti või kõigest teistmoodi aru saanud. Mu lasteraamatute kohta pole kriitikat eriti olnud, sest lastekirjandust pole Eestis kombeks arvustada. Millegipärast peetakse seda natuke teisejärguliseks. Mina pean lasteraamatuid hästi tähtsaks osaks oma loomingust. Et mu loomingust täit ülevaadet saada, tuleks need kindlasti läbi lugeda.

Milliseid raamatuid sa ise lapsena lugesid?

Lugesin kõike. Lasteraamatud olid mitu korda läbi loetud, aga ma lugesin neid muudkui üle, Lindgreni ja muumitrollide lood olid mul peas. Aga hakkasin varakult ka täiskasvanute raamatuid lugema, lugesin läbi kõik need, mis isal-emal kodus kapis olid, ja tassisin raamatukogust veel juurde. Kui me suvel perega Lahemaal puhkasime, olin need paar kuud Võsu raamatukogus kuldklient.

Millised raamatud sulle Lindgreni omadest kõige rohkem meeldivad?

Kõik, peale «Vendade Lõvisüdamete» ja «Mio, mu Mio». Need on sellised ebalindgrenlikud kunstmuinasjutud, kus eriti nalja ei saa. Mina arvan, et lasteraamatus peab nalja saama. Väga hea raamat on «Väike Tjorven, Pootsman ja Mooses», kus on ka äärmiselt kurbi ja liigutavaid hetki, aga kõik laheneb hästi ja elu on jälle lõbus.

Neis raamatutes on ka täiskasvanud erakordselt sümpaatsed.

Jah, mulle meeldib lasteraamatute puhul ka see, et seal ei vastandata lapsi ja täiskasvanuid. Seetõttu on mulle natuke vastumeelsed Roald Dahli raamatud, kus täiskasvanuid on kujutatud halbade ja jämekoomilistena, lastel on nendega kogu aeg mingi sõda. Ema ja isa on enamasti niivõrd mõistmatud ja vastikud, et nendega ei saagi läbi saada. Lindgreni raamatutes on kõik üksteise vastu sõbralikud.

Mida sina oma emalt ja oma isalt õppisid? Kellelt oled pärinud oma jutustamisoskuse ja huumorisoone?

Ei oska öelda. Emal küll jutustamis­oskusest puudu ei ole, tema telefonikõned kestavad vähemalt pool tundi. Kui ma talle külla lähen, räägibki põhiliselt tema, mina lesin diivanil. Mulle tundub, et emalt olen pärinud sellist positiivset laiskust. Ema on loomult muretu, laste pärast muretseb ta küll väga, aga mõttetute asjade pärast ei viitsi pingutada. Ta ei ole kindlasti selline eestiaegne proua, et kõik peab olema viimase peal sätitud ja iga asi õiges kohas. Ta teeb hea meelega keset päeva väikese uinaku ja oskab elu mõnuga võtta. Ka lapsemeelsuse olen saanud ilmselt emalt, lasteraamatuid kirjutades kulub see omadus ära.

Isa oli korrektne ja täpne, mäletan, kuidas ta õpetas mind lipsusõlme siduma. Isa suri siis, kui olin 15-aastane, ja kardan, et teda ma väga hästi tundma õppida ei jõudnudki. Olen mõelnud, et omamoodi pani see, et me emaga varakult kahekesi jäime, mind end vabamalt tundma. Ma ei tea, kas oleksin nii palju kirjutanud, kui isa oleks kõrval olnud. Emaga julgesin igasuguseid asju katsetada, isa oli üsna kriitiline, talle ei julgenud alati kõigest rääkida. Kas või neid oma lapsepõlvelugusid, mida ma vihikutesse kirjutasin, lugesin emale ette, aga isale häbenesin näidata.

Kirjandite kirjutamisega sul koolis ilmselt raskusi ei olnud, kas neid loeti ka tunnis ette?

Vahel loeti. Üritasin ikka originaalse lähenemisnurga leida, mõnikord muutsin ka vormi. Kas siis kirjutasin reportaaži või kellelegi kirja, et endal põnev oleks. Meil oli väga tore eesti keele õpetaja, kes suhtus sellesse hästi.

Kuidas sa õppisid?

Keskmiselt. Põhihinne oli neli. Õppisin just nii palju kui hädasti vaja, et saaksin raamatuid lugeda ja oma asju teha. Kirjandus ja ajalugu olid lemmiktunnid, keemias ja füüsikas ei viitsinud nii palju pingutada, ka võõrkeeltes olin laisk.

Mis sulle õpingutest Tartu ülikooli ajakirjandusosakonnas meelde on jäänud?

