Ajakirjanik Tiina Kangro kirjutab, et reaktsioonid, mis järgnesid riigikontrolli auditile, kus laidetakse puuetega inimestele toetuste määramise korda, näitavad, et meie suurim puue on lugemispuue. Puuetega inimeste toetuste süsteem vajab muutmist, sest ei toeta neid, kes seda vajavad.
Olümpiasangar Jüri Jaanson rääkis reedeses Postimehes, et temagi on üks neist, kellel on tuvastatud töövõimetus ja kes saab töövõimetuspensioni.
Ometi pole ta oma kaht hõbemedalit toonud paraolümpialt. 50-protsendiline kuulmislangus pole takistanud tal kuulmast stardipauku ja rahvusvaheliselt tunnustatud sportlane on kihutanud paadiga ette pea kõikidest tervetestki.
Loost saame teada, et Jaanson vormistas end invaliidiks, kuna see oli käepäraseim viis hankida tervisekindlustus. Kaasnev 1900-kroonine kuupension kuulus lihtsalt asja juurde.
Kas puuetega inimestel peaks olema kahju, et nende toetamiseks mõeldud 3,2 miljardist on igal aastal võetud 25 000 krooni selleks, et Eesti lipp globaalse profispordi taevalaotuses paremini lehviks? Kas Jaanson on erand?
Mulle helistas maruvihane ülikooliprofessor, kes teatas, et temagi tahab endale puuet. Prillideta ei näe ta arvutist ega raamatust tähtegi – see peab olema vähemalt 50-protsendiline töövõimetus! Lisaks kaotab hajameelne akadeemik kord paari kuu tagant prillid ära või istub need puruks.
Uute tegemine maksab 5000 krooni ja võtab kolm nädalat – sel ajal on tema töövõimetus sada protsenti. Elu abivahendita on mõeldamatu. «Tahan pensioni ja toetust, ka isiklikku abistajat, kes mulle ette loeks!» teatas ta.
Hiljuti sähvatas Eesti uudistetaevas uus teema – riigikontrolli audit puuetega inimeste toetusraha kasutamisest. Meediasse kerkisid pealkirjad «Puudega inimesed saavad Eestis liiga palju toetusi», «Riigikontroll tahab puuetega inimeste toetused kaotada».
«Nii ei saa, nii ei või,» tõusid invaliidid tagajalgadele. Nende esindusorganisatsioonid läkitasid ajalehtedele proteste, Savisaar näitas näpuga Ansipile ja «kõrgendatud õiglustundega» kodanikud said taas vahutada netikommentaarides välja oma riigiviha.
Ainult auditit ei lugenud keegi.
Kõik invaliidideks!
Paari kiirustava ja pealiskaudse kirjatsura suleviperusest avalikkuse ette sattunud «põnev» sõnum hakkas elama oma iseseisvat elu. Teadet toetuste äravõtmise plaanist aina tsiteeriti ja laiendati. Keegi ei küsinud, kas audit ikka ütles niiviisi.
Nädala lõpuks rääkis üks kvaliteetlehtki «pimedast riigikontrollist», kes poodides ja tänavail Eesti 120 000 ratastooliinvaliidi ei näe.
Ent mida riigikontroll oma auditis siis tegelikult ütles?
Eestist on saanud maa, kus üheksale protsendile elanikkonnast on määratud puue.
Puudega inimesi on meil kokku 122 000. Töövõimetuspensioni maksab riik 78 000 inimesele. Veel hiljuti olid arvud poole väiksemad. Nüüd langevad iga 4–5 töötava inimese õlule ühe puudega inimese kulud. Puuetega inimestele toetuste ja pensionide maksmiseks kulutab riik miljardeid, kuid ometi on invaliidide olukord täbar.
Eestis on piirkondi – näiteks Põlvamaa –, kus koguni neljandik rahvast on invaliidid. Puuetega inimeste hulk on tõusnud jõudsalt just seal, kus on palju töötust ja loium majandus. Harjumaal on puudega inimesi kolm protsenti.
