Joosep Raudsepp

FOTO: Erakogu

Kunagi olid Eesti poliitmaastiku tipus «äraostmatud», nüüd troonivad seal aga «ilmeksimatud», kirjutab Joosep Raudsepp, digiturundaja ja Tallinna Ülikooli kommunikatsiooniinstituudi magistrant.

Viimasel ajal on ridamisi tulnud kohtuotsuseid, milles on süüdi mõistnud riigikogulasi, kõrgeid ametnikke ning riigiettevõtete nõukogude liikmeid. Prokuratuuri ning jõustruktuuride viimaste aegade tegevus ning korruptsioonivastane võitlus on andnud ühiskonnale selge sõnumi: puutumatuid ei ole.

Puutumatuid meil tõepoolest ei ole – «eksimatuid» on see-eest aga kuhjaga.

Kohtuotsusele järgneb eneseõigustus

Viimasel ajal on jäänud mulje, et pärast igat süüdimõistvat otsust, mille osaliseks on olnud mõni erakond või poliitik, ilmub mõnes päevalehes – nagu aamen kirikus – järjekordne kommentaar või arvamusartikkel, mis on pilgeni täis jaburat eneseõigustust ja lugematul hulgal põhjuseid, miks selline kohtulahend vale on. Nemad ju ei eksi kunagi, see on «süsteemi vägivald», kui tsiteerida möödunudnädalast Neinar Seli avaldust.

Kindlasti võib leida nii Eesti kohtusüsteemist kui ka seadustest erinevaid puudujääke ja auke, ruumi tõlgenduseks, kuid kas see annab õigust kahelda selles, et Eesti on õigusriik? Kindlasti mitte.

«Eksimatute» retoorika väidab aga vastupidist, kusjuures sellise mõtte- ja väljendusviisi eriti piinlik asjaolu on see, et häbematult siunatakse ja kritiseeritakse sedasama süsteemi ja seadusi, mille väljatöötamisel on ühel või teisel moel ise osaletud. Kummastav ka tõsiasi, et terav kriitika õiguskaitseorganite aadressil saabub enamjaolt siis, kui on langetatud järjekordne süüdimõistev kohtuotsus.

Ühe klassikalisema näite leiame Keskerakonna arsenalist. Partei arvates on iga nende erakonda või selle liiget puudutav kohtuasi olnud poliitiliselt motiveeritud. 

Õnneks teiste «eksimatute» jaoks olukord nii katastroofiline ei ole, kuid nagu selgus Neinar Seli avaldusest ( «See on nagu õudusunenägu» Postimees, 11.12), siis on meil seadusi, mida ei olegi võimalik õiglaselt tõlgendada.

Neinar Seli avaldus

Juhul kui see väide mingilgi määral tõene on, siis tekib taas kord küsimus, kas see mitte ei ole meie enda seadusandliku võimu – mille esindajad riigikogus on alates 1995. aastast olnud ka reformierakonna saadikud – möödalaskmine või tegemata töö? Siinkohal oleks paslik meelde tuletada, et uus korruptsioonivastane seadus, mille alusel ka kõnealune kohtuotsus langetati, võeti vastu 2012. aastal, millele omakorda eelnesid aastaid kestnud ettevalmistused.

Tulles tagasi Neinar Seli avalduse juurde, siis lausa koomiline on tema väide euroopalikest väärtustest, mida Eestis väidetavalt ei kohta – minu piiritletud teadmiste kohaselt huvide konflikti tolereerimine nende väärtuste alla ei kuulu. Samasugusele järeldusele jõudis ka Eesti kohtusüsteem, mis huvide konfliktis midagi positiivset ja euroopalikku ei leidnud.

Seega julgen sügavalt kahelda, kas euroopalikele väärtustele apelleerimisel süüdimõistetule erilist abi on. Pigem tasuks toetust otsida Euroopast kaugemale jäävatest kultuuridest ja väärtussüsteemidest, kus suhtumine korruptsiooni mõnevõrra leebem on, nii näiteks Venemaalt või Põhja-Koreast.

Veel selle aasta aprillis ilmunud arvamusloos «Olen süüdi. Et armastan» andis Neinar Seli mõista, et argumenteeritud väitlust Eesti poliitikas ei eksisteeri. Selle väite suurepäraseks tõestuseks sobib paraku ka kõnealune «avaldus». Tõepoolest argumendid – kui neid üldse sedaviisi saab nimetada – stiilis «aga vaadake, mida Juhan tegi» ei päde. Pigem on tegemist klassikaliste demagoogiavõtetega, kus süüdlasi nähakse kõikjal mujal kui peeglis. Tagatipuks andis härra Seli justkui mõista, nagu oleks 250 000 eurot niivõrd tühine summa, et ei ole erilist tähtsust, kas see on välja jagatud seadusi järgides või mitte.

Loodetavasti saavad vähemasti lugejad aru, et ainuüksi armastuse eest Eestis kedagi süüdi ei mõisteta. Süüdimõistvaid otsuseid langetab kohus siiski tegude ja tõendite, mitte armastuse või selle puudumise pinnalt.

Paraku tuleb tõdeda, et taoline eksimatuse retoorika ei ole omane ainult ühele erakonnale või mõnele üksikisikule – tegemist on suuresti meie poliitilist kultuuri ning selle esindajaid iseloomustava nähtusega. Neinar Seli on lihtsalt suutnud oma avaldustes need parimad näited ühtseks tervikuks siduda.