Astusin ülikooli 1988. aastal, see oli põnev ja pöördeline aeg. Kõige rohkem ongi ülikooliajast meelde jäänud need sündmused, mis sel ajal toimusid, ning inimesed, kellega ma kohtusin. Isegi Juhan Peegel jõudis meid ühe semestri õpetada. Ehkki ma enam ei mäleta, millest ta rääkis, tundub ainuüksi see fakt tähtis. Astusin EÜS-i, sain endale sõpruskonna, kellega suhtleme senini, maailmavaate. Olin halb üliõpilane ega viitsinud eriti loengutes käia, oli vaja tudengielu elada, õlut juua, suhelda, kõik muu tundus huvitavam. Tagantjärele olen mõelnud, et oli põnevaid loenguid, kus oleks võinud käia. Aga ega minust ajakirjanikku ei saanudki. Alguses läksin küll Päevalehe kultuuriosakonda kultuuritoimetajaks, kirjutasin mõned intervjuud ja arvustused, aga juba varsti hakkasin tegema oma huumorikülge ja mingil hetkel kolumne kirjutama.

Kas iga nädal arvamuslugu kirjutada on keeruline?

Ei, see on tegelikult tore, kirjutan neid rõõmuga. Ilukirjanduslikule loomingule on see meeldiv vaheldus. Kommenteerin päris palju Eesti ühiskonnas ja poliitikas toimuvat. Mingite asjadega olen sõdinud üsna pikalt, näiteks Reformierakonna rahastamisskandaalist kirjutasin mitu kuud nädalast nädalasse. Kuna asja püüti summutada ja eitada, tuli teemat üleval hoida. Keskerakonnast olen samuti kümneid artikleid kirjutanud. Vahel kasvab sigaduste hulk nii suureks, et ei saa vait olla.

Jõulude eel avaldatud Eesti Päevalehe ja Delfi mõjukate kultuuri- ja spordiinimeste edetabelis kuulub sulle esikoht. Tunned sa arvamusliidrina ka suuremat vastutust, kui midagi ütled?

Ei tunne, sest ma ütlen seda, mida mõtlen. Ma ei püüa laveerida ega lähtu strateegiast, et ma parem ei ütle, ehkki tegelikult mõtlen. Ütlen ära, ja üritan selle intrigeerivalt kirja panna. Võib-olla mõni võrdlus või väljend on seetõttu keskmisest natuke teravam või vängem, aga üldist ja ümmargust juttu ei märkaks keegi.

Võtad sageli näiteid ja võrdlusi Oskar Lutsu loomingust, miks?

Luts ongi nii oluline tegelane. Luts ja Tammsaare on eesti kirjanduse põhivaalad. Kui kogu maailmakirjandus põhineb antiikkirjandusel ja piibli­legendidel, siis Eesti kirjandus Lutsul ja Tammsaarel, mingil määral ka «Kalevipojal». «Kevade» on kindlasti üks täiuslikumaid eesti kirjandusteoseid üldse, see on nii kaua vastu pidanud. See on uskumatu, et 25-aastane Luts sellise asja valmis kirjutas. See on tema esimene teos ja väga imetlusväärne tekst.

 

 

Miks sa ise pole koolielust ühtki raamatut kirjutanud?

Võib-olla sellepärast polegi, et nii võimas raamat nagu «Kevade» on olemas. Samamoodi nagu Tammsaare «Tõe ja õiguse» teine osa on võimas ja mitmekihiline romaan Mauruse koolist. Teine põhjus on see, et kool muutub kogu aeg. See raamat oleks siis nostalgiline lugu minu kooliajast, mis oli hoopis teistsugune. Kõik olid oktoobrilapsed ja pioneerid, Lenini pilt rippus seinal, peeti koondusi – tänapäeva lastele oleks see täiesti arusaamatu.

Milline isa sa oma kolmele tütrele oled? Kas niisugune leebe nagu Limpa-raamatu isa, kes on nõus tüli lõpetamiseks poodi uute limonaadipudelite järele minema?

Limpa isa on sümpaatne, tema ma võiksin olla küll. Mulle meeldib, kui mul on lastega sõbralikud suhted ning me saame lobiseda ja nalja teha. Mulle tundub, et olen suhteliselt mõistev isa ja me saame hästi läbi. Aga vahel võin äkitselt mingi asja peale ka vihastada.

Näiteks?

Alles üks päev teritas noorim tütar Teele elutoas diivani peal pliiatseid, mis tekitas hästi palju sodi. Selliste väikeste asjade peale võin ootamatult plahvatada. Aga siis ma muidugi viie minuti pärast lähen ja palun vabandust. Millegipärast on mul tohutu kompleks plekkide suhtes. Ma ei suuda vaadata, kui laps sööb jäätist, on näha, et see hakkab tilkuma, ja siis see kukubki talle kleidi peale. Sellistel hetkedel tunnen lausa füüsilist valu.

On sul mõni nõrkus, mida lapsed oskavad ära kasutada?

Ma ei tea, seda peab neilt küsima. Ma ei usu, et neil on vaja mingit erilist strateegiat, et mind leplikusse meeleollu viia. Ma enamasti olengi leplik, kui nad minu meelest just midagi väga arutut ei taha. Siis puiklen vastu. Teelel pole see aeg veel käes, aga kahe vanema tütre, Kaarini ja Liisa puhul ma seda kurikuulsat puberteeti, millest räägitakse, pole märganud, mulle on see võõras. Olen nendega kogu aeg ühtviisi hästi läbi saanud.