Puudega laste arv Eestis on püsinud läbi aastate stabiilsena 5000–6000 juures, kuid nüüd vormistatakse puudeid järjest tihedamini vanureile. Meenub oma isa, kes samuti veetis paar viimast aastat üsna viletsana. Perearst käis peale, et vormistame puude. Sõbradki soovitasid – saad pisut lisaraha. Eakas mees jäi aga kindlaks: «Mis puue, selle asja nimi on vanadus.»
Eks vanemas eas kimbutavad ikka haigused, ent Eestis ei tehta vahet vananemisel ja puuetel. Nagu ka puuetel ja haigustel. Kas järgmiseks hakatakse määrama sügavat puuet vastsündinuile, sest nemad ju ka ei kõnni, ei söö ise ega pea puhtust?!
Nii ongi need 122 000 inimest kõik ühtmoodi invaliidid, ja ka toetusi saavad kõik ühest katlast ja ühe «puuga»: logiseva tervisega eakas, krooniliselt haige töötu, aga ka lapseeast sügava vaimupuudega inimene, kes vajab hoolt ööpäev ringi, fenüülketonuurik, kes tohib ajukahjustuse ärahoidmiseks süüa vaid kopsaka hinnaga eritoitu, või ratastooli aheldatu.
Ja miljardid pihustuvadki justkui õhku. Raha jagatakse piskukaupa ja enam-vähem võrdselt.
Eks käike ole veelgi. Mida rohkem puudega inimesi, seda rohkem saab teisi «abivajajaid» vormistada nende hooldajaiks. Jälle hakkab tiksuma pisuke hooldajatoetus, mis küünemusta võrra sotsiaalset viletsust leevendab.
Muidugi kulub kopikas praeguses Eestis kõigile ära. Ühiskonna nõrgemate – vanurite ja haigete, töötute ja puuetega inimeste – vaesuslagi on ju väga madalal. Ent puudetoetus pole sotsiaalabi, leiab riigikontrolli audit. Vaeseid peaks aitama toimetulekutoetus, töötuid töötukassa ja haigeid haigekassa. Puudetoetustel on oma spetsiifiline eesmärk. Sporditegemine, muuseas, on hoopis kultuuriministeeriumi rida.
Näpuotsaga igaühele
Puudetoetused on mõeldud selleks, et kaotatud funktsioonide ja püsivate takistustega inimesi «jalule» aidata. Et ratastoolis noormees ei peaks ülikooli ühiselamusse kaasa võtma oma ema. Et jalutu saaks tööl käia. Et haige saaks välja osta rohud, kui nendest sõltub tema tegutsemisvõime. Et puudega lapse vanemad ei peaks jätma igaveseks tööd, milleks nad on aastaid õppinud ja arenenud.
Ent mitu korda saab praeguse 200–840-kroonise toetuse eest invatranspordiga sõita? Mitmeks tunniks hoidja või tugiisiku palgata?
Ka töövõimetuspensioni sisu pole preemia kannatuste eest, vaid hädavajaliku elamisraha tagamine neile, kes ise teenida ei saa. Auditist aga selgub, et suur osa ka täielikult töövõimetuks tunnistatuist jätkab töötamist. Paljud pensionisaajad teenivad enamgi kui Eesti keskmise palga. Üks töövõimetuspensionär olevat mullu saanud palka isegi 85 000 krooni kuus.
Ent kuidas tuleb 3800-kroonise pensioniga toime tõesti töövõimetu ja pidevat kõrvalabi vajav, sügavate igapäevaste erivajadustega invaliid? Kas poleks ausam kergitada tema toetust nende «töövõimetute» arvelt, kes end siiski ise elatada suudavad? Kui Jüri Jaanson ühel hetkel aga sõudmisest loobub ja jääb jänni ooperilaval, peaks riik tema pensioni, mõistagi, uuesti aktiveerima.
Veel üks näide. Kui inimene saab invaliidistumise järel töötada vaid osalise tööajaga (vajab rohkem puhkust) ja talle kompenseeritakse pensioniga ülejäänud aeg, võiks töövõimetuspension arvestada tema senist elatustaset.
Näiteks kui 10 000-kroonist palka teeninud inimene kaotab 50 protsenti töövõimest, ei hakkaks ta pensioni saama mitte 1900 krooni nagu praegu, vaid hoopis 5000 krooni.
