Monika Haukanõmm

FOTO: Erakogu

Valitsuse väljakuulutatud riigireformi tulemusel peab vähenema riigipalgaliste inimeste arv ja seda kõigis valdkondades. Valitsussektoris (keskvalitsus, omavalitsused ja sotsiaalkindlustusfondid) hõivatud 119 000 inimesest tahetakse koondada 2 protsenti. Ametkondade ja poliitpersonali vähendamise asemel on aga alustatud lihtsatest töömesilastest, kirjutab riigikogu sotsiaalkomisjoni aseesimees Monika Haukanõmm (Vabaerakond).

Esimesed kärpeplaanid on juba toonud kaasa ulatuslikke konflikte. Värskeim on TÜ Kliinikumi ja Põhja-Eesti Regionaalhaigla vastuhakk riigihalduse minister Arto Aasa tabelis arvutatud kärpenõuetele.

Haiglate mässu ajendasid tõsised kitsaskohad: tegemata on sisuline analüüs, unustatud koostöö ja kaasamine, ignoreeritud haiglate autonoomsust ning jäetud arvestamata vananeva ühiskonna omapära.

Sisulise analüüsi puudumine

Riigihalduse minister Aasa sõnade kohaselt on analüüsitud kõiki haldusalasid ning lepitud kokku kärpimise suurusjärgud. Analüüsist ja selle tulemustest tahaksid täpsemalt teada paljud, sest näinud on seda ilmselt vähesed. Nüüdseks teame, et metoodika on lihtne: vaadati, kui palju inimesi asutuses töötab ning kuidas see arv on muutunud aastatel 2010–2015, seejärel lepiti kokku vähenemise protsent ja tulemus ongi käes. Eluvõõras Exceli lähenemine!

Põhja-Eesti Regionaalhaigla 3314 töötajast tuleb koondada 2,4 protsenti ehk 80 inimest ning Tartu Ülikooli Kliinikumi 3608st 2,3 protsenti, mis teeb 85 inimest. Nüüd on küll koht, kus iga mõtlev inimene küsib, kas selline räige meede tagab soovitud tulemuse, milleks on anda tõuge riigiasutuste töö tõhustamiseks? 

Riigikontrolör Alar Karis on korduvalt juhtinud valitsejate tähelepanu, et alustada tuleb sisulise analüüsiga, sest praegused koondamiskvoodid on puhtalt matemaatilise tehte tulemus, mis võib hoopis olukorda halvendada. Sest pole ju analüüsitud avaliku sektori ülesandeid ega sisu, mida peab tegema ja saab teha teisiti, kui palju on vaja ülesannete täitmiseks inimesi ja alles siis saab rääkida koondatavate hulgast.

Alustatud on valest otsast, sest riigivalitsemise audit, mis vaatab, kuidas sisuliselt valdkondi reformida, valmib alles mais 2016. Enne teeme ja siis mõtleme.

Kuigi on selge, et riik peab ennast kokku tõmbama, tuleb siiski nõustuda haiglatega, kes suunavad tähelepanu sellele, et elanikkond vananeb, teenust vajatakse rohkem, meditsiinipersonali väljaränne on endiselt suur.

Alustada tuleb hoopis ametkondadest, kus on endiselt palju dubleerimist ja asendustegevust. Kaks ministrit (koos poliitnõunikega) sotsiaal-, rahandus- ja majandusministeeriumis on kasulik vaid võimuerakondadele, mitte riigijuhtimisele. Peakärpija, minister Arto Aas (Reformierakond) on ise osa sellest paisunud juhtimisaparaadist.

Kas haiglad on osa valitsussektorist

Lisaks analüüsile tekitab teravat vaidlust küsimus, kas haiglad on osa valitsemisaparaadist või mitte ja kui ei ole, siis puudub ministeeriumil õigus käskida haiglatel töötajaid koondada. Näiteks TÜ Kliinikum on sihtasutus, mille asutajad on Eesti riik, Tartu linn ja Tartu Ülikool, mida rahastatakse läbi Eesti Haigekassa tervishoiuteenuste müügi kaudu.

Praegu on asi õiguskantsleri laual ja ootab tema hinnangut. Üldiselt on nii, et riik on haiglate sihtasutusi asutades andnud neile rohkem vabadust ja autonoomsust ning sellest loogikast lähtuvalt ei saa haiglaid kui mõnda ametit käsutada.

Koostöö, kas eeldus või sundus

Terve mõistus ütleb, et eesmärgipärase ja soovitud tulemuse saavutamiseks tuleb olulised partnerid algusest peale ja võrdväärsetena kaasata. Sotsiaalministeeriumil on hulk allasutusi, mida saab otse ja lihtsamalt «käskida» inimesi koondama ja tööd optimaalsemalt korraldama.

Kahjuks on haiglatega sisuline läbirääkimine ja kokkuhoiukohtade otsimine jäänud tegemata, valitsuse otsus saabus haiglate nõukogu lauale kirja teel. Iga asutus peab siiski ise analüüsima, kus ja mida peaks tegema teisiti ning leidma ise tee eesmärgi saavutamiseks.

Ühe kokkuhoiukohana on pakutud teenuste sisseostmist, näiteks pesupesemine, koristamine, toitlustus. Paljudel juhtudel korraldavad tugiteenuseid haiglad ise, sest see on majanduslikult mõistlik ja kvaliteedi seisukohalt õigustatud. Tervishoiuteenused on vabastatud käibemaksust, st kui haigla koondab toitlustajad ja hakkab teenust sisse ostma, lisandub kuluna automaatselt käibemaks. Seega võib tulemus olla hoopis kallim. Lühiajaliselt vaadates on riigipalgalisi vähem, aga tegelik kulu suurem. Nii me ei reformi oma riiki, vaid deformeerime.

Suurreformide eesmärk ei saa olla arvude vähendamine. Peame parandama inimestele osutatavate teenuste kvaliteeti ja kättesaadavust ning tegema seda kõike meie väheneva rahvaarvu tingimustes. Käskimine ja poomine riigireformi osana õõnestab koostööd ja usaldust ning võib põhjustada kogu ettevõtmise hävingu.