Mida sulle lastega koos teha meeldib?

Kaarin elab juba omaette, Liisa käib 11. klassis ja tal on nii palju tegemist, et näeme teda mõni päev ainult enne kooliminekut ja õhtul korra vilksatamas. Aga Teelega käime üsna tihti koos söömas ja kinos. Mina olen enamasti nõus temaga Hollywoodi multikaid vaatama, popkorni sööma ja Coca-Colat jooma, abikaasa Ilona mitte. Üks koht, kus me igal suvel kogu perega koos oleme, on Käsmu.

Sel aastal võtsite perre ka koera. Kuidas koer sind on muutnud?

Koer on muutnud mind oluliselt kodusemaks, sest temaga peab sageli õues jalutamas käima. Enamasti olengi see mina, kuna töötan kodus ja mul on kõige rohkem aega. Kui mul on vaja kuskile minna, siis ta nii väga ootab mind, et ma ei raatsigi kuigi kaua kodunt ära olla.

Su elu tundub üsna rahulik, suuremate pöörete ja tagasilöökideta.

Jah, olen loomu poolest pigem alalhoidlik, mitte riskija. Mulle meeldib, kui mul on tagavaraväljapääs olemas. Ma mitte ainult et pean tähtaegadest kinni, vaid teen töö igaks juhuks paar nädalat varem valmis. Hakkan varem pihta, sest äkki tuleb midagi vahele. Harilikult ei tule, aga hea on olla, kui pole seda ärevust, et kas ma jõuan.

See on loomeinimese puhul üsna ebaharilik.

Võib-olla küll, aga mulle ei meeldi hiljaks jääda. Mind ajab närvi, kui mul on vähe aega. Mäletan, et vanaisa läks ka tund aega varem raudteejaama kohale, minuga on varsti sama lugu. Jõuan igale poole varem, ootan ja teen aega parajaks.

Millist nõu sa noortele autoritele annaksid? Kas sinult on nõu küsitud?

On küsitud küll, kuidas kirjanikuks saada. Olen vastanud, et Eestis on see imelihtne, erilisi nippe ei pea kasutama. Kui sul on annet ja sa kirjutad hästi, siis seda märgatakse. Meie riigis pole sellist maffiat, et kirjandusajakirja pääsemiseks pead olema kellegi tuttav või susima tagaukse kaudu. Kui saadad oma tekstid Loomingusse või Vikerkaarde ja need on head, siis sealsed targad toimetajad saavad sellest aru. Ka raamatut välja anda ei ole tänapäeval ületamatu raskus. Muidugi ei ole lugejateni jõudmine lihtne, sest raamatuid on poed täis ja selleks et sind sealt üles leitaks, peab ka õnne olema. Minu nõu on igal juhul, et kirjuta. Kirjanikuks ju ei õpita üheski ülikoolis – näitlejaks ja arstiks õpitakse, kirjanikuks lihtsalt hakatakse.

Kas kavatsed kunagi endast ka elulooraamatu kirjutada?

Kindlasti mitte. Aga ma näen oma loomingus väga palju autobiograafilist, mis on mingite hästi pisikeste killukestena mu raamatutes ja näidendites sees. Kõik, millest parajasti mõtled, mis sind häirib, rõõmustab ja oluline tundub, kandub ju tahes-tahtmata loomingusse. Olen seda nüüd tagantjärele märganud, teised seda ilmselt ei näe ega peagi nägema.

Mis töö sul praegu käsil on?

Kirjutame praegu Janno Põldmaga koos Lottest teleseriaali. Kokku tuleb kaheksa osa ja kui kõik hästi läheb, siis järgmisel suvel algavad Lottemaal selle võtted. See on enam-vähem teada, mida ma järgmise aasta esimesel poolaastal teen, aga ma praegu veel ei räägi.

Kuidas teie pere jõule peab?

Toome kuuse ja oleme perega kodus.

 

 

 

---

Andrus Kivirähk

• Temalt on ilmunud kümme lasteraamatut: «Kaelkirjak» 1995; «Sirli, Siim ja saladused» 1999; «Lotte reis Lõunamaale» 2002; «Sibulad ja šokolaad» 2002; «Limpa ja mereröövlid» 2004; «Leiutajateküla Lotte» 2006; «Kaka ja kevad» 2009; «Konna musi» 2013; «Karneval ja kartulisalat» 2015; «Oskar ja asjad» 2015.

• Ta on pälvinud mitmeid kirjandusauhindu, sealhulgas kolm korda Nukitsa, neli korda Eesti kirjanduse aastapreemia ning 2014. aastal romaani eest «Mees, kes teadis ussisõnu» Prantsuse maineka fantaasiakirjanduse auhinna.

• Ta on lõpetanud Tallinna 32. keskkooli ja Tartu ülikooli ajakirjanduse erialal.

• Tema abikaasa Ilona Martson on ajakirja Täheke peatoimetaja ja ilukirjanduse tõlkija, neil on kolm tütart: Kaarin (22), Liisa (17) ja Teele (9).