Lauri Beekmann

FOTO: Järva Teataja

Alkoholipoliitika eelnõu suhtes on nii alkoholitootjad ja kaupmehed kui ka majandusministeerium väljendanud pahameelt, et selles protsessis ei ole alkoholiprobleemi ärilise poolega arvestatud. Kas peaks, küsib Eesti Karskusliidu esimees Lauri Beekmann.

Erinevate oluliste osaliste kaasamine poliitikate kujundamisse on demokraatia üks nurgakive. Poliitikat ei tee ainult mingi väike valitute seltskond, vaid sinna peab kaasama ka ühiskonna erinevaid esindajaid, kes on sellega ühel või teisel moel seotud.

Kaasamise eesmärk peaks olema parema poliitikani jõudmine, et eesmärgid saaksid jõudsamalt täidetud. Seotud inimesed toovad endaga kaasa paremad teadmised, tegeliku olukorra tundmise ja ka laiema ühiskondliku huvi, millega peaks arvestama.

Alkoholipoliitika eelnõu suhtes on nii alkoholitootjad ja kaupmehed kui ka majandusministeerium väljendanud pahameelt, et selles protsessis ei ole alkoholiprobleemi ärilise poolega arvestatud. Kas peaks?

Arvestamise eeltingimuseks peaks olema panustamise motiivide läbipaistvus ja selgus. Alkoholiärist majanduslikult sõltuva poole huvide konflikt on kaugelt liiga suur ja möödapääsmatu, et nende panus saaks olla konstruktiivne.

Alkoholipoliitika eesmärk on alkoholi tarvitamise vähendamine

Riikliku alkoholipoliitika peamiseks sihtrühmaks on ühiskond ja kodanikkond, mitte alkoholitööstus. Alkoholipoliitika eesmärk ei ole luua tingimusi alkoholitööstuse ja -äri kasvuks või edendamiseks. Iga viimane kui riik on huvitatud, et tema elanikkonna alkoholi tarbimine langeks.

Alkoholi hinnale kehtestatakse aktsiis selleks, et suunata inimesi pigem teistsugusele tarbimisele ning vähendada joomist. Alkoholi müügile seatakse erinevad piirangud (vanusepiirang, kellaajaline ja piirkondlikud piirangud) selleks, et kas teatud sihtrühm üldse ei tarbiks (alaealised) või oleks sellele alkoholi kättesaadavus raskendatud. Reklaami piiratakse või keelatakse samuti selleks, et vähendada tarbimist ja sellega alustajate hulka.

Alkoholipoliitika rohelise raamatu protsess seadis algusest peale eesmärgiks vähendada kogutarbimist. Ühe lähtealusena mainitakse ära järgmine otsus: «Vabariigi Valitsus on 22.01.2009 memorandumiga määratlenud alkoholipoliitika peamised prioriteedid: alkoholi tervisekahjude vähendamine, noorte alkoholitarvitamise tõkestamine, alkoholi kogutarbimise vähendamine.»

Alkoholitööstuse tegevus on sihipäraselt seisnud selle riigi eesmärgi ees ja võidelnud efektiivseteks tõestatud meetmete rakendamise vastu.

Millega saaks tööstus tõestada, et ta paneb nendes kõnelustes oma huvide konflikti kõrvale ning keskendub ainuüksi seatud eesmärkidele kaasaaitamisele? Mitte millegagi. Nende tööks on toota ja kasumit teenida. Ja seepärast ei tohikski seda kaasamise mängu alkoholitööstusega jätkata.

Alkoholitööstuse tegevus säilitab ja suurendab probleemi

Ma ei väida, justkui alkoholitööstuse esindajad ei nõustuks eesmärgiga vähendada näiteks alkoholitarbimist alaealiste seas, samas on selge, et märkimisväärne osa nende igapäevasest tegevusest on oluline põhjus, miks alaealised joovad. Alkoholi atraktiivseks tegemine läbi reklaami; tootearendus, mis on eemaldanud kunagise ebameeldiva esmamaitse (minu nooruses oli noorele sageli esmakogemuseks üks ebameeldivalt maitsev automargi nime kandev õlu, tänaseks on tööstus toonud lettidele limonaadisarnased maitsestatud joogid); alkoholi ja spordi ning kultuuri seostamine läbi sponsorluse – need on mõned peamised tööstusepoolsed tegevused, mis on selges seoses alaealiste alkoholitarvitamisega.