Täpselt samuti nagu emapalka saadakse Eestis lähtuvalt endisest palgatasemest. Avarii või tööõnnetuse järel jalad kaotanud pereisa, kellel maksta pangalaen ja ülal pidada põnnid, ei peaks ju hetkega põrmu langema?!
Prognoositakse, et puuetega inimeste üldarv Eestis jätkab kasvamist. Eestlaste läbi lugemata audit aga näitab, et riigil puudub kompetents hindamaks, mida üks või teine puudega inimene üldse vajab ja milliseid lisakulutusi tema toimetuleku parandamiseks teha tuleks.
Sotsiaalministeerium koostab küll maatrikseid ja juhendeid, koolitab spetsialiste, kuid puudega inimesed teavad, et raha saamiseks täidetav «raamatuke» ei võimalda kajastada tegelikkust. Inimestel, kes selle koostanud on, pole jagunud teadmisi ega selget mõistust.
Kui oleks jagunud, siis oleks möödunud nädala Eesti Ekspressi puudeloo peategelasel Mai-Liisil juba ammu ümberehitatud vannituba olemas. Kas või tema seniste mõnesajakrooniste puudetoetuste asemel.
3,2 miljardit puuderaha peaks saama efektiivsema kasutuse, veenab audit ministreid. Lisaks tuleb riigikontrolli meelest teha puudega inimeste tugiteenuste osutamine kohalikele omavalitsustele kohustuslikuks.
Praegu maksab riik tasandusfondist linnadele-valdadele küll selle jaoks lisaraha (2009. aastal jagati välja 36,7 miljonit, 2010. aastal 44,1 miljonit krooni), kuid süsteem ei võimalda teenuste osutamist kontrollida! Nii võibki iga sotsiaaltöötaja öelda puudega inimesele: sul on ju puudetoetus, mida sa veel tahad?
Riigikontroll on puuetega inimeste olukorda auditeerinud ka varem. Rehabilitatsiooniraha kasutamise analüüsis jõuti 2006. aastal tõdemuseni, et enam kui pool eraldatud summadest kulus plaanide tegemiseks ja muuks teenustega mitteseotuks.
Enamik tehtud rehabilitatsiooniplaanidest jäigi vaid paberile, kuna järjekordade tõttu sai teenust vaid kümme protsenti soovijaist. Lõpuks plaanid aegusid ja inimesed pidid võtma sappa uue plaani tegemiseks, mille siis riik plaanikoostajaile jälle kinni maksis. 2008. aasta audit aga teatas, et teenuseid sai juba 11 protsenti soovijaist. Kas see on progress?
Mõte läheb vägisi sinna, et Eestis juhtub ikka nii, nagu ütleb vene kõnekäänd: tahtsime parimat, aga välja tuli nagu alati. Pole võimatu, et asjad jäävad nüüdki lohisema. Või mis veel hullem – mil määral oleme kaitstud selle eest, et ühel heal eelarvete lappimise päeval ei kista auditist välja mõnd poolikut tõde, et siis seda lipuna lehvitades viia ellu hoopis midagi muud?
Vaimusilmas näen sedagi, kuidas 2010. aasta «puudega inimeste vaenlase» tiitli annavad invaliidid just riigikontrollile, kes tegelikult tahtis nende olukorda parandada. Selle asemel et otsida auditist tõendusmaterjali ja nõuda riigilt ka enda nimel olukorra muutmist. Eks hammustada on lihtsam. Kas meie puuetega inimestel jagubki jaksu võitlusteks?
P. S. Artikli kirjutamise päeval (15.11) võttis Euroopa Komisjon vastu uue puuetega inimeste strateegia, mille eesmärk on tagada puuetega inimestele iseseisvus, sotsiaalne ja tööalane integratsioon ning teistega võrdsed võimalused ühiskonnaelus osalemiseks. Järgmise kümne aasta vältel võetavatest meetmetest eeldatakse märkimisväärset kasu ühiskonnale ja Euroopa riikide majandusele. Strateegia on siduv kõikidele liikmesriikidele.
Artikli autor on Linnalehtede grupi peatoimetaja. Ajakirjanikuna on autor kajastanud puudetemaatikat juba 1988. aastast. Alates 2005. aastast on ta saatesarja «Puutepunkt» produtsent.