/nginx/o/2008/11/20/95457t1h1f15.jpg)
Kommentaarid ja solvamine on Eesti ajakirjanduses igapäevane tegevus. Hiljutine arvamustevahetus Õhtulehes ilmunud artiklite teemal rõhus sõnavabadusele, keskendudes samas subjektiivsetele argumentidele. Milles seisneb selle demokraatliku ühiskonna ühe alussamba sisu?
Sõnavabadusest ulatuslikum väljendusvabadus kätkeb igasugust eneseväljendust, millel on informatiivne tähendus, kuid siin ei opereerita vaid faktide ja andmetega. Informatiivseks võib pidada ka väärtushinnanguid, mida on raske või suisa võimatu tõeväärtuste skaalale paigutada.
Väljaandel pole küll kohustust kontrollida edastatava teabe sisu, kuid ta peab tagama, et ei levita ebaseaduslikku teavet ega õhuta rahvustevahelist vaenu.
Lause «Juudid ahju» tõi netikommentaatorile mõne aasta eest kriminaalasja, kui noormees reageeris Delfi artiklile «Iisrael: eurooplased on juudivaenulikud», kuna tema kommentaar kutsus Eesti Keele Instituudi ekspertiisi kohaselt üles rahvusega seotud vihkamisele ja vägivallale.
Eesti internetikasutajate hulgas levis aga veendumus, et Eestis puudub sõnavabadus. Jäi mulje, otsekui oleks selle põhiõiguse puhul tegu kaitseventiiliga, läbi mille inimene end igapäevaelus verbaalselt «rahuldada» saab. Kui meediaväljaandja keeldub arvamusartikli ilmutamisest, ei ole kindlasti tegemist kellegi sõnavabaduse piiramisega, seda enam, kui stiililt või sisult on tegemist sobimatu looga.
Kui aga Eesti põhiseaduse paragrahv 19 sätestabki igaühe õiguse vabale eneseteostusele, siis sama paragrahvi teine lõige ütleb sõnaselgelt, et sellega ei või kahjustada teiste isikute õigusi (üksikisiku kaitse) ega riivata avalikku korda (riigi õiguste kaitse).
Kuigi Sami Lotila kedagi otseselt üles ei kutsu, on meie põhiseaduse kohaselt vihkamise, vägivalla ja diskrimineerimise õhutamine (ka ühiskonnakihtide, rahvuste jmt vahel) seadusega keelatud ja karistatav.
Tsensuuri ei kehtestata, kuid kommentaator peab olema teadlik, et mittenõustumine ühe või teise olukorraga ei ole aluseks rakendada omakohut või õhutada teisi enda järgi käituma või mõtlema. Inimene peab jõudma midagi kirja pannes arusaamisele, et selle eest on vaja ka vastutada – võimalik, et ka kriminaalkorras.
Sõnavabadusele viidates peab olema kindel, et ei ajakirjandusväljaanne, garanteerides arvamuste rohkust ning mitmekülgsust, ega kaasautor oma mõtteid kajastades, ei astu ise üle lubatavuse piiridest.
Kas võib olla kindel, et Sami Lotila on kedagi konkreetselt solvanud, avaldanud alusetut teavet? Kui ta kirjutab, et eesti mehed lahkuvad saunast kantud pesuga, siis vaevalt saame me väita, et see on absoluutne vale. Võib-olla on üldistuse tase liiga lai, aga see on juba autori, mitte ühiskonna mure.
Laiem probleem on see, et Eestis puudub seadus, mis reguleeriks meedia kohustust rakendada avaliku korra kaitset. Meil on läbi arutamata, millised on väljaannete õigused, kohustused ja moraal ning kui kaugele võiks «lahmimisega» minna ehk kui paindlikud on, lisaks inimväärikusele, meie rahvusele ja riigile kuuluva väärikuse piirid.
Kaheldava väärtusega infot avaldatakse kõikjal. Näiteks saksa Der Bildi või briti The Suni puhul on teada, et selline ongi nende väljaannete formaat. Üks tuttav välisajakirjanik selgitas, milline näeb välja kollase väljaande esmaspäevane toimetuse koosolek.
Seal ei arutata nädala teemade üle, vaid liidetakse-lahutatakse raha, mis jääb üle kuulujutul põhineva loo avaldamisega teenitud tulu ja loos mustatud üksikisiku poolt kohtus võidetud hüvitiste tasaarvestusest.
Demokraatlikus riigis, kus tsensuuri ei rakendata, pole võimalik saavutada olukorda, kus aeg-ajalt keegi end, äärmuslikke vahendeid kasutades, lehes välja ei elaks.
Ajakirjandusväljaande puhul on oluline moraalne vastutus ühiskonna – ja kitsamalt oma lugejaskonna – ees, juhul kui avaldatud materjal on kahtlase olemusega, riivab kellegi huve või kahjustab avalikku korda.
Pole mõtet kiruda sellist autorit, kellele on omane maitsetu, sensatsioonihimuline lahmimine, tema personaalse vastutustunde puudumise pärast, küll aga võib vaielda väljaande valikute üle. Praegune diskussioon on hädavajalik, aga see peab väljuma üksikasjalike intriigide piiridest.
Autor on Euroopa Ajalehtede Kirjastajate Assotsiatsiooni (ENPA) õigusnõunik. Artikkel väljendab tema isiklikke vaateid.