Lisaks on probleemne alkoholitööstuse suhe alaealiste alkoholi tarvitamisest tuleva tuluga. Olgu siin selgelt välja öeldud, märkimisväärne osa tootjate ja kaupmeeste kasumist tuleb illegaalsest ärist – alaealistele ja ebakaines olekus isikutele müüdud alkoholi hulk.

2002. aastal avaldas USA riiklik keskus (National Center on Addiction and Substance Abuse) raporti alaealiste alkoholitarvitamisest, näidates, et kuni 25 protsenti kogu tarvitatud alkoholist olid joonud just alaealised. Otseseid paralleele ei ole võimalik tõmmata – Eestis selline uuring puudub. Selge on aga see, et samal ajal kui me tunnistame noorte alkoholiprobleemi ja püüame seda ennetada, toob see probleem tööstusele puhast kasumit.

Praegune valitsus on oma koalitsioonileppes seadnud eesmärgiks «vähendada Eesti alkoholi- ja tubakatarbimist aastaks 2030 võrreldes tänasega poole võrra». Tugev ja suur eesmärk. Läti unistab veel tervislikumast tulevikust, kui märtsikuus avaldas terviseminister Guntis Belevics, et läbi Läti Tervise Platvormi rakendamise nähakse aastaks 2065 ainult 1 protsenti elanikkonnast suitsetamas ning alkoholi ja narkootikume tarvitamas.

Kui valitsused neid eesmärke tõsiselt võtavad, ei ole alkoholitööstuse kaasamine poliitika otsustamise osalisena loogiline samm. Need sihid ja ärihuvid liiguvad selgelt erinevates suundades.

Tõelised osalised

Eriti murettekitav on aga see, et alkoholitööstuse hääl kipub olema mitte ainult üks hääl, vaid koguni kaalukeeleks. Teatud poliitilise maailmavaate kohaselt mõjutab alkoholipoliitika kõige enam tootjaid ning seega peavad plaanid just nendega kooskõlastatud saama.

Tootjate huvidele keskendumine hoiab aga paraku elus alkoholiprobleemi ja sellega seotud kahju. Arvestama peab palju olulisemate osalistega. Lastekaitsjad, onkoloogid, gastroenteroloogid, sotsiaaltöötajad, politseinikud, vetelpäästjad... perevägivalla all kannatavad naised, lapsed... veel sündimata lapsed... sõltlased... See nimekiri on lõputu.

Kas ma nüüd ehk liiga demoniseerin tootjaid?

Mis alust on mul väita, et ühele legaalsele ärile peaks seadma selliseid piiranguid? 2003. aastal valminud Maailma Tervishoiuorganisatsiooni tubaka tarbimise leviku vähendamise raamkonventsiooni artikkel 5.3 sätestab, et konventsiooni osalised peaksid «keelduma tubakatööstuste pidamisest «osalisena» rahvatervise poliitikas».

Aga suitsetamine ei ole võrreldav alkoholi tarvitamisega, ütled sa! 2010. aastal reastasid Briti teadlased sõltuvusained ohtlikkuse järgi pingeritta, hinnates neid, lähtudes kahes peamisest parameetrist: mil moel kahjustab konkreetne aine tarbijat ennast ja kuidas mõjutab selle aine tarbimine ümbritsevat ühiskonda. Teadlased seadsid ülivõimsalt esimesele kohale alkoholi, millele järgnesid heroiin ja kokaiin ning tubakas oli 6. kohal.

Alkoholi tõstab esile suurem tarbimine ning fakt, et see oli nimekirjas ainus aine, mis on ühtaegu nii odav, kättesaadav ning mille tarbimist propageeritakse reklaami võimaldamise kaudu.

WHO koos väga paljude teadlastega ning näiteks vähiliitudega ütleb, et ohutut alkoholikogust ei ole olemas. Tootjad seda muidugi eiravad ja ei lase oma kõnepruuki mingil juhul alkoholi vähiriski, mille puhul ei ole olemas ohutut joomist. Samuti ei räägi nad tõsiasjast, et nende toodetav kaup on teoreetiliselt kõigile sõltuvust tekitav aine.

Tulenevalt oma ärihuvidest võitlevad tootjad selle nimel, et me vaataksime alkoholi nendele sobivast vaatenurgast, jättes kõrvale väga paljud olulised faktid. Selline panus on lammutav ning takistab riigi poolt heakskiidetud eesmärkideni jõudmist.