Nüüd mõnda aastat kollitab meid üks osa rahvakirjanduse hääli rahvanäidendeis, hulgas joonealustes ajakirjanduses jne. mõttekäikudega, mis peaaegu halvustavad noorte haridustunge. Mingi rahvuslikkuse idealismigagi on püütud seda ilustada.
Postimees 1939. aastal: rahvakirjanduse «vaimukused»
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Üliõpilased, koolitatud tütred jne. on neis mõttekäikudes kujutatud kõige ulakluse, rumaluse ja saamatuse ning lõbukultuuri prototüüpidena. Näidendis nad kihistavad oma upsakust lõbuelu, kuni hing ja võimalused läbi, ning põllumehest isa või vend nad siis «õigeteks» inimesteks äratavad. Tüüpiline tark pops aitab ka agarasti kaasa. Äranaermise joonealustes on pilkeobjektideks veel vaid kirjanik, kunstnik ja üliõpilane – nad olevat ju kui õietolm, mis ei andvat oma lendlemisega mitte midagi, mis laseks võtta ka materjalistlikesse pihkudesse! Väikesed vaimukesed kirjavedajate leerist teevad seda nürida vaimukusega, et hulgad võiksid muiata ja pidurdamise õnnitlejad rõõmu tunda sellasest abskurantismile kaasatõmbamisest.
Rahvakirjanike ja teiste tegelaste säärane rahvavalgustus tugineb tublisti tendentsidel, mis suundub üldisele üldhariduse piiramisele ja mõistaandmistele, et rahva juures jäägu igaüks oma liistude juurde. Maamees on kuldsema ülesande täitja, seepärast vist, nagu koolielu tundjad küllalt on märkinud, maalaste üldhariduslik koolitamine ongi nüüd raskendatud. 18.12.1939